ütleb enam-vähem sama: avatud kommunikatsioon on õnnelike suhete alus. Kehtib nii töö- kui ka eraelus.”
08
Neid rõõmuküllaseid lõunasööke tuli veel ja veel, kus jagasime nädalavahetuste muljeid, huvitavaid ideid, anekdoote ja viskasime nalja. Sattusin augustis lugema mõtet sõnade ja soovimise jõust – et küsi ja sulle antakse. Olin sellest mõttest võlutud ja jagasin seda ükskord, kui Karl jälle meiega oli, tema, Devoni ja Margaretiga lõunalauas. Karl rääkis selle peale järgmise anekdoodi.
Mees läheb sõbrale külla. Võõras väikest kasvu tüüp, kroon peas, avab talle ukse. Mees mõtleb, et mingi noor sugulane või midagi, ning läheb tuppa. Vaatab, et sõber hõõrub vasklampi, ja küsib: “Mis teed?”
Sõber ütleb, et see on võlulamp, kust tuleb džinn välja ja täidab kõik soovid. Mees proovib siis ka – hõõrub lampi, džinn tuleb, mees ütleb soovi, džinn vastab: “Sinu soov on mulle seaduseks!”
Mees lippab vannituppa ja tuleb sealt siis vihasena tagasi. Küsib sõbralt:
“Kuule, see džinn on sul purjus või? Ma ei soovinud kindlasti vannitäit maisi!!!”
Sõber vastab: “Purjus jah, ega ma ka poolemeetrist kunni ei tahtnud…”
Naersime kõik.
Nädal hiljem oli Nordic Airi särasilmse ja toreda, kauni tumedajuukselise tõmmu personalidirektori lahkumispidu. Läksime Devoniga koos linna lilli ostma, Devon pidi nagunii panka minema ja vedas mu kaasa, väites, et tema ei tea lilledest midagi ega oska sobivaid valida.
“Ma siis ootan sind,” ütlesin, kui me tema ilusa musta Audiga kaubanduskeskuse ees peatusime ja ma maha minema hakkasin.
“Ma siis tulen.”
Vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime naerma.
“Kõlab nagu episood rahvateatri näidendist,” märkis Devon ja me naersime veel.
Tagasiteel ütles Devon, et tal on vaja korra terminalist läbi minna.
“Oo, sobib! Mulle nii meeldivad lennujaamad… Need mõjuvad mulle alati nii, et ma tahaksin kuskile lennata.”
“Nojah, mulle mõjuvad nii, et ma tahaksin lihtsalt lennata.”
“Kaua sa lendad juba?”
“Kaua.”
“Ja sulle meeldib?” küsisin.
“Meeldib on vähe öeldud, see on rohkem nagu vajadus, osa minust.”
“Kirg? Sisemine sund?”
“Jah, võib nii öelda küll. Ilma ei saa hästi. Nüüd, kui mul on juhatuse liikmena liinilende vähem, käin jälle rohkem õhtuti väikelennukiga lendamas ja õpetamas, sest muidu on vähe.”
Mõtlesin hetke. “Mul on suhtlemise ja kirjutamisega üsna samamoodi. See on väga inspireeriv, et sul on nii teistsuguse tegevusega sama tunne.”
Ta vilksas minu poole vaadata. “Arvad?”
Vaatasin vastu. “Jaa.”
Augusti lõpus lipsasime Beritiga kiirele city breakile Londonisse. Pikk nädalavahetus oli väga lahe: peatusime jälle sõprade juures, kahe seal õppiva ja töötava lõbusa blondi, Kairi ja Laila juures. Uitasime mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ning pikkisime sinna vahele mõnusaid parke, pidusid ja söögikohti.
Neljapäeva õhtul pärast saabumist sõime Hiina restoranis Young Cheng Chinatownis, peale meie olid kõik külastajad hiinlased, tõlgendasime seda märgina suurepärasest kvaliteedist ega pidanud pettuma. Reedel tegime kohustuslikke turistipilte Big Beniga ja tiiru London Eye vaaterattaga, vahepeal vedelesime Pret A Mangeri suurepäraste võileibade ja lattega mõnusas St Jamesi pargis ning õhtul uitasime Sohos. Laupäeval tegime põhjaliku tiiru poodides, Oxford Street oli super, ehkki HMV-s oli selgelt liiga palju kiusatusi tekitavaid filme ja plaate, Waterstonesis raamatuid ning rõiva- ja kingapoodidest ma parem ei räägigi. Pidime neist vahepeal Starbucksis puhkama ja end suurte hõrkude lattedega turgutama. Õhtul nautisime Camdenis kõigepealt fish & chipsi ja ale’i ühes stiilipuhtas Inglise pubis ning seejärel tundmatuid bände elust pulbitsevas The Dublin Castle’is.
Tagasi lennates, täiesti klišeelikus “väsinud, kuid õnnelikud” seisundis, küsisin Beritilt, kas ta teab seda kolme küsimuse mängu, millega saab kiirmeetodil välja selgitada, kas sa sobid teise inimesega.
“Ei? Mis mäng?”
“See käib nii, et tuleb vastata kolmele küsimusele. Viimasele ma ei saanud enne seda reisi vastata.”
“Ja need on…?”
“Kass või koer? Kohver või seljakott? London või Pariis?”
“Hmm… koer ja kohver, aga see linnade küsimus on ikkagi keeruline, ma küll ei tea, kumb mulle rohkem meeldis!”
“Jah, sama siin – mul kass, elustiili mõttes vist pigem kohver, ehkki tegelikult olen enamiku oma reisidest teinud väikese reisikotiga… ja linnadest… mõlemad on mõnusad, aga ehk siiski pigem Pariis.”
09
Septembri lõpus sõitsin koos Devoniga ühel reede õhtul Lõuna-Eestisse – tal oli Otepää kandis maakodu ja mul sel nädalalõpul Tartus ülikoolikaaslastega pidu. Olime samal nädalal sattunud ühel päeval kahekesi lõunat sööma, seal oli olnud palju julgeid krutskitega nalju ning sellest jäi ilus ja hea tunne. Pikk ühine autosõit oli aga kuidagi hoopis teistsugune, tõsisem, aga siiski äärmiselt nauditava vestlusega.
Rääkisime sellest, kui kummaline on see, kuidas mõne inimesega on kohe klapp ja mõnega mitte, kui mulle järsku meenus, et nägin Devonit üks öö unes. Vaatasin korraks tema poole, ta vaatas korraks vastu, märkasin, kui ilusad silmad tal on. Naeratasin talle, otsustades samal ajal, et pigem siiski ei räägi sellest, ehk oleks see liig.
Unenägu oli olnud väga selge ja kaunis: Devon viis selles mu Nordic Airi täispuhutava mängulennukiga lendama (üks selline pooltühi vedeles Ilse kabinetis korporatiivkingituste kastis kõige peal, küllap mu alateadvus sealt selle üles noppis). Kuskil Padise kandis hakkas lennuk õhust tühjaks minema ja allapoole vajuma. Maandusime pehmelt, viisime lennuki töökotta, kus töömehed lubasid seda lappida ja selle uuesti õhku täis pumbata, ning läksime Laitse lossi konjakit jooma.
Hiljem olin näinud unes veel, et tantsisin Devoniga suures lühtrite ja parketiga saalis valssi, ta hoidis mind väga tugevasti, ma tundsin end eriti noore, nõtke ja ilusana ning teadsin, et kui ta oleks noorem… Oh, see oli pöörane. Kust see tuli? Alateadvusest? Ma tundsin, et armastan oma alateadvust.
Hing helises, kui Devon mu Ülikooli tänaval Werneri kohviku ees maha pani. Soovisin talle head nädalavahetust ja vaatasin, kuidas ta minema sõitis. Seejärel pöördusin ümber, et kohvikusse siseneda, Werneri ukse kõrval oli plakateid täis sein, mu pilk langes ühele, millel ilutses kiri “heal mõttel on ilusad silmad”. Naeratasin endamisi. Milline kaunis lause!
Kui mu kaks kursaõde ja kaks kursavenda mind tund aega hiljem Wernerist auto peale korjasid, olin ikka veel üsna unistavas meeleolus.
“Kellega sa tulid Tartusse?” uudishimutses Brita.
“Ühe töökaaslasega.”
“On ilus mees?”
“Jaa… ja selline tore.”
“Minul just üks tuttav rääkis, et “tore” öeldakse nende inimeste kohta, kellega sa ei taha voodisse minna!” teatas Arabella.
“Thor, sa oled ainus tore inimene siin autos!” tuli roolis olevalt Ristolt selle peale kiiresti.
Kõik vappusid tükk aega ohjeldamatute naeruhoogude käes.
Конец ознакомительного