kergitas nõutult kulmu.
„Pole oluline. Pärast sinu aega.” Vaatasin kõrvale ja tõmbasin keelega üle higise ülahuule. Tuli lavatööline paari pudeliveega ning ulatas need Ortegale ja mulle. Võtsin lonksu. Loitsu surve tõi silme ette vilkuvad värvitäpid.
„Sa oled rumal, kui minuga võitled,” ütlesin. „Isegi kui sa mu tapad, tuleb mu surmaneedus sinu peale.”
Ta kehitas õlgu. „Ma pole nii oluline kui kogu Koda. Ma võtan selle riski.”
Kirevase päralt. Pühendunud, austusväärsed, vaprad, ennastohverdavad napakad on absoluutselt kõige hullemad inimesed maailmas, kellega kokku minna. Proovisin ühte viimast riugast, lootes, et see ära tasub. „Ma peaksin saama selle kirjalikult. Üks koopia läheb Nõukogule ka. Ma tahan, et kõik oleks tunnustatud, Kokkuleppe kohaselt ametlik.”
„Te nõustute duelliga, kui see on tehtud?”
Hingasin sügavalt sisse. Veel ühe üleloomuliku jõletisega kakelda oli viimane asi, mida ma tahtsin. Vampiirid kohutasid mind. Nad olid tugevad ja üleliia kiired ja nad mõjusid hirmus okseleajavalt. Nende sülg oli sõltuvust tekitav narkootikum ja ma olin sellega kokku puutunud piisavalt, et see mind vahel tõmblema sunniks, ja mõtlema, kuidas tunduks veel üks doos saada.
Praegusel ajal ei käinud ma pimedas eriti väljaski, sest ei tahtnud rohkem vampiire kohata. Duell tähendaks ausat võitlust ja ma vihkan ausaid võitlusi. Neid on liiga kerge kaotada, nagu ütles üks tapahimuline haldjakuninganna.
Muidugi, kui ma Ortega pakkumisega ei nõustu, siis võitlen temaga ikka, tõenäoliselt tema valitud ajal ja kohas – ja mul oli tunne, et Ortega ei ilmuta ülbust ja liigset enesekindlust, mida olin teiste vampiiride juures märganud. Miski tema juures ütles, et kuni mul hing väljas on, ei hooli ta suuremat sellest, kuidas see juhtus. Mitte ainult seda, uskusin ka, et kui ta mind kätte ei saa, siis läheb ta nende kallale, kellest ma hoolin.
Tähendab et, no kuulge. See oli klišeelik kaabaklus oma halvimal kujul.
Ja salgamatult tõhus mõjutusvahend.
Mulle meeldiks öelda, et kaalusin hoolikalt kõiki tegureid, mõtlesin kõik läbi, kuni jõudsin läbimõeldud järelduseni, ja tegin mõistuspärase otsuse võtta kalkuleeritud risk, aga ma ei teinud seda. Tõde on see, et mõtlesin, kuidas Ortega ja kompanii teevad halba mõnele inimesele, kellest ma hoolin, ja tundsin end äkki nii vihasena, et oleksin võinud talle sealsamas kallale minna. Pöörasin näoga tema poole, silmad vidukil ega vaevunud viha kontrolli all hoidma. Summutusloits hakkas murenema ja ma ei vaevunud seda alal hoidma. Loits lagunes ja kuhjunud metsik energia sööstis vaikselt ja nähtamatult üle stuudio.
Laval olevatest kõlaritest kostis häirete kahinat, seejärel andsid need valjude plaksatuste saatel otsad. Pea kohal paiknevad prožektorid plahvatasid äkitselt eredalt sähvides sädemepilvedesse, mis langesid kõigi lavalolijate peale. Üks kahest tööle jäänud kaamerast lahvatas põlema, korpusest kerkimas sinakad leegid, ja piki seinu asuvad võimsad pistikupesad hakkasid sülgama oranže ja rohelisi sädemeid. Larry Fowler kiunatas ja hüppas õhku, laksates endale vastu vööd, enne kui hõõguva mobiiltelefoni põrandale virutas. Tuled kustusid ja inimesed hakkasid hirmunud paanikas kisendama.
Ortega, keda valgustasid vaid langevad sädemed, paistis morn ja kuidagi innukas, varjud tantsisklemas üle näojoonte, silmad tohutu suured ja tumedad.
„Hea küll,” ütlesin. „Too see mulle kirjalikult ja kaup on koos.”
Avariivalgustus läks põlema, tulekahjuhäire hakkas tuututama ja inimesed rüselesid väljapääsude poole. Ortega naeratas paljahambuliselt ja liugles lavalt minema, kadudes kulisside vahele.
Tõusin kerge värinaga. Paistis, et millegi küljest oli tükk alla kukkunud ja tabanud Morti pähe. Ta peanahal oli väike lõikehaav, kust juba immitses verd, ja ta tuikus ebakindlalt, kui üritas püsti tõusta. Aitasin ta jalule ja sama tegi isa Vincent tema teisel käel. Tirisime väikese ektomandi tuletõrjeväljapääsu poole.
Saime Morti mõnest trepist alla ja majast välja. Chicago politseiamet oli juba kohal, sinised ja valged tuled vilkumas. Just parajasti lähenesid mööda tänavat tuletõrjemasin ja paar-kolm kiirabiautot. Sättisime Morti väiksemate vigastustega inimeste ritta ja astusime eemale. Me mõlemad hingeldasime kergelt, kui päästeameti meditsiinitehnikud hakkasid haavatuid seisundi järgi jaotama.
„Tegelikult pean teile midagi üles tunnistama, härra Dresden,” sõnas isa Vincent.
„Heh,” ütlesin ma. „Ärge arvake, et selle jutu iroonia minu jaoks kaduma läheb, padre.”
Vincenti parkunud huuled väändusid pingul naeratuseks. „Ma ei tulnud tegelikult Chicagosse ainult saate pärast.”
„Ei?” ütlesin ma.
„Ei. Ma tulin siia tegelikult selleks, et…”
„Minuga rääkida,” pistsin vahele.
Ta kergitas kulmu. „Kuidas te teadsite?”
Ohkasin ja võtsin taskust autovõtmed. „Lihtsalt on selline päev olnud.”
2. peatükk
Hakkasin auto poole astuma ja viipasin isa Vincenti endale järgnema. Ta tegi seda ja ma kõndisin küllalt kiiresti, et sundida teda järelejõudmiseks pingutama. „Te peate aru saama,” ütles ta, „et ma pean nõudma ranget konfidentsiaalsust, kui oma probleemi teile ära räägin.”
Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa ja ütlesin: „Te arvate, et parimal juhul olen ma peast põrunud ja halvimal šarlatan. Miks te tahate, et ma teie juhtumiga tegelema hakkaksin?”
Mitte et ma oleksin kavatsenud talle ära öelda. Ma tahtsin ta juhtumi võtta. Noh, täpsemalt öeldes tahtsin ma võtta ta raha. Ma polnud rahaliselt nii halvas seisus kui eelmisel aastal, aga see tähendas ainult, et võlausaldajaid tuli eemale tõrjuda pigem pesapallikurika kui karjapiitsaga.
„Mulle on räägitud, et selleks olete teie linna parim detektiiv,” sõnas isa Vincent.
Kergitasin kulmu. „Teil on juhtunud midagi üleloomulikku?”
Ta pööritas silmi. „Ei, muidugi mitte. Ma pole naiivne, härra Dresden. Aga mulle öeldi, et te teate okultsest kogukonnast rohkem kui ükski teine eradetektiiv linnas.”
„Aa,” ütlesin. „Seda.”
Mõtlesin veidike ja leidsin, et küllap on see tõsi. See okultne kogukond, mida ta silmas pidas, oli tavaline new age’iga tegelev, kristallide, kaartide ja käejoonte järgi tulevikku ennustav seltskond, mis on olemas igas suuremas linnas. Enamik neist olid kahjutud ja paljudel oli vähemalt veidike võluvõimeid. Lisage näpuotsatäis feng-shui’ga tegelejaid, visake sisse rohkesti maigu ja siiruse poolest erinevaid wiccalasi, segage juurde mõni tagasihoidliku andega harrastaja, kellele meeldib miksida kokku usku ja võlukunsti, mõni voodooga tegeleja, mõni santeria-usuline ja tibake sataniste ja garneerige kõik see noortega, kellele meeldib kanda musta, ning saategi selle, mida enamik inimesi nimetab „okultseks kogukonnaks”.
Loomulikult leidsite sealt redutamast ka mõne sortsi, nekromandi, koletise või deemoni. Tõsised, vastikut sorti tegijad suhtusid sellesse kampa nagu kümneaastane piparkoogimajakestega lõbustusparki. Mu mõttelises hoiatussüsteemis hakkas tuututama kujuteldav pasun.
„Kes mind teile soovitas, padre?”
„Oh, üks kohalik preester,” sõnas Vincent. Ta võttis taskust väikese märkmiku, avas selle ja luges: „Isa Forthill, Inglite Püha Maarja.”
Pilgutasin üllatusest silmi. Kogu usuvärgi suhtes olime isa Forthilliga eri arvamusel, aga ta oli tubli mees. Võib-olla natuke igav, aga ta meeldis mulle ja ma olin talle varasemast teeneid võlgu. „Seda oleksite pidanud kohe ütlema.”
„Te võtate