oli Hannelore. Hooldaja rääkis temaga tasase häälega, teised seda ei kuulnud.
“Hästi. Aga kurb on, et...“
„Mida?“ uuris naine ja kummardus lähemale.
„Vaene Olaug,“ ütles ta vaikselt. „Ta peab oma lapselapselast arvutist vaatama...“
„Mis sa jamad, Tormod, see on ju palju parem, kui üldse mitte näha, mõistad, nad elavad ju nii kaugel. See on sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. See on ju ülihea ja sugugi mitte vaene.“
„Tema kohv läks ümber.“
„Nüüd käib kõik väga kähku, Tormod.“
„Kas see kohvitass või?“
„Ei. Areng. Kõik on Internetis võimalik. Aga sa ei käi sellega kaasas, mõistad, sul pole isegi mobiiltelefoni.“
„Ei, ma ei taha seda.“
„Ja miks siis mitte?“
„Ma pole kunagi telefoni kasutanud.”
„Kas sa pole kunagi mobiiltelefoni kasutanud?“
„Ei. Telefoni.“
„Ma ei mõista, mis sa sellega...“
„Ma pole kunagi telefoni kasutanud. Aga mul on külmkapp.”
„Jajah... Räägime hiljem, Tormod. Varsti tuleb arst, meile tehakse gripivaktsiini, kõigile siin.“
*
Hannelore oli hea. Naine aitas teda alati, teda võis usaldada.
Kui Margido suri, andis just Hannelore talle unetableti, selle ainukese, mille ta oli terve oma elu jooksul võtnud. Ta oli Tori peale mõelnud ja kartis, kuna Tor võttis endalt elu, neelates neid terve karbi, vaatamata sellele oli ta palunud endale veel pool tabletti tuua, kuna ta tahtis unne vajuda, miilide kaugusele Margido surmast ja linoleumpõrandast ukse ees. Ja siis oli naine seal temaga koos istunud, saksa soost ja sünnipäevaga 8. mail, Norra vabastuspäeval. Ajal kui terve Norra heiskas lipud, et tähistada sakslaste mättasse löömist, oli heal Hannelorel sünnipäev.
Ma võin ju teeselda, et nad heiskavad lipud minu auks, Tormod.
Ta tundis end turvaliselt, kui kuulis seda pehmet saksa aktsenti oma kõrvus. Aga nüüd oli talle meelde tuletatud seda kuradima gripivaktsiini. See vastik torge, põletustunne nahal, valutav õlg, mis ei lasknud tal kolm ööpäeva järjest lamada paremal küljel, nägu seina poole ning süda troonimas kuningana siseorganite hunniku otsas, ta oli sellest mitu aastat tagasi lugenud, ajakirjast Meie Mehed, kui hea see südamele oli, kui inimene lebas paremal küljel; ta polnud seda ära unustanud.
Arst öelgu mis tahab. Ta palub sel sügisel endale vaktsiin vasakusse õlga teha. Ta võttis ühe ampsu võileivast ning kuulas ettevaatlikult, ta proovis närida nii vaikselt kui suutis, et proteesid häält ei teeks, aga ta poleks pidanud seda tegema, sest tuba oli täis erutatud hääli, kakofoonia, mis tekkis selle lapselapselapse vaatamisest, niipalju mõistis ta küll, enne kui ta end uuesti sellest välja lülitas.
Austraalia. See kõlas kenasti. Aga ikkagi. Ei huvitanud. Austraalia oli sama kaugel kui Hiina.
Ta teadis Austraalia kohta vaid seda, et nad tegelesid seal hiiglama hulga lammaste kasvatamisega, et seal oli väga palav ja kuiv ning metsatulekahjud järgnesid üksteisele, talud olid nii suured, et talunikud pidid kasutama lennukeid, et valduse ühest otsast teise jõuda. Ja kõige selle keskel: Olaugi lapselapselaps. Ta oli nii lõpmata õnnelik, et sai siin olla, selles hooldekodus, Bynesetis, Norras. Vaene Olaug ja see vaene, vaene lapselapselapsuke, kes ei elanud siin, keda hoiti vaid ekraani ees, ajal kui täiskasvanud telefoniga rääkisid.
Ta tõmbas ettevaatlikult keelega üle nimetissõrme ning tõmbas sellega aeglaselt mööda taldrikut, et saada kätte ka viimased munakollase tükikesed ning umbes sentimeetripikkune tuubikaaviari triip, mis oli taldriku servale kukkunud. Seejärel lakkus ta nimetissõrme puhtaks, suletud silmadega. Sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. Ennekuulmatu hullumeelsus ning moodne nonsenss.
Aitab, nüüd tahtis ta tagasi oma tuppa minna.
„OOTA NÜÜD, MA lähen natuke eemale ja vaatan,” ütles Torunn.
„Te ei pea seda tegema, mul on kõik kontrolli all,” ütles põhjanorralane, hoides tugevasti lipumasti alumisest otsast kinni.
„Aga ma tahaks ka ise näha, kuidas see välja näeb.“
„Ah, laske nüüd olla. Kas see on minu töö või teie töö? Annab alles segada.“
Mehe käsi oli lai nagu labidas, näpud nagu putukal ümber hiigelsuure kriitvalge lipumasti.
Ootamatult oli see hiiglane Neshovi saabunud ja nüüd oli see end oma täies hiilguses püsti ajanud. See oli hoopis midagi muud kui liivapaber või kleeplint või värvipotid, mida ta ise tallu tassis, need kilekotti topitud hädised remondivahendid, mis ta esikus maha viskas, nii et kott ümber läks ja sisu põrandale veeres.
See siin oli ka hoopis teistsugune projekt kui see, mis tal maja teise korruse vannitoas käsil oli, kuigi projekt oli mahukas, oli see maja sees peidus.
See siin saab olema nähtav tervele ilmale.
Ta ei suutnud rebida pilku mehe käelt, tema näppudelt, tema tugevatelt krõnksus sõrmedelt ning äkki tundus see talle vastik vaadata, kuidas karvad mehe näppudel turritasid läikivmustalt sinaka naha taustal otsekontaktis tema lipumastiga.
Tal tekkis vastupandamatu soov paluda põhjanorralasel lipumast haardest vabastada ning lasta sel pilbasteks kukkuda ning seejärel need hakatusena ära kütta, parajalt peenikesed jupid, mis kohe tuld võtaksid ning lubaksid leekidel ahjuseinu pidi üles ronida ning suurte kuivade tuld ootavate halgude vahel võimust võtta. Sedasi tehti tuld ja saadi sooja, seda oli Maridalenis Christer talle õpetanud.
Ühe lipumastiga saaks Jøtuli kaminat täita mitu korda, nii võiks terve maja õhtu õhtu järel soojaks kütta. Aga selle vana lubasid nad ära viia, sedasi oli ta nendega kokku leppinud, kui ta uue tellis, äraviimine oli hinna sees. Ja uus oli peaaegu püsti, veelgi kõrgem kui vana, vähemalt sedasi tundus eemalt vaadates. Vana oli juba mootorsaega tükkideks saetud ning vedeles ühtlaselt ümarate juppidena järelkärus hunnikus, meestel oli mootorsaag kaasas olnud.
Ise oli ta läinud lauda poole ning suitsu ette pannud, ajal kui mehed saagimisega tegelesid. Ta oli seisnud seal ja kissitanud silmi läbi sigaretisuitsu Korsfjordi poole ning mõelnud tollele soojale suvepäevale, kui ta oli ühe põrsa sealaudast välja toonud, et too saaks lahtise taeva all vabalt rohus ringi joosta ja kui ergas too oli siis, elust pakatav, ning ta oli endalt küsinud: kas nad seda tahtsidki, need põssad? Kas nad olid õnnelikud, kui keegi andis neile võimaluse värskes rohus lihtsalt ringi lipata ning niisket kärssa taeva poole viibutada? Selge see, mõtles ta, loomulikult olid nad õnnelikud selle üle.
Peale selle jõnglase said teised sead vaid hetkeks taevast vaadata, ajal kui neid aeti laudast rambi kaudu autosse. Aga miks ta just nüüd sigadele mõtles, kui mehed seda vana lipumasti tükkideks saagisid, sellest ei saanud ta aru.
„Mul on kõik kontrolli all,“ kordas põhjanorralane ning vahetas kätt, tegi, nagu tal oleks midagi pakilist ja tähtsat teha, kuid tüdruku suunas ei vaadanud.
Sääsed tiirlesid mehe näo ja käte ümber. Ta ei teinud ühtegi liigutust, et neid eemale peletada, ilmselt oli ta iga päev värskes õhus ning pidas end sääskede suhtes immuunseks, täielikult hõivatud lipumastide paigaldamisega, nii pisikestele suvilakruntidele kui sakste hiigelsuurte majade ette, mil olid nii soojustatud garaaž kui eraldi sissepääsuga lapsehoidja korter.
Lihtne tööots Bynesetis oli ilmselt kusagil eelistuste nimekirja lõpus, muud seletust ei osanud Torunn mehe vaenulikkusele