Rose on kadunud. Katja Kettu

öötaevast, millest olin enese teadmata puudust tundnud. Tähed nagu keerud soojas mannasupis, kui sõbralikud ja lähedal nad olid, mahedad ja vilkuvad. Ma ei mäletanudki enam, kui kerge oli siin hingata, rusikapaksune raudvits mu rinna ümber rebenes korraga katki.

      Siis aga piiksatas telefon. See oli sõnum pastor Grantilt: „Hoia end. Pea meeles, et oled tugev. Palve kaitseb.” Meie pastor Grant. Rõõmsameelne, lobisev tegelane. Kes isegi ei teadnud, et minu kodu on reservaadis. Mitte sõnagi raha ega üleujutatud keldri kohta. Ei ühtki etteheidet. Kusagil kaugemal see siiski luuras, ootas minu tagasitulekut. Palve on see, mis ravib kõike: vähki, hullumeelsust, seda, mis minus valesti on. Aga ei ole ravinud, ka kümnete aastate jooksul mitte.

      Te ei tea, mis ees ootab, ütles hääl minu peas. Ma tulen koju.

      Siis hakkas mul õudne. Kuidas mind vastu võetakse, mu vaikne hõim, kelle olin maha jätnud? Kaugemal vilkus bensiinijaama silt Nahgahchiwanong ja selle all soome keeles ODAV BENSIIN, viinapoe süttiv ja kustuv tuli. Musta Karu kasiino seilas pimeduses üksildasena nagu ookeanilaev. Minu lapsepõlves oli siin hall kõnnumaa ja sääseisandate kuningriik. Korraga tundus võimatu edasi minna ja hääl peas kisendas: Jääme siia! Kuhu? Lihtsalt siia. Märkasin eemal metsaveeres stoppmärgi otsa lömmi sõidetud tuttavkollase koolibussi keret. Olin vihanud seda esimesest sõidust peale. Emal oli õnnestunud ei tea mis kõverteid kasutades panna mind peenesse internaatkooli kivilinnas, see äratas kadedust maha jäävates indiaanilastes. Reservaadis mõlkis liinibussi istudes olin korraga liiga valge. „Findiaanlane” oli mõne õelusehunniku väljamõeldud sõna, mida minu seljataga korrutati. Punasele poolele jäi lumme mattuv turvaline Hundi klann. Patti, sügavhingeline, pigisilmne naine, kes ei joonud kunagi Coca-Colat ja tänu kellele isa oskas omal ajal neli korda ema kätt paluda, ka veel pärast seda, kui ta oli tehtud naerualuseks ja tüssatud jooksma suveööl alasti metsas karibujooksu, saarma sugutiluu hambus.

      Kui me ületasime reservaadi piiri, juhtus bussiga midagi. See ajas end otsekui sirgemaks ja muutus eredamaks. Ka bussijuht Hammer (Vasar) Svensson võttis end kokku, viin ei haisenud enam. Siin oli tookord 1970ndate alguses peamiselt soo, polnud veel kasiinot ega McDonaldsit. Oli ainult lõputu tee, lumisest õõtsikust turritavad kõrred ja tusased kuused. Reservaadi raadiojaam vaikis just enne seda, kui jõudsime 35. maantee ristmikule. Minu jaoks tundus, nagu oleks ühendus ümbritseva maailmaga katkenud, paiskumist tühja ilmaruumi igavesti langeva kivikilluna: ma ei olnud enam kodus reservaadis, aga ka mitte päriselt välismaailmas. Hammer (Vasar) Svenssoni kiirustamine leidis siin oma lõpu. Selle asemel, et vuristada hommikuselt reipaid linnalapsi peale võtma, sõitis Vasar kraavi ja pani suitsu ette, sülgas, et kae aga, sihukest asja pole ennem nähtud – või punanahk läheb kallisse kooli!

      Korjasime eeslinnalapsed peale ja sõitsime edasi. Siis olin korraga liiga punane.

      Punanahk, punanahk, kostus istmete vahelt sisinat, vimmakad lapseküüned kaevusid läbi kunstnaha vahtplasti ja kraapisid seda välja nagu sisikonda. Seal on jälle üks tüdruk kaduma läinud, teadis väike Tim Nelsson rääkida: Teda oli kõigepealt pähe tulistatud ja siis skalpeeriti, käsi keedeti mingi indiaanlaste rituaali ajal ohvripajas ära.

      Mis su nimi on?

      Ütlesin.

      See polegi õige indiaanlane. See pole õige indiaanlane, tal on valgete nimi.

      Aplad pilgud pöördusid minule. Talvest paakunud huuled pigistati kokku. Kusagil tuli igemest verepiisk, keel limpsis kiiresti nina alt soola, vastu bussiakent surutud otsaesised, vateeritud püksid kahisesid, higiste, hõõrdunud jalgevahede nihelus istmetel, pilk aknasse, härmalilled särasid ikka veel.

      Miks ta siis reservaadis elab?

      Jah, miks elasin mina, valge tüdruk, reservaadis? Mida selle peale vastata. Ma ei leidnud vastust toona ega tea seda ka praegu. Seisin sama kaheks rebenemisega silmitsi igal hommikul, kui astusin kuju muutvasse kollasesse koolibussi. Ma ei teadnud, et nii kaua, kuni käisin koolis reservaadist, olin paratamatult pinnuks silmas nii sealsetel asukatel kui valgetel. Olin osa valgete viimaks täituvast plaanist säilitada meis inimene ja tappa indiaanlane. Miks ema, kes tahtis olla indiaanlane, sundis mind lahkuma maadelt, kus tuulgi oli tuttav? Ma ei saanud sellest kunagi aru ja seepärast ei ole ma ka kunagi emale andeks andnud.

      See kestis kuus aastat ja hiljemgi, õigupoolest tänaseni välja, libisemine.

      Ronisin bussivrakki ja võtsin pleedi ümber. Kordasin mõttes Granti eest salaja loetut. Viimati olin lapanud läbi uurimuse ajutegevuse häiretest. Isa häda tuli tuttav ette: oimusagara vigastus, anterograadne amneesia, traumast või vigastusest põhjustatud mälukaotus. Patsiendi mälu taastumine on pärast pikka mälukaotuse perioodi väga ebatõenäoline, aga mitte võimatu. Kuulasin pimedas sooservas habisevaid haavalehti ja tundsin kauget salveilõhna. Kusagilt kostus trummikõminat ja põgusa hetke jooksul soovisin, et telefonikõne oleks andnud teada isa lahkumisest. Surm on omamoodi halastav külaline. Olin seda kujutlenud. Olin seda soovinud, kutsunud. Et ühel õhtul heliseks telefon ja hääl ütleks, et isa on surnud, et ta oleks lõpuks ometi astunud üle järgmise päeva künnise ja teel kuhugi. Olin kujutlenud, kuidas ema lõualuu leitakse Minneapolise indiaanislummist või juuksed tõuseksid veepinnale Thunder Bay tagustes soodes Kanadas, et viimaks saabub hetk, mil saaksin teada, mis on juhtunud. Algaks loobumine ja selle kaudu ärkaksid ellu lapsepõlve mälestused. Esimene puudutus ja viimane, mõlemad saaksid tähenduse. Olin unistanud leinast kui vanast sõbrast, lootnud, et see kaotab aja, et ühtäkki oleks kõik korraga kohal, minevik ja tulevik.

      Nii ei läinud. Isa oli elus.

      Välk on mind tabanud kaks korda. Kas isa oli tõesti seda väitnud ja mis tähtsust sel oli?

      Sa pead tulema ja selle korda ajama! Kas isa ütles tõesti nii?

      Vist mitte, aga seda see kõne tähendas, appikarjet.

      Ja veel sinu soe, kare hääl: Ettu on hakanud mäletama. Tule siia. Tule tagasi.

      Ja et ema olevat mulle kirja kirjutanud, kas see võib tõesti tõsi olla, selline arusaamatult soe tuulepuhang elus, et minevik saab selgeks ja sõlmed hargnevad lahti ja mina võin täisinimeseks kasvada, võib-olla ei ole veel hilja. Võib-olla läheb veel minusuguselgi äbarikul hästi. Selle mõttega uinusin.