vahukommimüüja juurde tirima. Naine vaatas hetke tütrele järele ning pöördus siis Aramilda poole:
„Ma sooviksin oma tütrele jõuluks nukumööblit osta. Ja nõusid. Ega teil kogemata mõnda nukumaja müügil pole? Palju need maksavad?”
Aramilda oli kimbatuses. Ta polnud päris kindel, mis juhtuks, kui ta müüks tavalistele inimestele maagiliselt kokku pressitud asju. Ta kogus ennast päris ruttu. Nagu noil puhkudel ikka, kui ta midagi müüa ei tahtnud, nimetas ta röögatu summa, tuues ettekäändeks esemete vanuse ja selle, et nad on kuulsate meistrite poolt käsitsi tehtud.
„Ma mõtlen järele,” ütles naine pettunult ning kõndis minema. Talle oli nukumööbel väga meeldinud, aga hind oli soolasem kui soolaheeringas.
Aramilda jälgis oma kioskist tükk aega jõuluturu melu. Muusika mängis, inimesed sagisid, kostis naeru… Kõikjal oli värvilisi tulukesi, sätendavaid asjakesi, karda… Aramilda tõmbas ninaga. Õhus hõljus võrratu vürtside lõhn, sadas lund ja sõna „imeline” üritas ennast sokutada igasse lausesse, mis müüjannale vähegi pähe tuli. Lõpuks ei pidanud Aramilda enam vastu. Sagimine oli ka teda nakatanud.
„Hei! Loikam!” müüjanna kummardus oma putkast välja. „Kas sa tahaksid natuke taskuraha teenida?”
„Õu-kei,” venitas tagis ja nahkpükstes poisikõrend. Ta puhus oma külmetavatele kätele. Ilma sõrmedeta kindad polnud ilmselt hea valik. Samas oli tal salli nii mitu meetrit, et oleks jagunud rahulikult veel kolmele inimesele. Lahedus trumpab praktilisuse alati üle.
„Mõs s’ t’had, ’t m’ tõ’n?” uuris poiss.
„Sa vist jäid päris ukse taha, kui vokaale jagati?” küsis Aramilda. Poiss vastas sellele ainult tühja pilguga. Müüjanna köhatas ning kobis oma kitsaks jäänud kauplusest välja:
„Ole hea, seisa siin ja hoia sel putkal pool tundi silm peal. Oluline on, et keegi siit millegagi minema ei kõnniks. Raha ma kassasse ei jäta, nii et pole vaja ka eraldi otsima hakata.”
Kõrend noogutas.
„Olks. Aga tee mulle glögi välja ja viska kaks kümpsi,” ütles poiss, olles vahepeal kusagilt vokaale leidnud.
Aramilda ostis poisile kuuma glögi ning jättis ta Teistmoodi Mööblipoodi valvama, mis sel hetkel oli küll pigem Teistmoodi Mööbliputka. Müüjannal oli veidi kõhklusi. Ta käis harva oma poest väljas. Samas, mis on elu ilma riskita? Aramilda ei saanud küll kuidagi igavust kurta, põnevus tuli talle enamasti ise kauplusesse kohale, aga ta tundis end viimasel ajal veidi üksikuna. Oleks tore vahel pisut inimeste hulgas ringi liikuda ja „tavaline” olla. Kellegagi paar sõna vahetada või nii… Müüjanna polnud päris kindel, miks ta nii tundis, aga selles ei paistnud midagi halba olevat. Kõik oli ju nii imeline…
***
Aramilda seisis sabas, et osta suhkru ja kaneeliga mandleid. Tema kõrval maas oli mitu suurt kotti. Ta oli üldises jõuluturu melus üsna hoogu läinud.
„Hei! Proua! Teie kott liigutas!” hüüdis äkki keegi mööduv mees ning puudutas õlast naist, kes seisis Aramilda ees sabas. Naine võttis just müüjalt oma mandleid vastu ning oli suure paberist koti hetkeks lumme toetanud. Loomult uudishimulik Aramilda kiikas samuti kotti, millest mees rääkis.
„Uihhhh!” kiljatas naine. Ta pillas mandlid maha ning kargas liigutavast kotist eemale.
„On teil seal mingi loom?” uuris mees edasi.
„E-ei…” kogeles naine ehmunult. „Ainult mõned asjad jõulukinkideks. Lastele…”
„Või nii,” ütles mees ja jäi vait. Kõigi silme all kasvas paberkotist välja täismõõdus põrandalamp nagu mingi senitundmatu seen.
„Appi!” ütles naine nõrga häälega. „Ma ostsin sellise oma tütre nukumaja jaoks… Aga see oli palju väiksem…”
Tänavast, mis jõuluturust veidi eemale jäi, kostis raske mürtsatus ning mitmeid karjeid.
„Mis teie arvate, mis siin toimub?” küsis mees Aramilda poole pöördudes, sest põrandalambiga naine oli täiesti tumm ja vestluseks kõlbmatu. Aramildat aga polnud enam suhkrumandlite sabas. Ta oli oma kotid maha unustanud ning juba poolel teel putka poole, kuhu ta Teistmoodi Mööblipoe oli jätnud.
Loikam seisis kioski ees, ning viibutas Aramildale tervituseks rahapakiga, mis tal näpus oli.
„S’ jäid pikemaks ’ra. Tegin jõulu-alega väheke bisnessit,” teatas kõrend rõõmsalt. „N’rmaalse hinnaga lä’eb su nukumööbel n’gu soojad saiad. Võtsin kümme prossa vahendajatasu, muu ’n sulle!”
Poiss ulatas Aramildale rahapaki ning kadus vilistades rahvasumma.
„Hei! Mis sa ära müüsid?” hüüdis Aramilda talle järele.
„Mingi mampsel ostis raamatukapi ja kaks kummutit, kolm teeserviisi läks, üks lüht’r, paar riil’t ja lampi. Võib-’la veel mingit kribu-krabu. Sauks!” vastas loikam ja oligi läinud.
„Oh heldeke,” pomises Aramilda kahvatudes. Ta kiirustas tagasi kioskisse. Põgus pilk paljastas tõiga, et midagi rangelt võttes maagilist polnud loikam müünud. Teisalt – täiesti tavaline raamatukapp, mis Teistmoodi Mööblipoest piisavalt kaugel oma tegelikud mõõtmed jälle tagasi saab, ei peagi eriti maagiline olema, et probleeme tekitada. Mitmest suunast kostev karjumine jõuluturul näitas, et hädad olidki juba kohal.
Oli vaja kähku jalga lasta. Müüjanna nägi mitmest suunast väga sihikindlalt lähenevaid inimesi ning kaebuste raamatu meeleheitlik krabin kostis isegi üle jõuluturu melu. Aramilda suskas võlumündi kassasse, vajutas kärmelt nuppe ning tõmbas kangist. Tal oli ükskõik, kes näeb või ei näe Teistmoodi Mööblipoe lahkumist. See koht tuli hoolega meelde jätta. Parem on isegi siia lähedale enam mitte kunagi sattuda.
HALL ILM JA TULEDES LINN
Teistmoodi Mööblipoe järgmine peatus oli novembri lõpp, aasta PÄRAST Aramilda korraldatud põnevust jõuluturul. Müüjanna lootis, et ehk on inimesed aastaga jõudnud unustada. Kindlam oleks muidugi olnud minna aasta TAGASI, aga tulevik oli nõksukene lähemal kui minevik ja müüjanna luges oma võlumünte hoolega.
Seekord oli Aramilda kaebuste raamatust klientide tagasiside järele vaadanud. Juhtumid nukumööbliga, mis ilma hoiatuseta täismõõdus esemeteks muutusid, olid külvanud jõuluturul väga meeldejäävat kaost ning pahameelt. Oli täiesti kindel, et seda mäletatakse veel mitu aastat hiljemgi. Paraku polnud keegi suutnud meenutada, mis oli selle kioski peale kirjutatud, kust „kasvavad asjad” pärinesid. Väga rahul olid vaid need kolm naist, kes olid ostnud vanaaegse nukuserviisi. Nende ostu väärtus kasvas peadpööritava kiirusega!
Aramilda oli leidnud Teistmoodi Mööblipoele koha kesklinna külje all ühes tühjana seisvas puumajas, aadressil Miraakli 34. Sellistesse majadesse tundus vanakraamikauplus iseäranis hästi sobivat. See toetas inimeste kujutlust, et just niisugused ärid sellistes majades asuvadki. See jälle tähendas, et oli äärmiselt vähe neid, kes panid Teistmoodi Mööblipoodi üleüldse tähele. Harva, kui keegi märkas, et paar päeva tagasi kauplust selles paigas polnud.
Kui Teistmoodi Mööblipood lahkus, uskusid kõik igasuguste probleemideta, et mingit antiigiäri pole seal kunagi olnudki. Seegi kord polnud erand. Keegi ei näinud Aramilda saabumist. Välja arvatud üks niru mudane koer, kes üle tänava lääpas trepi peal konutas. Koeral oli poe saabumisest üsna ükskõik. Kellele tal sellest rääkida oleks? Kes usuks? Arvestades nälga ja külma, mis peni juba nädalate kaupa piinas – võib-olla kujutas ta seda