Lõpp?. Vlad Vas

kohtusid kõige armsama tüdrukuga, keda ma oma tollase lühikese elu jooksul olin kunagi näinud. Tema rõõmsalt naeratavad smaragdpunased silmad olid nagu magnet, ma ei suutnud nende jõule vastu seista ja silmi neilt eemale võtta. Kõik tema juures tundus täiuslik: silmad, õrnad näojooned, puhas, veidi terav nina, hästi proportsioonidega ilusad huuled, mida ma tahtsin suudelda. Tema pruunid juuksed lebasid õrnalt tema kaunitel paljastel õlgadel, tema sihvakat figuuri rõhutas kerge, hele, pingul kleit, jalas uhkeldasid suvekingad ja käes hoidis ta väikest elegantset naiste ümbrikukotti, nn clutch’i.

      Mu keha oli koheselt halvatud, mu peas vilksatasid tuhanded mõtted mitte millegi kohta, ma ei suutnud keskenduda, liikuda oma kohalt, öelda talle sõnagi. See lülitas mu ajufunktsiooni välja. Ma lihtsalt seisin seal, suutmata end aidata. Jumal tänatud, et ta oli palju julgem kui mina, muidu poleks me võib-olla kunagi kohtunud. Ta astus sammu minu poole ja ütles sõna, mida mul oleks olnud väga raske, peaaegu võimatu välja öelda. Ta ütles:

      – Tere!

      – Tere…" Ma sain vaevu aru ja tundsin end veelgi piinlikumalt, kui kuulsin tema pehmet, õrna häält ja tundsin end nagu väike, kaitsetu laps.

      – Kui kaua sa kavatsesid mind vahtida, ei julgenud mulle läheneda? Või oleksite lihtsalt edasi vahtinud mind? – ütles ta, justkui mind noomides, kuid irooniliselt.

      – Ma, ma…" ütlesin segaduses, kuid siis võtsin end kokku ja ütlesin lugupidavalt: "Minu nimi on Igor, ma olin just sinu poole tulemas, aga sa jõudsid enne mind.

      – Minu nimi on Elena! Igor, väga meeldiv kohtumine! – ütles ta naeratades ja jätkas vähem formaalselt: – Ja hea, et sa tulid, sest ma ja mu sõbrannad tahtsime just koju minna. Me ei oleks võinud teineteist üldse näha!

      – Jah, see poleks tõesti olnud hea…

      – Millal me saame uuesti kohtuda? Ma olen homme pärast kella viisteist täiesti vaba, me võiksime kohtuda kesklinna pargis kell pool neli, kas see sobiks teile? See on kokkulepe! – Ta ütles kiiresti, olles meie mõlema jaoks otsuse teinud.

      – Jah, jah," nõustusin ma piinlikus olukorras, suutmata sõna sekka öelda. Tundsin end nagu abitu väikelaps, kellelt kiusajad olid kommi röövinud.

      – Hea küll, kohtumiseni homme!

      – Hüvasti! – Ütlesin ja ta läks väljapääsu suunas, kus tema sõbrad teda ootasid. Ma seisin seal, silmad tema peal, kuni ta oli silmapiirilt kadunud.

      Pärast seda, kui ta oli ületanud väljapääsukünnise, suundusin ma oma sõprade poole, olles ikka veel kerges šokis ja eufoorias tema otsustavuse, otsekohesuse, karisma ja välimuse pärast.

      Mul oli ääretult hea meel, et nii ilus ja imeline tüdruk oli minu poole pöördunud. Ma lendasin õnnelikult seitsmendasse taevasse ja naeratus ei lahkunud mu näolt. Tõesti parim kingitus mulle sel imelisel õhtul. Kui ma uuesti laua taha istusin, ei suutnud ma enam millestki muust mõelda ja ma ei märganud kedagi teist. Aeg oli justkui peatunud ja mu mõtted olid keskendunud ainult tema maagilisele isikule ja eelseisvale kohtumisele.

      Kui ma koju jõudsin, ei saanud ma pikalt magada ja hommikul ärkasin kohtumise ootuses ning mida vähem aega jäi, seda ärevamaks, isegi peaaegu paaniliseks muutusin. Mõtlesin, mida talle öelda, kuhu teda kutsuda, kuidas käituda, ja mängisin uuesti läbi kõikvõimalikke sündmuste kulgemise stseene.

      8. Esimene kohtumine

      Saabusin kohtumispaika tund aega varem, mu elevus muutus peaaegu paaniliseks hirmuks. Täpselt viisteist tundi ja kolmkümmend minutit nägin teda ja mu hirm kadus kohe, ma punastasin, kui teda nägin – ta nägi uimastavalt välja. Päikesevalguses paistis ta nagu taevast alla tulnud ingel.

      Väljas oli väga soe ja päikesepaisteline ilm. Lena, kes oli riietatud veel ühte elegantsesse heledasse kleiti ja kingadesse, ajas õrnalt käega läbi oma tagasi lükatud ja punutud juuste. Minu välimus oli kindlasti lihtsam. Olin riietatud täiesti valges: T-särk, linased püksid ja vabaaja jalatsid. Võrreldes temaga tundsin end mõnevõrra vigase, armetuna. Aga niipea, kui me hakkasime rääkima, kadusid kõik ebameeldivad, rumalad ja halvad mõtted.

      Me kõndisime umbes kuus tundi läbi vanalinna, pargi ja kõigi kõige maalilisemate kohtade. Aeg lendas, me rääkisime absoluutselt kõigest ja nii kergesti, nagu oleksime teda juba ammu tundnud. Sellise tüdrukuga rääkides ei ole sul mingeid räpaseid mõtteid, ei soovi asju kiirustada, sa tahad lihtsalt nautida teineteist teineteise kõrval, hoida tugevalt tema õrnast käest kinni ja mitte kunagi lahti lasta. Tundus, et me elame koos kogu ülejäänud elu.