selleks sundis.
Vaatasin kella. Kell oli mõni minut üle kesköö. Oli aeg minema hakata. Panin end kiiresti riidesse.
Dr Mike vaatas mind professionaalse pilguga. „Nüüd on lõpp, eks ole?”
Ma ei mõista, kuidas ta aru sai, aga ta lihtsalt teadis. Ei olnud isegi mõtet küsimusele vastata.
„Mõne järgmise päeva jooksul kuuled sa ilmselt minu kohta mõndagi. Tahan lihtsalt, et sa teaksid, et see ei ole tõsi. Võib-olla kuuled tulevikus minust veel. Ka see ei ole tõsi,” ütlesin.
Suudlesin teda viimast korda hüvastijätuks.
Sõitsin enne pikapi tankimist viiskümmend kilomeetrit. Mul oli üks deebetkaart ja üks krediitkaart ning ma võtsin kummagagi maksimaalse võimaliku summa – kakssada dollarit. Sõitsin veel kolmkümmend kilomeetrit järgmise bensiinijaamani, ostsin tassi kanget kohvi ja võtsin kummagi kaardiga veel kakssada dollarit. Frank oli alati olnud meie rahaga ihnsavõitu. Mul oli üks krediitkaart ja üks pangakonto ning kummalgi neist ei olnud nii palju raha, et võimaldada pikemale reisile sõitmist. Peatusin ka ühes minimarketis, võtsin välja veel nelisada dollarit ja viskasin kaardid maja taga olevasse prügikonteinerisse. Mul oli nüüd kaks tuhat nelisada dollarit ja Chevy pikap, millest tuleb peagi loobuda. Oleksin pidanud hakkama raha kõrvale panema sellest hetkest alates, kui sain kassaaparaadi võtme. Oleksin pidanud aimama, et see päev tuleb.
Auto lõhnas nagu minu abikaasa – minu endine abikaasa? Või olin ma nüüd lesk? Mul oli vaja see ära otsustada. Arvan, et ma poleks pidanud kunagi abielluma. Igatahes sõitsin ma lahtiste akendega, püüdes Franki lõhnast lahti saada.
Sõitsin maha lõuna poole viivale I-39ndale ja jätsin Wisconsini selja taha. Mõnda aega sõitsin ma läbi Illinoisi, kuni nägin viita I-80ndale, mille kohta võisin olla kindel, et sealt saan kindlasti kusagile. Mul ei olnud konkreetset reisisihti, seega suundusin läände, peaasjalikult seepärast, et ei tahtnud vastu hommikupäikest silmi kissitada. Ja mul oli kavas sõita koidikuni.
Ma ei olnud sõiduks muusikat varunud, seega tuli terve öö läbi ajada kohalike raadiojaamade ja jutlustajatega. Valisin ühe raadiojaama, samal ajal mööda Iowa künkaid üles-alla kihutades. Oli liiga pime, et näha raagus puid ja määrdunud lund, mis rikkusid tühja veebruarimaastikku.
Iowa jutlustaja, kes pakkus mulle seltsi minu teekonna esimesel poolel, loetles seitset Antikristuse märki. Esiteks pidi ta näima Kristusena. Kuulasin pingsalt läbi ärakaduva raadiojaama sahina ning jätsin meelde mõned vihjed. Ta peaks olema kena välimusega ja sarmikas. Kõlas üsna ahvatlevalt. Aga siis kadus jaam päris ära. Nii et on täiesti võimalik, et ma kohtan Antikristust ega tunne teda ära.
Otsisin teisi jaamu ja sattusin veel ühe preestri peale, kes jutlustas andestamisest. See teema mind ei huvitanud. Panin raadio kinni ja sõitsin edasi, taustaks tuulekohin ja rehvide sahin asfaldil, vastu sõitvate autode esituled aga vilksatasid ja kadusid mu nägemisvälja perifeersesse ossa.
Mulle tuli meelde päev, mil olin Frankiga tuttavaks saanud. Olin linnas olnud vaid mõne päeva, lootes leida tööd. Võtsin ühe joogi tema baaris, millele ta oli andnud oma nime. Dubois’. Vahel oli mul tunne, et ma abiellusin Frankiga tema nime pärast. Mulle ei meeldinud nimi Tanya Pitts. Ei ees- ega perekonnanimi. Tanya Dubois kõlas kahtlemata paremini.
Aga siis oli Frank veel elus ja mina mitte eriti, nii et see õnnestus päris hästi. Ta pakkus mulle minu esimese päris töökoha. Ma õppisin õllekruuse täis valama ja jooke segama, kuigi meie tagasihoidlikus asutuses kokteile kuigi sageli ei tellitud. Palju enamat minu elus koos Frankiga ei olnudki. Lapsi meil ei olnud. Selle eest ma hoolitsesin.
Olles öö läbi sõitnud, leidsin end Nebraska osariigi pealinna Lincolni piirilt. Oli aeg puhata ja autost vabaneda. Leidsin kasutatud autode poe ja vahetasin Franki kaks aastat vana Chevy Silverado seitsmeaastase Buick Regali vastu ning sain veel tuhat seitsesada dollarit sularahas. Teadsin, et saan pügada, aga parem oli endale tähelepanu mitte tõmmata. Ma ei kavatsenud Buicki niikuinii kauaks enda kätte jätta. Sõitsin veel viisteist kilomeetrit, kuni jõudsin väikese Milfordi-nimelise linnakeseni ja leidsin motelli nimega Motell, mis tundus olevat selline koht, kus saab ainult sularahaga hakkama. Kui mult küsiti dokumenti, ütlesin, et olen selle ära kaotanud. Maksin natuke peale ja panin end kirja kui Jane Green.
Magasin tervelt kaheksa tundi. Kas ma oleksin seda suutnud, kui oleksin olnud süüdi? Ärgates olin ma nii näljane, et mul oli süda paha. Tegin krohvitud seintega hoone teisel korrusel asuva toa nr 14 akna lahti ja nõjatusin üle rõduääre, et piiluda linna, kuhu olin sattunud. Kahtlustasin, et rõdu ei vasta ehitusnõuetele. Astusin sammu tagasi ja märkasin punast valgustamata neoonsilti SÖÖKLA.
Läksin oma tuppa tagasi, pesin end ja läksin välja, tuletades endale kiiresti meelde: Praegu oled sa Jane Green. Unusta ära, kes sa varem olid.
Kell oli kaheksa õhtul ja õhtustajaid oli hõredaks jäänud, nii et ma istusin vaheseinaga eraldatud lauda, oletades, et leti äärde sätivad end need, kes tahavad juttu rääkida. Mul ei oleks see ilmselt eriti hästi õnnestunud, sest mul ei olnud ju identiteeti. See pidi välja kujunema hiljem.
Carla-nimeline ettekandja libistas minu ette menüü.
„Kas ma võin teile hakatuseks midagi pakkuda?” küsis ta.
„Kohvi,” vastasin ma. „Mustalt.”
„Proovige ja otsustage siis.” Ta valas mulle kohvi. „Ma annan teile hetk aega, et menüüga tutvuda.”
Tal oli õigus. Sellist kohvi ei saanud mustalt juua. Uputasin sellesse koort ja suhkrut. Isegi nii ei püsinud see sees. Lugesin hoolega menüüd, püüdes aru saada, mille järele mul isu on. Mulle tuli pähe, et Jane Green võib tahta hoopis midagi muud kui Tanya Dubois. Aga kuna ma ei olnud veel riideid ega soengut vahetanud, võisin vabalt veel ühe päeva süüa toitu, mis meeldib Tanyale. Jane Green oli lihtsalt kest, mida ma kasutasin enne uuestisündi.
„Kas olete otsustanud, kullake?” küsis Carla.
„Õunapirukas ja friikartulid,” vastasin.
„Minu moodi tüdruk,” ütles Carla, kiirustades oma praktiliste haiglaõe jalatsitega minema.
Vaatasin, kuidas Carla lobises rekkamehega, kes kummardus leti teises otsas pikkpoisiga taldriku kohale. Mees torises midagi, millest ma aru ei saanud.
Carla kissitas otsusekindla tõsidusega silmi ja teatas: „Kullake, ma arvan, et sa peaksid antidepressante võtma. Tõsimeeli, sul on rõõmupille vaja. Järgmine kord, kui minu majja tuled, tahan ma näha sinu kenal näolapil naeratust. Kas kuuled? Näed, mis sinna sildi peale on kirjutatud? Meil on õigus teenindamisest keelduda.”
„Carla, jäta vaene mees rahule,” hõikas mingi mees köögist.
„Tegele oma asjadega, Duke,” vastas Carla. Siis valas ta veel kohvi, hüüdis oma kliente kullakesteks ja armsateks ning naeris kõhunaeru nalja üle, mis ei olnud sugugi naljakas. Mõtlesin, et oleks tore olla Carla, kasvõi natukesekski. Proovida tema rolli ja vaadata, kas see sobib.
Kugistasin oma piruka ja friikartulid alla nii kiiresti, et isegi Carla oli hämmingus.
„Ma ei ole näinud, et isegi saja kolmekümne kilosed rekkamehed nii kiiresti toitu alla kugistaksid. Sa olid vist küll lausa nälginud.”
„Jah,” vastasin ma. Lühivastused. Alati.
Maksin arve ja lahkusin, lonkisin piki igavat väikelinna tänavat, mis ei olnud isegi nime ära teeninud. Läksin apteeki ning ostsin šampooni, hambapastat, hambaharja, punakaspruuni ja tumepruuni juuksevärvi ning ühekordse mobiiltelefoni.
Müüja, keskealine mees, kelle rinnasildil seisis nimi Gordon, lõi mu ostud läbi ja ütles: „See teeb viiskümmend kaheksa dollarit ja kolmkümmend neli senti.”
Maksin sularahas. Kui ma välja läksin, libisesid mu huulilt sõnad: „Tänan, kullake. Ilusat päeva!”
See tundus nii vale, et ma lausa