.jpg"/>
Originaali tiitel:
Victoria Helen Stone
Evelyn, After
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See lugu on väljamõeldis. Nimed, tegelased, asutused, kohad, sündmused ja juhtumid on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud kirjanduslikult.
Kaane kujundanud Danielle Christopher
Toimetanud Irma Aren
Korrektor Inna Viires
Text copyright © 2016 Victoria Helen Stone
This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.
All rights reserved.
© 2018 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2021 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11476
ISBN (PDF) 978-9949-84-666-5
ISBN (ePub) 978-9916-11-230-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
See lugu on pühendatud Tarale, sest kui sina ei oleks palunud, poleks ma seda lugu kunagi kirjutanud. Aitäh!
1. PEATÜKK
Täna oli lõpp. Pidi olema. Evelyn ei suutnud enam nii jätkata.
Ta kissitas hommikupäikeses silmi ja püüdis paremini näha meest, kes tuli tema poole. Mees oli astunud tänavale poole kvartali kaugusel Evelyni seisvast autost.
Telefon vastu kõrva surutud, sirutas Evelyn kaela, et tahavaatepeegli tagant teele vaadata. „Ma ütlesin sulle,“ pomises ta telefoni, „Mul on ikka veel gripp.“
„See ei seleta seda, miks sa mu e-kirjadele ei vasta!“ kraaksatas Jackie Arthur toru teises otsas.
Mees sammus kindlal sammul galerii poole, võttis taskust võtmekimbu ja keerutas seda ühe sõrme otsas. Tal olid helepruunid juuksed nagu fotodel, mida Evelyn oli näinud, aga päikeseprillid varjasid liiga suure osa mehe näost. Evelyn soovis, et mees võtaks prillid eest, et ta saaks kindel olla.
Hääl telefonis vingus endiselt Evelynile kõrva. „Raamatulaat algab täna ja ainult pooled kastid on lahti pakitud.“
Evelyn raputas pead. Ta ei suutnud keskenduda sellele, mis tal käsil oli, ja samal ajal Jackie kaeblemist kuulata.
Jackie lasi aina edasi. „Vabatahtliku korraldajana oled sina ainus, kes…“
„Mida sa siis tahad, et ma teeksin?“ katkestas Evelyn. „Jagan tervele keskkoolile kõhugripiviirust? On see sinu meelest hea mõte?“ See naine segas midagi palju tähtsamat kui mingi lollakas raamatulaat.
„Ma…“ See üks terav silp hääbus vaikusse, enne kui Jackie hääl õelaks muutus. „Sul on see kõhugripp olnud kaks nädalat. Ausalt öeldes ma imestan, et sind pole juba haiglasse pandud. Su hääl kõlab küll üllatavalt tervelt.“
Tervelt? See oli naljakas.
Mees jõudis galerii akende juurde ja aeglustas sammu. Jah. See pidi tema olema. Mees peatus, pistis võtme lukuauku ja tundus, nagu vabastaks ta kogu adrenaliini Evelyni kehas. See tulvas verre ja ta tõmbus kangeks. Telefoni servad lõikusid peopessa, kui ta seda kõvemini pigistas.
„Ma pean minema,“ sosistas ta. „Mul on süda paha.“ Ta ei hoolinud sellest, kui Jackie teda popitegemises kahtlustas. Maailm pöörleb kuidagi ikka edasi, isegi kui Evelyn Tester ei täida oma vabatahtlikukohustusi oma poja keskkoolis. Lapsed, kes, pilk telefonis, raamatulaadast mööda kõnnivad, ei hooli vähimatki sellest, kas raamatud olid korralikult riiulitesse seatud või mitte. Miks peaks Evelyn sellest hoolima? Miks ta sellest üldse kunagi oli hoolinud?
Ta pistis telefoni käekotti ja tegi autoukse lahti.
Kuu aega tagasi oleks ta kaunist hommikut märganud. Värsket tuuleõhku. Kevadisi puulehti, mis tantsisid rohelises valguses puul, mille alla ta oli auto jätnud.
Aga vana Evelyni killud, mis olid sügavale tema sisse surutud, märkasid stseeni ainult niipalju, et teada – uus Evelyn ei hooli vähimatki. Ta pani autoukse kinni ja hoidis pilgu väikesel majal teisel pool tänavat.
Galerii korrapärane, kahvatu valgete seinte ja säravate akendega ristkülik jättis tänava värviliste kaupluste seas kena mulje. Päikesevalgus ei lasknud tal näha aknal välja pandud kunsti, aga kodulehel kirjas olnud teosed olid hoolikalt valitud. Paar kohalikku kunstnikku olid sobitatud kallimate töödega.
See oli seda sorti koht, kus ta oleks võinud varem käia, veetnud õhtu, rüübates veini abikaasa ja teiste ülemkeskklassi paaridega. Ta oleks seda väga nautinud, ta oleks Gary käevangus rippunud isegi siis, kui mehel oleks igav hakanud. Evelyn oleks Gary tema tavalisest hajevilolekust välja meelitanud. See oli just selline koht, mida Evelyn armastas.
Aga praegu? Nüüd hakkas tal kõhus keerama, kui ta nägi ukse kohal silti: „Whitmani Galerii“.
Erapooletult võttes teadis Evelyn, et nimi oli maitsekas ja elegantne, sobis väikesele kauplusele ideaalselt, aga ta oleks tahtnud kena musta kirja kividega loopida. Ta tahtis selle kohale punase värviga kirjutada LITS, aknad sisse visata ja oma riided lõhki rebida, karjuda enda reetmisest ja kaotusest igaühele, kes kuulma juhtub.
See poleks muidugi õiglane. Galerii kuulus Noah Whitmanile, mitte tema naisele, aga kui elu oleks vähegi õiglane, ei seisaks Evelyn praegu siin ega püüaks rohkem teada saada naisest, kes oli tema abikaasaga maganud.
Juliette. Juliette. Nii kena ja armas nimi nagu naine isegi, niipalju kui kogukond teadis. Ideaalne teise klassi õpetaja, kellel on kaks ideaalset last, ideaalne abikaasa ja ideaalne elu. Ja ikkagi polnud sellest kõigest tema jaoks küllalt. Tema oli ka Evelyni meest endale tahtnud.
Evelyn surus kätt rusikasse, kuni peopessa tungivad sõrmeküüned ta valuga vihast äratasid.
Ta teadis, et see pole õige. Ta kavatses sellest loobuda. See polnud tervislik. Otsida iga viimast kui infokildu Juliette’i kohta. Tema majast mööda sõita. Tema kooli juures passida. Ja nüüd see… naise abikaasa järel luurata. Vähemalt tema oli selles kõiges süütu või süütu igas muus mõttes peale selle, et armastas oma naist.
See mees oli ju nagu Evelyn, eks ole? Ta ei saanud Noah Whitmani süüdistada, et too oma naist armastas. Evelyn oli kakskümmend aastat Garyt armastanud ja see, mida mees tegi, ei olnud ju naise süü?
Evelyn pani päikeseprillid ette ja läks üle hõreda liiklusega tänava, ta kuulis selgelt oma kontsade klõbinat sillutisel. Tal ei tulnud meelde, millal ta enne tänast viimati kõrgeid kontsi kandis. Samas ei mäletanud ta ka viimast korda, millal ta jalgu raseeris. Täna hommikul oli ta seda kõike teinud. Duši all käinud, raseerinud ja pikad juuksed soengusse sättinud. Ta oli end meikinud, veidi parfüümi kasutanud ja pannud selga kitsa musta seeliku.
Evelyni söögiisu oli kadunud ja ta märkas, kui lamedaks tema kõht oli muutunud. Suurus neliteist oli vaid kahe ja poole nädalaga kahanenud kümneks ja ta ei saanudki selle üle rõõmustada, sest Juliette Whitman kandis kõige rohkem suurust neli. Ta pidi alasti vapustav välja nägema.
Evelyn tõrjus pahase ilme näolt, silus oma igavaid pruune juukseid ja vaatas alla, et punase pluusi nööbid ei tiriks. Vähemalt olid tal suuremad rinnad kui Juliette’il. Üks totter seksistlik võit, mille külge klammerduda. Punkt tema kasuks võistluses seksuaalsuse pärast. Evelynil oli häbi, et ta sellest võistlusest üldse hoolis, põhiliselt sellepärast, et ta teadis, et ei võidaks kunagi.
Siiski tundus miski selles pikas aardejahis Juliette Whitmani ellu võiduna. Evelyn ei osanud öelda, mis see oli. Kui tal vaid õnnestuks