ja Euroopa aja vahet rehkendada?”
„Ma rehkendasin veidike ikka, seepärast teangi, et Ameerikas peaks ka juba hommik olema. Ma tahtsin sulle suurt uudist rääkida ja kui sa seda kuuled, siis kaob viimnegi uneraas sinu ilusatest silmadest!” püüdis Alla kaugusele vaatamata õele mett mokale määrida, teadis ta ju omast käest, mismoodi saab tusatuju parandada. „Sa ei kujuta ette, Ollike, mis suur uudis ja üllatus meil oli!”
„No kujutan ikka küll, ega meiegi kuskil koopas ela, kuuleme raadiot ja vaatame TV-d ja saime Berliini müüri langemisest samal tunnil juba teada.”
„Kulla Olli, ma ei helistanud praegu Berliini müüri pärast, kuigi see on tõesti suur uudis ja Hansi ütleb, et ajalugu keeras nüüd ette hoopis teise lehekülje. Aga sellega seoses juhtus veel üks ime. Ime suure algustähega! Sa ei kujuta seda, õeke, ette! Võid kolm korda arvata!”
„Räägi juba asjast, ära keeruta. Ma ei kavatse sinuga siin varahommikul öösärgi väel mingit mõtlemismängu mängida!”
„Oi, see jutt tuleb päris pikk, ma soovitan sul negližee selga panna, muidu veel külmetad end ära! Ega sul muidugi kütet sees ei ole?”
„Muidugi mitte, keeran selle alati ööseks kinni. Mitte kokkuhoiu pärast, nagu sina ehk oletad, vaid jahedas on palju parem magada. Olgu siis, eks ma siis lähen ja panen endale midagi selga, vabanda mind hetkeks.”
Olli pani telefonitoru öökapile, võttis aeglaselt oma jaapanimustrilise kimono ning pani selle aegluubis endale selga. Kammis isegi juuksed ära. Las Alla nüüd ootab, see ju tema raha, mis praegu jookseb. Siis on loota, et õde räägib oma uudise kähku ära ja lõpetab rutem ning siis saaks tema ise veel voodisse minna, et järeluinakut teha. Olli muigas sealjuures. Tavaliselt oligi nii, et kui tema, Olli, ise helistas, siis rääkisid nad alati pikalt ja laialt, sest Olli ju maksis. Kui aga Alla helistas, siis tegi ta alati ruttu.
Mõne aja pärast võttis Olli uuesti kuulari ja ütles: „Halloo, ma kuulen nüüd sind!”
„Võid kolm korda arvata, kes mul eile külas olid!” alustas Alla ikka oma mänguga ega mõelnudki, et raha samal ajal välja jookseb.
„Ja sellepärast äratasid mind enne kukke ja koitu üles?” küsis Olli vastu.
„Jah, just sellepärast! Arva juba! Ma annan sulle väikse vihje ka, et kaks neist olid Eestist!”
„Eestist!” Olli pahurus ja uni olid kui tuuleluuaga minema pühitud. „Kes siis? Kas keegi meie sugulastest?”
„Muidugi. Ja üsna lähedastest sugulastest. Hakka juba arvama!” ei lasknud Alla endalt veel mängulusti ära võtta.
„Kas mees ja naine?” ei jäänud Ollil muud üle, kui mänguga kaasa minna.
„Ei.”
„Kaks naist?”
„Õige!”
„Kes siis? Ütle ometi! Miks sa nii saladuslik oled? Ja miks sa mulle varem ei öelnud, et sulle on Eestist külalisi oodata!”
„Ma ei teadnud seda isegi. See võimalus avanes alles Berliini müüri langemisega. Kuule nüüd tähelepanelikult! Lugu oli nii, et samal ajal juhtusid Ida-Berliinis meie kaks sugulast olema…”
„Kuidas nad sinna said?”
„Nad olid turismireisil Ida-Berliinis, noh, kuidas see siis sulle nii arusaamatu on? Kuula edasi! Need kaks meie sugulast olid õigel ajal õiges kohas, tähendab olid Ida-Berliinis just sel päeval, kui müüri lõhkuma hakati ja ka nemad jooksid seda vaatama, nagu kõik, kes seda kuulsid. Ja seal müüri ääres kohtas neid Ene, kes muidugi oli kah müüri lõhkumist vaatama läinud. Mina veel närveerisin ta pärast, et miks ta peab igale poole oma nina toppima, võis ju karta, et see on mingi kaval trikk, et Stasi saaks jällegi süütuid inimesi vangi võtta. Aga õnneks ei olnud. Ja see oli õnn, et Ene seal oli, sest seal ta just kohtaski neid! Vaata, milline juhus!” rääkis Alla.
„Aga kes nad siis olid? Ma ei jõua mõistatada, pea ei tööta veel nii vara hommikul!”
„No olgu siis, ütlen veel veidi ette. Üks neist on meie õetütar ja teine teise õeütre tütar. Arva juba!”
„Lehti ehk ja siis Helvi tütar Kristel,” mõistatas Olli.
„Külm. Kuigi üks neist on veidi sooja poole,” narritas Alla.
„Sina ise oled sooja poole! Kui sa kohe välja ei ütle, siis ma… siis ma jätan sind pärandusest ilma!” tõi Olli oma viimase trumbi välja.
Alla naeris südamest. Tore oli niiviisi oma õde narritada. See oli nagu lapsepõlves. Heameelt tegi veel see, et ta vanem õde rääkis praegu kogemata välja, et on ikka tema peale ka oma testamendis mõelnud, kuigi Alla kartis, et jätab kõik oma tütre ja poja perele.
„Kas ütled juba!” nõudis vanem õde.
„Need olid Luule ja Greta.”
„Luule ja Greta,” kordas Olli ja täpsustas: „Lehti tütar Greta, või?”
„Loomulikult. Meie õde Greta, tema vanaema, on ju ammuilma Looja karjas.”
„Ega sa mõtle, et ma seda unustanud olen, ega ma veel dementne ole,” porises Olli, ent lühidalt. Rohkemaks polnud enam mahti, sest nüüd tahtis ta kõigist ja kõigest kuulda. „Räägi siis, kuidas nad elavad ja kuidas Ene neid üldse ära tundis?”
„Nad on ju mõlemad nii Greta nägu läinud, ja loomulikult kogu meie suguvõsa nägu. Kui Greta väike oli, siis tundus ta teistsugune, ma arvasin, et ta läheb isasse, kuid nüüd kasvas ikka ema sarnaseks. Ongi tore, meie peres on ainult ilusad naised!”
„Ära eputa!”
„Sinu oma kadunud Bernhard ütles alati nii. Siis ma arvasin, et teeb komplimente, aga nüüd ma tean, et ta rääkis tõtt. Hansi ütleb sama. Ja Hansil on hea maitse, selles võid sa kindel olla. Nojah, mida ma tahtsingi öelda, ah jaa, Greta ei rääkinud midagi oma isast, ma otse ei küsinud, ja võib-olla pole Lehti talle siiamaani öelnudki, kes ta päris isa oli.”
„See polegi tähtis. Nagu ma Luule kirjadest olen aru saanud, armastab pisi-Greta oma ema meest Vallot nagu oma lihast isa,” rääkis Olli ja mõtles, et see saladus jääb vist Allal avastamata. Ja kui Lehti ei taha seda teistele öelda, on tal selleks täielik õigus. Kui Alla vaid teaks, et ka temal, Ollil, on umbes samasugune luukere kappi peidetud. Aga ei tea, ega saagi teada. Olli viib selle luukere endaga kunagi hauda kaasa, ja peale tema teab seda vaid Dorrit ja Dorrit ei räägi seda iialgi välja. Oli see ju lõpuks Dorriti enda saladus, mida ta ema ja isa nii hästi oskasid varjata. Toona oli hoopis teine aeg, teised elunormid ja ellusuhtumised. Toona, kui nende ainsal ja ärahellitatud tütrel oli armuafäär olnud ja ta sellest ka rasedaks jäi, otsustasid ta ema ja isa, et võtavad lapse endale. Ja kuna see kõik juhtus Šveitsis, kui nad Dorritiga sanatooriumis viibisid, sai seda hästi niiviisi korraldada, et keegi, isegi lähedased sugulased, ei taibanud midagi. Nii saigi Bruno Olli pojaks. Ja jäigi selleks. Olli ei kahetsenud seda kunagi. Paistis, et ka Dorrit mitte. Mõnikord tundus Ollile, et tütar on päriselt ära unustanud, kelle poeg Bruno tegelikult oli.
Praegu aga Alla rääkis ja rääkis. Seekord unustas ta vist arvemaksmise hoopiski ära, või ei hoolinud ta enam sellest, uudis oli ometi rahakulutamist väärt.
Ja ka Olli ei pannud enam pahaks, et teda nii varavalges voodist üles aeti. Ta kuulas õe ülevaadet eelmisest õhtust ja elas sellele kaasa iga rakuga.
„Greta on väga armas tüdruk. Ta on südamlik ja soe, mitte nagu ta ema Lehti, kes oli alati isekas ja hellitatud. Nojah, kõige noorem laps,” kritiseeris Alla.
„Mulle on kõik Greta lapsed ühtmoodi armsad,” ütles Olli, „eks neis kõigis ole ju midagi Gretale omast.”
„Sina pole Lehtit täiskasvanuna näinudki, kui sa ära sõitsid, oli ta ju alles laps. Tema ei ole nii soe ega lahtine, nagu ta ema oli ja nagu ka ta õed on. Võib-olla rikkus ta iseloomu ka esimene luhtaläinud abielu, arvan ma.”
„See