teda haiglasse viima? Kas asi on selles?”
“Ei, inspektor.”
“Või äkki teil on maja leekides ja te tuiskate koju, et päästa teiselt korruselt oma pere?” Tema hääletoon oli hädaohtlikult mahe ja pilkav.
“Mu maja ei ole leekides, inspektor.”
“Sellisel juhul,” sõnas politseinik, “olete te endale kenakese jama kaela tõmmanud, kas pole? Kas te teate, milline on siin riigis kiirusepiirang?”
“Seitsekümmend,” vastasin.
“Ja kas te palun ütleksite mulle täpselt, kui kiiresti te äsja sõitsite?”
Kehitasin õlgu ega vastanud. Kui politseinik uuesti rääkima hakkas, tõstis ta oma häält nii, et ma lausa võpatasin. “Sada kakskümmend miili tunnis!” haugatas ta. “See teeb viiskümmend miili üle lubatud kiiruse!”
Mees pööras pea eemale ja sülgas välja suure tatiläraka. See maandus mu auto poritiival ja valgus üle kauni sinise värvi alla. Seejärel pööras politseinik pea uuesti meie poole ning silmitses vihaselt mu kaasreisijat.
“Ja kes teie olete?” küsis ta teravalt.
“Tema on hääletaja,” selgitasin. “Ma pakun talle küüti.”
“Ma ei küsinud teie käest,” ütles politseinik. “Ma küsisin temalt.”
“Kas ma tegin miskit valesti?” küsis mu kaasreisija. Tema hääletoon oli mahe ja õline nagu juuksevõie.
“See on ülimalt tõenäoline,” vastas võmm. “Igal juhul olete te tunnistaja. Teiega tegelen ma veidikese aja pärast. Juhiluba!” kähvas ta ja sirutas käe välja.
Ulatasin talle oma juhiloa.
Politseinik nööpis lahti oma jaki vasakpoolse rinnatasku ja võttis välja kardetud trahvikviitungite raamatu. Ta märkis sinna hoolikalt mu juhiloal oleva nime ja aadressi. Seejärel ulatas ta selle mulle tagasi. Ta jalutas autonina juurde ja luges numbrimärki ning märkis ka selle üles. Ta pani kirja kuupäeva, kellaaja ja minu väärteo üksikasjad. Seejärel rebis ta raamatust välja kõige pealmise kviitungilehe. Ent enne selle mulle ulatamist kontrollis ta, et kogu teave oleks tema oma kopeerpaberil selgelt näha. Lõpuks pistis ta raamatu taas rinnataskusse ja pani nööbi kinni.
“Nüüd teie,” lausus ta mu reisijale ning astus teisele poole autot. Teisest rinnataskust võttis ta välja väikese musta märkmiku. “Nimi?” kähvas ta.
“Michael Fish,” vastas mu reisija.
“Aadress?”
“Windsor Lane 14, Luton.”
“Näidake mulle midagi tõestamaks, et see on teie tegelik nimi ja aadress,” ütles politseinik.
Mu kaasreisija sobras taskutes ja tõi esile enda juhiloa. Politseinik kontrollis nime ja aadressi ning ulatas siis juhiloa mehele tagasi. “Mis tööd te teete?” küsis ta teraval toonil.
“Künakandja.”
“Misasi?”
“Künakandja.”
“Öelge seda tähthaaval.”
“K-ü-n-a-k-a…”
“Sellest piisab. Ja mis asi on künakandja, kui tohib küsida?”
“Künakandja, inspektor, on isik, kes kannab mörti mööda redelit üles müüriladuja kätte. Ja kandeküna on see, kus ta seda kannab. Sellel on pikk vars küljes ja peal kaldenurga all lauatükk…”
“Hea küll, hea küll. Kes teie tööandja on?”
“Mul ei ole tööandjat. Olen töötu.” Võmm kirjutas selle oma musta märkmikusse üles. Seejärel pistis ta märkmiku uuesti taskusse ja pani nööbi kinni. “Kui ma tagasi jaoskonda jõuan, uurin teie tausta,” teatas ta mu reisijale.
“Minu tausta? Mis mina valesti olen teinud?” küsis rotinäoga mees.
“Teie nägu ei meeldi mulle ja kogu lugu,” teatas võmm. “Ja täiesti võimalik, et selle pilt on meil kusagil toimikutes olemas.” Ta sammus ümber auto ja tuli tagasi minu akna juurde.
“Ma oletan, et te teate, et olete tõeliselt pigis,” lausus ta mulle.
“Jah, inspektor.”
“Kui mina teiega ühele poole olen saanud, ei sõida te selle uhke autoga enam väga pikka aega. Tegelikult ei sõida te enam mitu aastat mitte mingisuguse autoga. Ja hea ongi. Ma loodan, et nad pistavad teid tagatipuks pokri ka.”
“Te mõtlete vanglasse?” küsisin ärevalt.
“Justament,” ütles politseinik huuli matsutades. “Türmi. Trellide taha. Koos kõikide teiste kurjategijatega, kes seadust rikuvad. Ja lisavad juurde kopsaka rahatrahvi. Kellelegi ei paku see suuremat rõõmu kui mulle. Näeme kohtus – teie mõlemad. Teile saadetakse kutsed.”
Politseinik pööras ringi ja sammus tagasi oma mootorratta juurde. Ta laksas tugijala tagasi üles ning heitis jala üle sadula. Seejärel surus ta starterit ja sõitis mürinal vaateulatusest välja.
“Huhh!” puhusin õhku välja. “Nüüd läks küll pahasti.”
“Jäime vahele,” ütles mu reisija. “Jäime korralikult vahele.”
“Mina jäin vahele, tahate te öelda.”
“Õige jah,” ütles tema. “Mis te teha kavatsete, peremees?”
“Lähen otse Londonisse ja räägin oma advokaadiga,” vastasin. Käivitasin auto ja jätkasin sõitu.
“Ärge uskuge, mis ta vangimineku kohta rääkis,” ütles mu reisija. “Tühipalja kiiruseületamise eest ei panda kedagi kinni.”
“Olete kindel?” küsisin.
“Täiesti,” vastas mees. “Nad võivad teid küll loast ilma jätta ja määrata kopsaka rahatrahvi, aga sellega asi ka piirdub.”
Tundsin tohutut kergendust.
“Muuseas,” küsisin, “miks te talle valetasite?”
“Kes, mina või?” küsis mees. “Miks te arvate, et ma valetasin?”
“Te ütlesite, et olete töötu künakandja. Mulle aga ütlesite, et tegelete erilisi oskusi nõudva alaga.”
“Tegelengi,” kinnitas mees. “Aga kõike ma võmmile ei räägi.”
“Niisiis, mis tööd te teete?” küsisin ma temalt.
“Ahh,” õhkas ta kavalalt. “See huvitab küll, jah?”
“On see midagi, mis teile piinlikkust valmistab?”
“Piinlikkust?!” hüüatas mees. “Mu amet ja valmistab piinlikkust?! Ma olen selle üle uhkem kui keegi teine maailmas!”
“Mispärast te siis mulle ei ütle?”
“Teie, kirjanikud, olete ikka tõesti uudishimutsejad, eks ole?” ütles mees. “Ja ma arvan, et te ei jäta enne, kui teil vastus käes on.”
“Tegelikult ei lähe see mulle suurt korda,” luiskasin.
Mees heitis mulle silmanurgast riukaliku pilgu. “Ma arvan, et läheb küll,” teatas ta. “Seda on teil näost näha, et teie arvates olen ma väga iseäraliku ala peal, ja teil on kange valu teada, mis see on.”
Mulle ei meeldinud, kuidas ta mu mõtteid luges. Olin vait ja silmitsesin teed otse ees.
“Ja teil oleks ka õigus,” jätkas mees. “Ma olengi väga iseäraliku ala peal. Kõigist kõige iseäralikuma ala peal.”
Ootasin, et ta jätkaks.
“Sestap ma peangi ekstra hoolikalt ette vaatama, kellele ma räägin. Kuidas näiteks võin mina teada, et te ei ole järjekordne erariietes võmm?”
“Kas ma näen võmmi moodi välja?”
“Ei,”