Mida varem, seda parem. Meil võib veelgi võistlejaid olla.”
“Worfielde ei ole rohkem, kui mu mälu mind ei peta.”
“Välja arvatud Vulcan,” lausus vikont hooletult.
“Vulcan? Ah, jah, muidugi, see pastori poeg! Temast ma küll konkurenti ei karda!”
“Ka mina mitte,” nõustus vikont. “Tegelikult olen ma täiesti kindel, et ta ei tule isegi siis, kui teda kutsuti. Viimane kord, kui temast kuulsin – see oli aastaid tagasi – rändas ta ringi Saharas või mingis muus sama mahajäetud paigas.”
“Isa rääkis alles mõni päev tagasi,” märkis Lionel, “kui erakordselt edukas perekond me oleme, välja arvatud muidugi üks haru.”
Vikont naeris.
“Üks mu esimesi mälestusi isast ja vanaisast puudutab seika, kui nad mõlemad raevust keesid, kuna onu Luke oli ära öelnud koha Westminsteri praostkonnas.”
“Ma ei ole teda eriti sageli kohanud,” lausus Lionel, “kuid ta tundus alati tohutult hea inimene olevat. Ma mäletan, ta tuli mu leeritamisele, kui keegi teine vaevaks ei võtnud. Ta viis mu lõunale ja ehkki oli tavaline külapastor, nägi ta nii suursugune välja, et üks poistest küsis, kas ta on Cantebury peapiiskop!”
Vikont naeris.
“Perekonna hea välimus! Su isal oli õigus, Lionel, me pole mitte ainult silmapaistvalt targad, vaid ka erakordselt ilusad!”
“Sina oled!” ütles Lionel. “Just sellepärast tõmbad sa nagu meepott mesilasi enda poole kõiki neid vaimustavaid olendeid, keda ma Covent Gardenis ja Drury Lane’is lõbustan!”
“Ma ei usu, et see võrdlus mulle eriti meeltmööda on!” vastas vikont heatujuliselt naeratades.
Tema onupoeg võis küll suurepärane sõjamees olla, kui asi aga sõnaseadmisse puutus, jäi ta perekonnas tagaplaanile.
Vikont tõmbas vestitaskust välja kella.
See oli väga kallihinnaline kuldkell, mille oli talle kinkinud daam, kes oli temasse lootusetult armunud.
“Millal sa ka kella ei vaata, mu kallis William,” oli ta öelnud, “tahan ma, et sa mõtled minule, kuna mina mõtlen sulle iga tund, iga minut ja iga sekund, kuni me taas koos oleme.”
Hetkel ei meenutanud kell vikondile mitte selle lahket kinkijat, vaid sulavaid huuli ja pehmeid käsivarsi, mis teda Berkeley väljakul ootasid.
Ta lõpetas enda ees seisva klaasi sisu ja lausus onupojale:
“Ma võtan su homme pärastlõunal kella kolme paiku oma uue rakendi peale, mis mulle terve varanduse maksma läks. Meil ei kulu Worfieldi jõudmiseks üle pooleteise tunni. Teenrid võivad vankriga ees minna ja onu Rodericki meie saabumisest teavitada.”
“Kui kauaks me sinna jääma peaksime?” küsis Lionel.
“Ma usun, et see sõltub Astarast,” vastas vikont.
Ta tõusis, et mõningate raskustega läbi sõpradesumma eesukse poole liikuda.
Sir Roderick võttis teate oma kahe vennapoja saabumisest vastu rahuloleva naeratusega.
“Ma ütlesin, et neil ei lähe su kutsele vastamiseks kaua aega,” lausus ta Astarale.
“Ma palusin majapidajal kolm magamistuba valmis seada,” vastas neiu. “Ma usun, et su vennapoeg Vulcan jääb siia, vaatamata sellele, et ta nii lähedal elab.”
“See pole sugugi nii lähedal, nagu sa arvad,” vastas Sir Roderick.
Astara oli hämmastunud.
“Kui ma ülemteenrile kirja andsin ja palusin tal selle ära viia, ütles ta, et see võtab toapoisil vähem kui pool tundi.”
Sir Roderick naeratas.
“Tõsi ta on, sest toapoiss läheb Little Mildenisse läbi metsa käänulist teerada mööda, mis on sobilik ainult ratsanikule või jalgsi kõndimiseks.”
“Ja teed mööda?” päris Astara.
“Teed mööda on Little Milden umbes kahe miili kaugusel.”
“Kui kummaline!”
“Tegelikult mitte,” vastas Sir Roderick. “Mu isa, nagu mu vanaisagi, keeldus kategooriliselt oma valdusse teid ehitamast. Meil on ainult peatee ja kaarikuteed, mis on suhteliselt hämmastav, kui mõelda, et võtame enda alla üle kolme tuhande aakri ning oleme sellest hoolimata üsna Londoni külje all.”
“Ma arvan, et su isal oli õigus,” sõnas Astara. “Nii mõnus on tunda, et välismaailm ei suru peale, ning nagu sa eile ütlesid, on Worfieldi valdused iseenesestki piisavad – peaaegu nagu omaette riik!”
Neiule oli tegelikult kõik, mida Sir Roderick oli talle näidanud, sügavat muljet avaldanud.
Peale maja juurde kuuluva tohutu hulga teenijate ei olnud ta näinud mitte ainult talusid, viljaaitu ja veskeid, kus toimetasid ainult oma töötajad, vaid ka puuseppi, kiviraidureid, seppi ja metsnikke.
Oma reisidel oli Astara külastanud mitut väiksemat kuninglike perekondade paleed, Prantsusmaal olid nad peatunud koguni iidses Châteaux’s, mida revolutsioon hävitanud ega rikkunud ei olnud.
Kuid miski ei olnud teda ette valmistanud suure Inglise pärusmõisa nägemiseks, mis maal asudes kandis sõjast puutumatuna edasi vanemate generatsioonide paika pandud elu ja traditsioone.
“Ma tahan, et sa mõistaksid, kuidas mõis toimib,” oli Sir Roderick Astarale öelnud, “sest ühel heal päeval kuulub see kõik sulle.”
Neiu oli teda kohkunult silmitsenud.
“Kas sa ei ole ehk veidi liiga optimistlik?” oli ta küsinud. “Pealegi lubasid sa mulle… et ei sunni mind… abielluma kellegagi… keda ma ei taha.”
“Ma usaldan oma õnne ja vaistu,” vastas Sir Roderick, “see ei ole mind kunagi alt vedanud.”
Ta vaatas Astarat ning puhkes siis vaikselt naerma.
“Miks sa naerad?” küsis Astara.
“Selle pärast,” vastas mees, “et senini olen ma alati tegelenud ainult meeste ja rahaga ning leidnud need üsna etteaimatavad olevat. Nüüd tuleb mul tegemist teha naisega, mis on midagi uut ja tänini avastamatut.”
“See ei vasta tõele, sa vana kaval rebane!” nähvas Astara vastu. “Sa tead suurepäraselt, milline edu sind saatis ja siiani saadab nii mõnegi kena daami juures. Kord kui sa Roomas flirtisid, sain ma aru, et ta armastas sind hullumiseni, ehkki mõistis, et on vaid üks paljudest!”
“Ta liialdas nagu kõik naised!” lausus Sir Roderick. “Aga sa vaid kinnitad mu arvamust, et kui ma olengi nii kogenud, nagu sa väita püüad, siis ei tee ma nüüd põhjalikku viga.”
“Seda me veel vaatame,” lausus Astara väljakutsuvalt.
Kui tütarlaps järgmisel hommikul kleiti valis, arvestades asjaolu, et saabumas on onu Rodericki vennapojad, mõtles ta küüniliselt, mis tema loomusele sugugi omane ei olnud, kas sel üldse tähtsust on, mida ta kannab.
Siis arutles ta endamisi, et oli ebaõiglane mõelda niimoodi meestest, keda Sir Roderick talle nii elavalt kirjeldanud oli.
Kas loobuks vikont kõigi oma saavutustega või Lionel Worfield oma vabadusest ainult raha pärast?
Kahtlemata tahaksid nad olla armunud naisesse, kellega abielluvad, nagu temagi tahtis olla armunud mehesse, kellele oma käe annab.
Pärast lõunasööki, kui Astara allkorrusele tuli, kandes kübarat ja päevavarju, küsis ülemteener temalt halli jõudes:
“Oskate ehk öelda, preili, kas lõunastate nelja või viiekesi, nagu te eile arvasite?”
“Ma tõesti ei tea, Hedges,” vastas Astara. “Kas kirjale, mille lasksite Little Mildeni vanasse veskisse viia, on vastus tulnud?”
“Toapoiss andis mulle teada, preili, et ehkki ta korduvalt