Kurjuse kannul. Silja Vaher

oma riideid panema. Neid oli tal aastatega kohe hulgim kogunenud. Samas teadis ta, et kõike ta kaasa võtta ei saa. Nii valis ta välja vaid oma parimad ja armsaks saanud riideesemed. Veel pani ta kohvrisse fotoalbumi, kuhu olid jäädvustatud kõik tema lähedased ja armsad. Siis veel ise tehtud asjad Mirjamilt, kui too veel koolis käis, nagu see suur, helesinine, heegeldatud rätik, mis ta memmele 60. juubeliks kinkinud oli. Siin oli palju mälestusi, mida kõike oleks tahtnud kaasa võtta, aga paraku ei saanud. Kas eales oleks suutnud ükski kohver ära mahutada seda, mis oli siia viiekümne aasta jooksul talletatud. Kindlasti mitte. See maja jääb siia maha, koos mälestustega. Tulevad uued inimesed, kes ostavad ehk endale selle suvekoduks ja kui veab, siis ehk hakkab see maja oma uut elu elama. Uue perega. Kes teab?

      Kui Mirjam oma jalutuskäigult paari tunni möödudes tagasi tuli, ootas memm juba köögis laua taga, kohver tema kõrval.

      “Oh memm, memmeke, mida sa teinud oled? Egas me ju täna veel minema hakka. Mõtlesin, et ehk homme-ülehomme. Sul on aega küll asju pakkida ja hüvasti jätta.”

      “Mis siin ikka nii pikalt venitada. Mina ei tea, millal ma jälle teine inimene olen ja see teine ei tea ju midagi siit äraminemisest, sellepärast ka see kiirustamine. Mis täna tehtud, see homme mureta, nii ütleb ka vanasõna. Ja eks ma ise ka taha oma ihusilmaga näha seda ilusat päikeseratast…”

      “Päikeseratas on selle pansioni nimi, kuhu sa elama lähed,” ütles Mirjam ja kallistas memme.

      “Ah,” rehmas memm tüdinult käega, “mis siin ikka nii venitada. Minu testament on juba ammu sinu nimele, tütreke, ära tehtud ja eks sa siis ise tead, mida selle kõigega siin peale hakkad. Eks me vanaisaga sinu jaoks elu jooksul kõrvale panime, et sul kergem oleks elada.”

      “Kallis memm, ma ei müü seda maja, veel mitte. See peab jääma mulle kohaks, kuhu tulla puhkama ja loodust nautima. See maja jääb meenutama minu lapsepõlveaastaid ning saab lohutuseks ja pelgupaigaks ka siis, kui vajan omaette olemist,” ütles Mirjam, “aga nüüd, nagu enne lubasin, hakkame tegema pannkooke!” hüüdis ta laua äärest püsti tõustes ja tegi pliidiukse lahti, et tuli alla teha, sest memmel muud pliiti ei olnud. Ta polnud neid uuema aja asju tahtnud. Tema elas ikka oma ajas. Tõsi, raadio ja televiisor tal olid ja neid ta kuulas ja vaatas. Mida sa talvisel ajal ikka enam teha oskad. Sukavardaid ei saanud enam käes hoida, liigesehaigus oli oma töö teinud. Aga silmanägemine oli memmel ikka veel hea, prille ta ei kandnud.

      Kuivad puud võtsid ilusasti tuld ja peagi nilpsasid lõbusad leegid ahnelt puid, mis kohe praksuma hakkasid. Mirjam tõi sahvrist lauale munad, liitrise purgi piima, võttis kapist jahu ja koogitegu võis alata. Piima oli memmele ikka Vaike-tädi toonud oma varudest. Varsti oli köök täis pannkookide lõhna. Memm läks ja otsis sahvrist välja purgi eelmisel suvel tehtud maasikamoosiga. Varsti istusid nad mõlemad laua ääres, meenutasid Mirjami lapsepõlveaegu ja sõid pannkooke moosiga. Päev oli vaikselt hakanud õhtusse veerema ja päikegi poolenisti metsa taha ära kadunud. Memm ja Mirjam aga jutustasid veel kaua, istudes väljas, maja ees pingil ja arutasid eelseisvat sõitu pansionaati. Peagi aga jäid nad mõlemad uniseks ning memm tegi Mirjamile aseme elutuppa diivanile valmis. Varsti magasid mõlemad rasket ja sügavat und.