juua, kas mahla või mustsõstrateed. Küll see üle läheb!” Siis istus ta veel veidi Georgiga elutoas, soovis Georgile õnne ülenduse puhul ning päris ääri-veeri, kuidas tema perekonnaelu laabub.
„Hästi, ikka hästi!” kiitis Georg. Ta tõusis, võttis raadio kõrvalt laualt suure raamitud perekonnapildi, kus ta kandis käistel veel kapteniauastme tunnuseid – nelja kardpaela – ning lisas: „Mida muud peaksin ma veel tahtma!” Ta ulatas pildi dr. Tiigile.
„Armsad lapsed,” ütles arst. „Mitu aastat sa nüüd kompaniiülem oled olnud?” Ta andis pildi tagasi.
„Ei mäletagi täpselt. Vist viis… Aga lapsed on mu tõesti toredad!” Georgi hääles kõlas uhkus.
Doktor Tiik noogutas nõustuvalt.
„Ja naine on sul ka kenakene. Aga ütle, kas sa pole kunagi mõelnud, et su noor naine on liiga palju üksi? Mina näiteks sinu asemel…”
Georg lõikas ta sõnad hoobilt pooleks, talle ei mahtunud pähegi, et tema naisest taheti rääkida midagi ebameeldivat:
„Sina oled arst, mina ohvitser, meie elukutsed on erinevad. Ja ega ma olegi nii väga tihti ära. Sinul tuleb seda võib-olla veel rohkemgi ette, nagu näiteks täna. Muide, mida Ervin nüüd teeb?” viis Georg jutu mujale.
„Ervin… Ära parem küsi!” Dr. Tiik ei rääkinud meelsasti oma pojast. Ta oleks tahtnud sõbrale mainida, et tolle naist ja venda oli nähtud koos kohvikus, aga taipas, et see jutt oleks praegu tundunud naeruväärsena, seepärast pöördus ta tagasi pereisa haiguse juurde, soovitades veel kord haigele palju juua anda ning kinnitas lahkudes: „Ma usun, et erilist ohtu ei tohiks olla. Kui aga vaevused peaks kestma ja valud hommikuks ei kao, helistage tingimata!”
Haigele anti sooja juua ja muidugi ka aspiriini. Kui aga kõhuvalud veelgi tugevamaks muutusid, tõi pereema välja mustikahoidise ja keetis talle mustikasuppi, mis pidi vanarahva tarkuse järgi kõhuvalule hästi mõjuma.
Söönud supi ära, jäi haige rahulikult magama. Ent hommikul algasid valud taas. Proua Richt oli ahastuses. Sellises olukorras polnud ta oma meest varem näinud. Abikaasa oli öö jooksul tundmatuseni muutunud. Ta silmad olid auku vajunud ning ta näkku oli tekkinud kollakas jume.
Georg ja Paul olid juba kodunt lahkunud ning proua Richt oli oma mehe pärast tõsiselt hirmul.
„Helistame ambulantsi,” tegi Meeri ettepaneku. „Doktor Tiiki on piinlik tülitada, ta kinnitas ju eile, et ohtu pole, pahandab veel…”
Põhjus, miks Meeri doktor Tiiki kutsuda ei tahtnud, seisnes aga hoopis muus. Nimelt oli arst eelmisel õhtul haige juurde tulles silmitsenud Meerit kuidagi eriliselt ja küsinud:
„Kuidas Paul elab?”
„Juhan, tahtsite te öelda,” parandas Meeri. „Kas siis Georg ei öelnud teile, et haige on isa?” Samas ilmus ka Georg ning Meeri läks teise tuppa. Häirituna hakkas ta kahtlustama, kas arst ei eksinud nimega mitte tahtlikult. Ja seepärast ei meeldinud talle mõte dr. Tiigiga taaskohtumisest.
Ambulantsiauto saabus enne lubatud aega. Nagu vahel juhtub, vaibusid haigel valud just enne arsti tulekut. Ent sellele vaatamata uuris doktor ta põhjalikult läbi, konstateeris ägedat pimesoolepõletikku ja ütles, et haige tuleb viivitamatult hospitaliseerida.
Isa avaldas tõsist protesti ning rahunes alles siis, kui naine tõotas temaga haiglasse kaasa tulla. Arst aga keeldus seda lubamast. Lõpuks tegi ta ettepaneku: „Tütar võib tulla.” Ilmselt pidas ta Meerit tütreks.
Ja Meeri läks.
Operatsioon algas kohe. Meeri istus murelikult ooteruumis ja palus vaikselt Jumalat, et lõikus õnnestuks. Ootaja aeg on pikk. Ja kui Meeri nägi siis lõpuks valge kitliga arsti enda poole tulevat, taipas ta instinktiivselt, et midagi on halvasti. Ta tõusis erutatult ja läks arstile vastu.
„Härra doktor, kuidas on?”
„Richt on teie isa?”
„Minu äi,” pomises Meeri, mõeldes samas, et mis tähtsust sel on ning noogutas kiiresti.
„Kahjuks…” Arst tõmbas sügavalt hinge ja pani käe Meeri õlale. „Teie isal ei vedanud. Pimesool oli lõhkenud ilmselt juba eile…”
„Kas ta on surnud?” sosistas Meeri.
„Ei. Aga olukord, see tähendab, tema tervislik seisukord, on tõsine.”
Meeri ohkas kergendatult.
„Ta elab siis… jääb elama?”
„Raske öelda… kahjuks pole midagi head loota. Ta on teadvuseta. Kui hästi läheb, siis peaks veel teadvusele tulema, aga olukord on kriitiline.”
„Kas… kas ma tohin tema juurde palatisse minna?”
Arst mõtles viivu.
„Hea küll, aga ainult korraks.”
„Jah, jah… Missuguses palatis ta on?” läks Meeri ähmi täis.
„Kolmandas. Paremat kätt. Aga ainult viivuks!”
Äi lamas aknaäärses voodis. Ta hingas häälekalt ja kiiresti, suu lahti, lõug allapoole vajunud.
„Vaeseke!” tundis Meeri talle kaasa.
Äi pööras pilgu ära, näis, et ta on teadvusel. Meerile tuli lapsepõlvest meelde juhtum nende haige koeraga, kes ei tahtnud kuidagi tema poole vaadata, otsekui kartes oma kannatusi temale näidata…
Meeri kummardus haige kohale ja pani oma käe ta otsaesisele. See oli külmhigine.
„Tähendab, et… olen minemas,” pomises äi võõra häälega ja hakkas siis sosistades ja hingeldades midagi rääkima. Meeril oli raske teda mõista, ent peagi taipas ta pobinast siiski, et jutt on Paulist.
„…Võlad… ära maksta… et… ta… et… ta… enam…” Edasi läksid sõnad täiesti arusaamatuks. Varsti hakkas äi sonima. Hingamine muutus pahisevaks.
Meeril hakkas hirm. Ta otsis voodi kohalt kella, et abi kutsuda, aga kell oli vajunud kusagile öökapi ja voodi vahele ning Meeri ei saanud seda kuidagi kätte. Lõpuks läks see siiski korda.
Õde tuli silmapilk. Ta heitis haigele kiire pilgu ja jooksis uuesti toast välja. Tagasi tuli ta koos arstiga.
Ent oli juba hilja.
„Sepsis,” ütles arst üheainsa sõna. Meeri puhkes nutma.
Ta kartis koju minna. Niisugust missiooni tuli tal täita esmakordselt. Teatada surmast on raske, liiatigi kui see puudutab valusalt ka sind ennast. Ja peale selle ei suutnud Meeri endale andeks anda, et polnud hommikul siiski dr. Tiiki üles otsinud. Ehk oleks äi sel juhul sattunud teise haiglasse ja võib-olla nüüd veel elus olnud. Meeri oli vihane ja kurb.
Õhtusöögile Nelli Richt ei ilmunud, surmateadet kuuldes sulges ta ennast oma tuppa ega väljunud sealt enne järgmist hommikut. Ta ei kurtnud ega halisenud. Pärast matust palus ta Meerilt ja Georgilt luba, et lapsed asuksid nüüd tema juurde, ja oli rahul, kui see teoks sai.
Nii jäi lastetuba Pauli päralt, teenijatuba aga pidi saama Helvele õppimisruumiks, kui ta kooli läheb.
Sellest kõigest tingituna juhtus ühel laupäevasel õhtul rumal eksitus. Unustanud, et lapsed magavad nüüd koos vanaemaga, läks Meeri kogemata laste endisesse tuppa, et enne öö tulekut veel korraks nende tekke kohendada.
Oma eksitust märkas Meeri kohe. Ent veel enne, kui ta jõudis ümber pöörata, oli Paul tema juures ja tõmbas ta sisse.
„Hull!” sosistas Meeri, rapsas ennast lahti ja haaras uuesti ukselingist.
Samas tundis ta oma juustel sooja hingust ja kuklal iharate huulte puudutust.
„Ära mine, Meeri…” kostis Pauli ärev sosin. Meeri ei saanud midagi parata, see oli meeldiv tunne. Kogu ta keha läbis imelik erutus. Ta sulges hetkeks silmad, lükkas siis kiiresti Pauli käed oma õlgadelt ja põgenes toast. Meerile tundus, nagu kuuleks ta iseenda südame lööke. Ta tormas vannituppa, lükkas riivi ette ja