Camino saar. John Grisham

oli toiminud täiuslikult, nende valduses olid hindamatud käsikirjad ja varsti on neil palju raha. See vahetus ei tule kerge, kuid nad tegelevad sellega hiljem.

      14

      Napsust oli abi, kuid kõik neli magasid halvasti. Järgmisel varahommikul, kui Denny mune ja peekonit praadis ning musta kohvi kõrist alla kallas, istus Mark leti taga sülearvuti ees ja kammis Idaranniku uudiseid. „Ei midagi,” ütles ta. „Pikalt-laialt mürglist kampuses, mis on nüüd ametlikult valehäireks kuulutatud, aga käsikirjadest ei sõnagi.”

      „Ma olen kindel, et nad kavatsevad seda varjata,” ütles Denny.

      „Jah, aga kui kaua?”

      „Mitte kuigi kaua. Ajakirjandust ei saa sellise loo juurest eemal hoida. Täna või homme imbub asi läbi.”

      „Ei oskagi arvata, on see hea või halb.”

      „Mitte kumbagi.”

      Kööki astus värskelt kiilaks aetud Trey. Ta hõõrus uhkusega pead ja küsis: „Noh, kuidas on?”

      „Uhke,” ütles Mark.

      „Jah, pole midagi öelda,” kinnitas Denny.

      Ükski neljast ei näinud sama moodi välja kui ööpäev tagasi. Trey ja Mark olid kõik maha ajanud: habeme, juuksed, kulmud. Denny ja Jerry olid vabanenud habemest ja juuksed ära värvinud. Denny oli liivakarva blondist tumeblondiks muutunud. Jerry oli hele-punakaspruun. Kõik nad hakkavad kandma mütse ja prille, mida nad iga päev vahetavad. Nad teadsid, et on jäänud videosalvestustele ja nad tundsid ka FBI näotuvastusprogramme ning nende võimalusi. Vigu oli tehtud, kuid püüe neid meenutada nõrgenes kiirelt. Oli aeg asuda järgmise etapi kallale.

      Oldi ka mõnevõrra puhevil, mis oli nii täiusliku kuriteo loomulik järelmõju. Nad kohtusid esmakordselt aasta tagasi, kui kaks kõige suuremat ja kogenumat kurikaela Trey ja Jerry tutvusid Dennyga, kes tundis Marki, kes tundis Ahmedit. Nad mõtisklesid ja kalkuleerisid tundide kaupa, vaidlesid selle üle, kes mida peab tegema, millal on õige aeg ning mida teha pärast. Sada üksikasja, mõni üüratu, mõni tilluke, kuid otsustava tähtsusega. Nüüd oli sissemurdmine ära tehtud, kõik see oli minevik. Nende ees seisis üksnes küsimus, kuidas raha sisse kasseerida.

      Neljapäeval kell 8.00 jälgisid nad vastastikku oma Sat-Trak’i rituaali sooritamist. Ahmed oli elus ja terve. Kõik olid kohal ja kõik raporteerisid. Jerry ja Mark jätsid jumalaga ning sõitsid jahionnist ja Pocono mägedest minema, et nelja tunni pärast Rochesteri äärelinna jõuda. Nad ei võinud mingi ime läbi teada, milline parv FBI agente kannatlikult ootab ja valvet peab, et silmata kolme kuu eest liisitud 2010. aasta Toyota pikapit. Kui Jerry selle oma elamise lähedale parkis, salvestasid varjatud kaamerad suures plaanis, kuidas ta koos Markiga hooletult üle parkimisplatsi jalutab ja trepist üles kolmandale korrusele ronib.

      Otsekohe saadeti FBI laborisse Trentonis digitaalfotod. Selleks ajaks kui Jerry Carole’ile tervitusmusi andis, oli neid juba võrreldud Princetoni raamatukogu turvasalvestiste stoppkaadritega. FBI kujutiste töötlemise süsteem tuvastas Jerry ehk härra Gerald A. Steengardeni ja tegi ühtlasi kindlaks, et Mark on seesama petis, kes kasutas professor Neville Manchini nime. Kuna Markil puudus kuriteoregister, polnud üleriigilises kuritegevuse andmebaasis tema kohta ka mingeid andmeid. FBI teadis, et ta käis raamatukogus, kuid FBI ei teadnud tema nime.

      Kuid selle kindlakstegemine ei võta kaua aega.

      Otsustati oodata ja jälgida. Jerry oli neile andnud juba Marki, võibolla annab kellegi veel. Pärast lõunasööki lahkusid mehed korterist ja naasid Toyotasse. Markil oli käes odav kastanpruun nailonist spordikott. Jerryl ei olnud midagi. Nad sõitsid kesklinna, Jerry sõitis tasa ja targu, järgides hoolikalt kõiki liiklusreegleid ning hoides kõrvale politseinikest.