tõid, siis vii tagasi ka!”
Paistis, et tal polnud selle vastu midagi.Ta ootas mind järele, kuni ma oma ammu taas turjale seadsin, ja sörkis siis jõekallast mööda edasi põhja poole.
HUNT EI SUNDINUD MIND SIISKI KÕIKI JÕELOOKEID KAASA TEGEMA, NAGU ma olin kartnud.Tal olid omad rajad, kust ta otsemini läbi pääses.
Aeg-ajalt ilmus jõgi jälle tiiruga meie ette, surudes meid rohkem loode suunas minema, kui ma oleksin tahtnud. Aga siis keeras ta jälle ida poole, ja pärast seda, kui me olime paarist jõkke suubuvast ojakesest läbi kahlanud ja ennast märjaks teinud, jõudsime ühtäkki inimasustuse juurde välja.
Ma ei osanud seda oodata. Ma ei teadnud, et nii kaugel mägedes veel üldse inimesi elab. Minu teada pidi siin olema puhas mets, mis oli täienisti meie oma. Ja et siin peale jahiloomade veel hingelisi leidub. Noh, see oli võib-olla juhuse asi. Ma ei olnud ju siit kandi hingeloenduse vastu ülepea kunagi huvi tundnud.
Igatahes oli siin küla. Küngaste vahel vastu jõge surutud, pisikeste põllulappide ja viinamägedega, mis järske nõlvu mööda vapralt ülespoole turnisid. Kitsed sõid rohtu otse kivistel leetseljakutel, mida jõgi oli peenest klibust kokku kandnud. Siin-seal uitas ringi mõni lehmakont, kes endale aiaäärtest mahlasemaid suutäisi otsis.Võrgud seisid keset jõge vees ja ootasid lihtsameelseid kalakesi, kes neisse sisse ujuksid. Ja inimesed… Noh, nemad tegid tasapisi oma toimetusi.
Nagu külainimesed ikka. Ainult et kui mina nähtavale ilmusin, siis tõsteti pea ja vahiti mind säärase näoga, justkui oleksin ma kahel jalal kõndiv hirvevasikas.
Ma tervitasin neid viisakalt. Nad vastasid mulle pärast hetkelist suu-ammuli-vahtimist oma veidras laulvas murdes ning jäid mulle pikalt järele vaatama, kui ma olin mööda läinud. Ja omavahel sosistama, kui neid rohkem koos oli. Niisiis polnud võõrad siin just sagedane vaatepilt. Mõni ime! Keset metsa, ilma teedeta, isegi ilma korraliku laevatatava jõeta. Kui keegi üldse siin jõe peal liikuda tahtis, siis pidi tal väga madala põhjaga paat olema. Ja kui ta sellega vähegi kaugemale lõuna poole läks, siis pidi ta hoolega ette vaatama, et seda mitte kärestikel puruks ajada.
Mingil hetkel läks jõgi sügavamaks ja laiemaks ning avanes ootamatult väikeseks paisjärveks.Veskitiigi teises otsas paistis tamm ning valgeks lubjatud veski oma kääksuva ja pladiseva vesirattaga. Siinpool paisjärve oli näha sepikoda, mille ees kerekas sepp parajasti hobust rautas, ja selle kõrval pika lasipuuga kõrts. Kõrtsiesine plats oli tühi, peale tolmus siblivate kanade ei olnud seal ühtegi hingelist. Kõrtsi tagant paistis pisike puust torniga kabel.Vastaskaldal kerkis taeva poole väike viinamägi ning selle lõunanõlval kõhutas trobikond sumisevaid mesipuid. Edasi tulid suured küünid, laudad, aidad, pruulikoda ja veinikelder. Kui ma veskitammi juurde välja jõudsin, nägin kõrvalhoonete vahelt laia muruõue ja väikest härrastemaja. Vähemalt ma arvasin, et see on härrastemaja – tegelikult võis see olla ka suur talu, sest ega ta ei andnud just häärberi mõõtu välja. Õu oli puhas ja korras, maja akende all õitsesid viimased sügislilled ja suurte pärnade vahel riisus aednik koltunud lehti hunnikusse. Puust paadisillal pesid naised pesu.
Mu teejuht lippas ees üle veskitammi, maldamata mind järele oodata, ning tormas pikkade hüpetega otse üle õue aedniku juurde. Vaene mehike pani reha käest ja ajas jalad harki, et hunt teda suurest rõõmust pikali ei paiskaks.
Üks pesunaine jättis oma töö katki ja tuli mulle tammi peale vastu.Tegu oli nähtavasti vanapiigaga, kes kandis oma hallisegustel juustel tagasihoidlikku pruunikirjalist neiupärga. Naine pühkis käed kleidisabasse kuivaks ja uuris mind pisut kahtleval pilgul.Aga mitte päris niisuguse võõristusega, nagu oleksin ma kahejalgne hirvevasikas.
Ma kõhklesin hetke, kuidas teda kutsuda, ja otsustasin siis lugupidavama kõnetluse kasuks.
„Tere päevast, hea emand!”
„Päevast jah,” kostis vanapiiga ja jäi mu märgi punaseid pükse vahtima. „Härra ütles, et hunt pidi ühe naisterahvaga tulema.”
„Ma olengi naisterahvas.”Tõmbasin kapuutsi peast ja harutasin oma pika patsi krunnist lahti. „See on minu privileeg. Isa lubab mul jahil käies pükse kanda.”
„Ah soo.” Pesunaine põrnitses veel mu säärevarje, nagu ei tahaks sääraste privileegide jagamisega sugugi nõus olla. Siis ta ilme selgines ning tema näole valgus õnnelik naeratus. „Ahah, jajah.
Jaa, nüüd ma saan muidugi aru, miks härra käskis temale uued riided valmis panna! Aga…”Ta märkas mu lõunapäikeses säravaid sõrmuseid ja lõi kohmetudes käe suule. „Oi, nüüd on küll äpardus juhtunud! Ma otsisin oma riiete hulgast paremad välja, aga need ei sobi ometigi kõrgemast seisusest naisterahvale! Pagana Max! Oleks ta seda öelnud, siis oleks ehk veel jõudnud kusagilt midagi peenemat otsida. Kuigi meil ei ole tegelikult peenemaid riideid kusagilt võtta,” tunnistas ta kimbatusega. „Kui ehk kadunud leskproua kleidid kirstust välja otsida. Aga need on nii vanad ja koitanud.”
„Jah, ma tänan sind hoolitsuse eest, hea emand,” katkestasin teda, „aga ma olen oma praeguste ihukatetega täiesti rahul. Ehk sa juhataksid mind nüüd oma härra juurde? Ja kui see sulle palju tüli ei tee, siis väike kehakinnitus kuluks ka ära. Ma olen hommikust saadik söömata.”
„Oh, jumaluke, kus mu kombed on?!” Pesunaine lõi kahte kätt kokku ja pöördus minekule. „Kohe lähen katan laua!”
„Aga härra…”
„Härra tuleb juba!” hõikas naine üle õla ja viipas käega aedniku poole. See oli viimaks hundi kaisutusest vabaks pääsenud ja tõttas mulle vastu.
„Tere hommikust!” soovisin tallegi, kui mehike kohale jõudis. Hunt oli tal nägu lakkunud ning papi üritas seda käigupealt varrukaga kuivaks nühkida, et veidigi siivsam välja näha.
„Pagana peni!” siunas ta, endal lai naeratus näol, nagu poleks ta oma segaverelise eluka peale tegelikult üldse pahane.
„Tal oli vist väga hea meel teid näha.”
„Paistab jah!”
Oletatav härra ohkas pisut väsinult ja jäi mulle otsa vaatama, pea viltu ja väike muhelus huulil.
Ma vaatasin teda ka.Ta oli minuga ühte kasvu, jässakas, kähara ruuge-hallikirju habeme ja liivakarva juustega, mis laiaäärelise vildist mütsilotu alt õlgadeni ulatusid. Nägu oli tal tihedalt tedrekirjaline ja enneaegu kortsu läinud nagu ikka talumeestel, kes suurema osa ajast lageda taeva all veedavad. Kui kortsud ja habe maha arvata, siis võinuks ta vanuse poolest mulle isaks olla.
Vahtisime teineteist niimoodi mitu head silmapilku. See meenutas mulle mõne eaka emanda külaskäiku, keda sa oled viimati näinud umbes kolmeaastaselt ja kes lööb sind nähes käsi kokku: „Oi, küll sa oled ikka suureks kasvanud, mitte ei tunne äragi!” Ja sina mõistatad, kes ta selline on ja mis tal sinuga asja.
„Mu härra, kas ma tunnen teid?” küsisin lõpuks, kui vaikus juba pikaks venis.
„Muidugi mitte,” kostis vanamees võpatades, justkui oleksin ta unest äratanud.Ta võttis mütsi peast, laskus ühele põlvele ja teatas langetatud päi: „Parun Maximilian von Eichenbach, teie teenistuses.”
„Teie ilmselt teate, kes ma olen,” arvasin ma, „kui te juba lasite oma koeral mind siia tuua.”
„Jah, loomulikult,” vastas mees ja tõusis püsti. „Palun ärge pange seda mulle pahaks. See oli ettevaatusabinõu.”
Tegin suured silmad. „Milleks?”
„Lähme,” ütles ta maja poole viibates. „Räägime sellest söögilauas. Te olete kindlasti näljane.”
LÕUNASÖÖK OLI LIHTNE, AGA VÄGA TOITEV. MULLE PAKUTI VÄRSKET nisuleiba, võid ja kitsepiimajuustu sinna peale, keedetud mune, külmi praelõike, milles ma tundsin ära metssea, maiuseks mett, mahlakaid punasetriibulisi õunu ja hiliseid viinamarju. Keelekasteks anti peekritäis peaaegu mustjaspunast veini. Mul oli söömisega nii palju tegemist, et polnud üldse mahti mingit viisakat vestlust alustada.
Mu võõrustajale oli samuti laud