Minu õde, sarimõrvar. Oyinkan Braithwaite

tagasi infoga, et pesukummutis on viis lina. Hammustasin huulde. Meil oli vaja palju, aga ma kartsin, et tema pere paneb tähele, kui ainuke lina oleks olnud see, mis oli voodis. Keskmise mehe puhul poleks see olnud üldse imelik, aga see mees siin oli korraarmastaja. Raamatud olid riiulisse pandud autorite järgi tähestiku järjekorras. Vannituba oli varustatud täiskomplekti puhastusvahenditega, ta ostis isegi sedasama pleegitajat nagu minagi. Ja ta köök säras. Ayoola tundus siin nagu võõrkeha – hallitus muus osas veatul eksistentsil.

      „Too kolm.“

       Teiseks koristavad nad ära vere.

      Pühkisin vere käterätikusse ja väänasin kraanikaussi. Kordasin seda senikaua, kuni põrand oli kuiv. Ayoola kõõlus minu kõrval, toetudes alul ühele jalale ja siis teisele. Eirasin ta kannatamatust. Laibast lahtisaamine võtab kõvasti rohkem aega kui hingest, eriti kui sa ei taha, et maha jääks ühtki märki kuritööst. Aga mu pilk kargas ikka ja jälle seina najal kokkuvajunud laibale. Ma ei suuda teha korralikku tööd, kuni see pole ära viidud.

       Kolmandaks teevad nad temast muumia.

      Laotasime linad nüüd juba puhtale kuivale põrandale ja Ayoola veeretas Femi nende peale. Mina ei tahtnud teda puudutada. Aimasin treenitud keha valge T-särgi all. Ta nägi välja nagu mees, kes suudaks mõned lihashaavad üle elada, aga noh, küllap nägid samamoodi välja ka Achilleus ja Caesar. Oli kahju mõelda, et surm vestab maha kõik ta laiad õlad ja nõgusad kõhulihased, kuni temast pole alles midagi peale luude. Kohale jõudes katsusin ma kolm korda ta pulssi ja pärast seda kolm korda veel. Ta nägi välja nii rahulik, nagu oleks maganud. Pea oli rinnale vajunud, selg kumer vastu seina, jalad laiali.

      Ayoola ähkis ja puhkis keha linadele lükates. Ta pühkis laubalt higi ja jättis sinna verejälje. Siis keeras ta ühe linaserva üle laiba ja peitis selle pilgu eest. Pärast seda aitasin tal keha tihedalt linadesse mähkida. Me seisime ja vaatasime seda.

      „Mis nüüd?“ küsis Ayoola.

       Neljandaks viivad nad laiba minema.

      Me oleksime võinud kasutada treppi, aga ma kujutasin ette, kuidas me – kaenlas väga ilmselgelt lohakalt linadesse mässitud keha – seal kellegagi kokku saame. Mõtlesin välja mõned võimalikud selgitused:

      „Oh, see on lihtsalt nali. Me vend on hirmus kõva unega ja me tassime ta teise kohta.“

      „Ei, ei, see ei ole päris inimene, kelleks sa meid pead? See on mannekeen.“

      „Ei, ma¹, see on kott kartuleid.“

      Kujutasin ette, kuidas mu väljamõeldud tunnistaja silmad lähevad hirmust pärani ja ta põgeneb turvalisse kohta. Ei, trepp ei tulnud kõne allagi.

      „Me peame liftiga minema.“

      Ayoola avas küsimiseks suu, aga raputas siis pead ja pani suu jälle kinni. Tema osa oli tehtud, ülejäänu jäi minu hooleks. Me tõstsime ta üles. Ma oleksin pidanud kasutama põlvi, mitte selga. Tundsin, kuidas miski raksatas ja pillasin laiba omapoolse otsa mütsatusega maha. Mu õde pööritas silmi. Võtsin uuesti laibal jalgadest ja tassisime ta ukse juurde.

      Ayoola lippas lifti juurde, vajutas nuppu, jooksis siis tagasi ja tõstis Femi õlad jälle üles. Piilusin korterist välja ja tegin kindlaks, et koridor oli endiselt tühi. Mul oli kiusatus palvetada, paluda, et ükski uks ei avaneks, kui me uksest liftini läheme, aga olin päris kindel, et see oleks just sedasorti palve, millele Ta ei vasta. Nii et otsustasin selle asemel loota õnnele ja kiirusele. Lohistasime keha vaikselt üle kivipõranda. Lift kõlises just täpselt õigel hetkel ja avas meile oma suu. Me ootasime seina ääres, kuni ma kontrollisin, et see on tühi, siis hiivasime keha sisse ja tõstsime nurka hunnikusse otsese pilgu alt ära.

      „Palun hoidke ust!“ hõikas keegi.

      Nägin silmanurgast, kuidas Ayoola hakkas nupule vajutama – sellele, mis ei lase liftiustel sulguda. Andsin talle vastu näppe ja pressisin mitu korda esimese korruse nuppu. Kui uksed kinni sahisesid, jõudsin silmata noore ema pettunud nägu. Tundsin end veidi süüdlasena – tal oli laps ühe käe otsas ja kotid teises –, aga mitte nii väga, et vahelejäämisega riskida. Pealegi – tal ei saanud olla plaanis midagi head, kui sellisel kellaajal ringi liikus, laps sabas?

      „Mis sul viga on?“ sisistasin Ayoolale, kuigi teadsin, et liigutus oli olnud vaistlik, küllap seesama impulsiivsus, mis oli sundinud teda suruma noa inimihhu.

      „Minu viga,“ oli ta ainus vastus.

      Neelasin alla sõnad, mis ähvardasid suust välja pudeneda. Aega polnud.

      Alumisel korrusel jätsin Ayoola laipa valvama ja lifti hoidma. Kui keegi juhtuks tema poole tulema, pidi ta uksed sulgema ja sõitma kõige ülemisele korrusele. Kui keegi oleks üritanud mõnelt teiselt korruselt lifti kutsuda, pidi ta uksi lahti hoidma. Mina jooksin oma auto järele, et ajada see hoone tagaukse juurde, kus saame laiba liftist välja tuua. Mu süda lõpetas alles siis vemmeldamise, kui pagasiruumi luugi kinni lõime.

       Viiendaks nad pleegitavad.