Liiga vali üksindus. Bohumil Hrabal

maalikunsti hiidusid, ja nii ma nüüd raamin iga paki küljed reprodega ja õhtul, kui pakid seisavad lifti juures rivis, ei suuda ma ära imetleda seda kaunistatud pakkide ilu, mis tulvab küll „Öisest vahtkonnast“, küll „Saskiast“, teisal jällegi „Einest murul“, „Poodu majast“ või „Guernicast“. Ja mina olen ainus inimene maailmas, kes teab, et iga paki südames on peidus kas avatud „Faust“ või „Don Carlos“, ühes lebab jäledate veriste pappkaante vahel „Hyperion“, teises puhkab tsemendikottidest ümbritsetud „Nõnda kõneles Zarathustra“. Ja nii olen mina ainus terves maailmas, kes teab, millises pakis lebab nagu hauakambris Goethe või Schiller, Hölderlin või Nietzsche. Nõnda olen mingis mõttes korraga nii kunstnik kui ka vaataja ja seepärast olengi iga päev nii armetu ja surmani väsinud ja muserdatud ja šokeeritud, ning et veidigi kahandada ja pisendada seda meeletut kurnatust, kummutan õllekannu õllekannu järel ja teel Husenskýte kõrtsi järjekordse õlle järele on mul piisavalt aega mediteerida ja kujutleda, kuidas mu järgmine pakk välja hakkab nägema. Joon ainult sellepärast sääraseid kvantumeid õlut, et oskaksin paremini ette näha, sest ma ju matan igasse pakki haruldase reliikvia, avatud lapsekirstu, millele on puistatud närtsinud õisi, hõbepaberikillukesi ja helkivat karda, et sellest saaks õdus pesa raamatutele, mis sattusid mulle siia keldrisse sama üllatavalt, nagu sellesse keldrisse sattusin ka mina ise. Just seepärast venib mu töö, seepärast kõrgub hoovis vanapaber täpselt nagu keldris vanapaberimägi, mis on siia laeavast puistatud, kerkib üles ja jätkub kuni hoovi laeni. Just seepärast kaevab mu ülemus hargiga läbi vanapaberikuhila ava ja hüüab mulle läbi selle alla, endal nägu vihast lõkendamas: „Haňťa, kus sa oled? Taeva päralt, ära jõllita neid raamatuid ja tee ometi tööd! Hoov on täis, aga sina unistad seal all ja mängid lolli kuubis!“ Ja mina küürutan paberimäe jalamil nagu Aadam võsas, piilun, raamat näppude vahel, hirmunult teise maailma, teistsugusesse kui see, milles äsja olin, sest kui ma lugema hakkan, olen hoopis mujal, olen teksti sees, ja ma ise ka imestan selle üle ja pean süüdlaslikult tunnistama, et ma tõesti unelesin, olin kaunimas ilmas, otse tõe südames. Hämmastun iga päev kümneid kordi, kuidas ma ometi võisin iseendast nii kaugele eemalduda. Lähen töölt koju täiesti võõrandunult ja võõrdunult, mõõdan vaikselt ja süvenenult mediteerides tänavaid, möödun trammidest, autodest ja jalakäijatest nende päeva jooksul leitud raamatute vines, mida ma portfellis koju kannan, lähen oimetult rohelisega üle tee, ilma et seda teaksin, ei põrka kokku ei tänavalaternate ega inimestega, lihtsalt sammun ja haisen õllest ja higist, ent naeratan, sest mul on kotis raamatud, millest loodan õhtul teada saada midagi enda kohta, mida ma seni ei teadnud. Sammun nõnda mööda lärmakaid tänavaid, ei lähe kunagi punasega üle, oskan käia alateadvuslikus teadvusetuses ja poolunes, teadvusekünnisealuses inspiratsioonis, iga päeval pressitud pakk värahtab minus vargsi ja tasakesi ning äratab kombitava aistingu, et minagi olen pakk pressitud raamatuid, et minuski on peidus väike gaasiboileri süüteleek, gaasikülmiku väike kontrolltuluke, tilluke igavene tuli, mida ma iga päev toidan mõtete õliga, mille olin tööl olles tahtmatult omandanud raamatutest, mida nüüd portfellis koju kannan. Nii ma lähen koju nagu põlev maja, nagu põlev laut, elu valgus sünnib tulest ja tuli omakorda puu surmast, vaenulik lein hõõgumas tuha all, ja mina olen pressinud kolmkümmend viis aastat hüdraulilise pressiga paberit, mul on pensile jäämiseni veel viis aastat ja see mu masin lahkub töölt koos minuga, ma ei jäta teda maha, kogun selle jaoks raha, mul on selleks eraldi hoiuarve ja me läheme pensionile koos, sest selle masina ostan ma ettevõttelt ära, viin koju, sätin kuhugi oma onu aeda puude vahele, teen päevas ainult ühe paki, aga see on siis ka väekas pakk, pakk nagu skulptuur, nagu kunstiteos, pakk, millesse panen kõik oma noorpõlve illusioonid, kõik, mida oskan, kõik, mida olen õppinud kolmekümne viie aastaga tööl ja tööst, et pensionil olles meisterdada hetke ja inspiratsiooni ajel, üksainus pakk päevas raamatutest, mida mul on nüüd kodus üle kolme tonni, sellest saab pakk, mida ei pea häbenema, sellest saab unelmate pakk, meditatsiooni vili, enamgi veel, ma laon pressi künasse raamatuid ja vanapaberit, ikka veel selle tegevuse käigus, mille tulemusel peab sündima kaunis loometöö, ja enne viimast vajutust puistan konfette ja litreid, igasse päeva üks pressitud pakk ja aasta lõpuks aias üks näitus, kus iga külastaja võib ise, aga minu järelevalve all, teha oma paki, ja kui pressi plaat pärast rohelise nupu vajutamist enda ees lükkab, hirmsa jõuga purustab ja pressib vanapaberit, mida kaunistavad raamatud, lilled ja muu säärane prügi, mida inimene on kaasa toonud, võib tundlik vaataja tunda, et mu hüdrauliline press suruks kokku justkui teda ennast. Juba istungi kodus hämaras, istun taburetil, mu uneraske pea vajub allapoole, kuni viimaks puudutan märgade huultega oma põlvi, vaid nii suudan tukastada. Vahel magan Thoneti tooli asendis keskööni ja kui ärkan, kergitan pead ja mu püksisäär põlve kohal on süljest märg, sest olin endale kaissu pugenud ja kerra tõmbunud just nagu kassipoeg talvel, nagu kiiktooli jalased, sest mina võin lubada endale luksust olla hüljatud, ehkki ma pole kunagi hüljatud, ma olen lihtsalt üksi, et elada mõtetega asustatud üksinduses, sest mina olen veidi selline lõpmatuse ja igaviku kraakleja ja Lõpmatus ja Igavik vist veidi hoolivad minusugustest inimestest.