nii tavaliseks, et peaks rätsepakunsti tippsaavutuste maalilises reas rippuma. Seepärast peavadki hästitoidetud pliiatsi- ja sulerüütlid väikese inimese kujutamist nii paeluvaks. Isegi siis kui filister pidutseb, võtab sünge Melpomene ta kepsutustest osa. Sellepärast ajaski Danny lõua kaugele ette ja andus kurvalt lõbustustele, mida elul talle pakkuda oli.
Dugani kohvik oli talle taskukohane, niisiis läks Danny sisse ja lubas endale klaasi õlut. Istudes pimedas, linoleumpõrandaga umbses tagaruumis, viibisid ta süda ja mõtted ikka veel mõistatusliku kevadjuubeli juures.
“Ütle, Tim,” küsis ta kelnerilt, “mis asi on ülestõusmine ja miks me seda tähistame?”
“Lase jalga!” hüüatas Tim oma elukogenud silmi sulgedes. “Kas veel keegi? Arvatavasti oli eile õhtul Tony Pastoriga juhtunu sinu töö. Annan su üles. Mis sulle rohkem meeldib – kuul või poolteist jardi köit?”
Kohvikust välja tulnud, seadis Danny sammud lääne poole. Aprillipäike tekitas temas ebamäärase tunde, mida ta ei suutnud tõlgendada. Ta pani endale vale diagnoosi arvates, et põhjuseks on Katy Conlon.
Järgmise elamukvartali A avenüül nägi Danny Katyt, kes oli just koduuksest välja astunud, et kirikusse minna.
“Jessake! Oled sina alles norus, ise veel nii üles löödud!” hüüatas Katy. “Mis viga? Tee rõõmsam nägu pähe ja lähme kirikusse.”
“Mis sinna?” küsis Danny.
“Täna on Esimene ülestõusmispüha, rumaluke! Ootasin kella üheteistkümneni lootuses, et juhtud siiakanti.”
“Mis selle ülestõusmisega on, Katy?” küsis Danny süngelt. “Paistab, et keegi seda ei tea.”
“Keegi pole nii pime kui sina!” hüüdis Katy hingestatult. “Sa pole isegi märganud, et mul on uus kübar peas ja uus seelik seljas. Ülestõusmispüha tähendab seda, et kõik tüdrukud panevad uued riided selga. Rumaluke! Kas tuled siis minuga kirikusse või ei?”
“Tulen küll,” vastas Danny. “Ehk selgub kirikus, mida see ülestõusmine tähendab. Mitte et su kübar ilus poleks. Rohelised roosid on lahedad.”
Kirikus seletas preester kogudusele ülestõusmisest, ilma et kellegi hing oleks ärganud. Ta rääkis katkendlikult ja kiiresti, sest tahtis varakult koju pidulõunale jõuda. Kuid töö on töö, ja preester täitis oma kohust. Jutluse teema oli ülestõusmine – mitte uue põlvkonna, vaid uue elu taassünd. Kogudus oli jutlust palju kordi varem kuulnud. Palju huvitavam kui jutlus, oli kuuendast reast paistev lillherneste ja lavendliõitega kaunistatud imeilus daamikübar. See tõmbas endale paljude tähelepanu.
Pärast jutlust jäid Danny ja Katy nurgal seisma. Tüdruk ootas midagi ja ta taevasinised silmad olid tusased.
“Kas sa mind koju ei saada?” küsis ta. “Ah, pole vaja. Minuga on kõik korras. Paistab, et oled end õppimisele pühendanud. Olgu. Kas teil mõnikord ka minu jaoks aega leidub, härra McCree?”
“Kolmapäeva õhtul nagu tavaliselt,” vastas Danny ja pööras tüdrukule selja, et üle tänava minna.
Katy kõndis minema, rohelised roosid nördinult kübaral rappumas. Danny peatus kahe kvartali kaugusel. Käed taskus, seisis ta liikumatult tänavanurgal kõnniteeäärel. Ta nägu oli nagu mingil ebajumalal. Kusagil sügaval hingepõhjas liigutas miski, kuid et see oli nii väike, kaunis ja vahe, ja kuigi see jättis endast pika järellainetuse, ei tundnud Danny tuim hing seda ära. See oli midagi mahedamat kui aprillipäev, liiga õrn, et tekitada tundeid, puhtam ja sügavam kui armastus naise vastu, kellel oli roheliste roosidega kübar peas ja silmad, mille vang ta aasta otsa oli olnud. Danny ei teadnud, mis see oli. Lõunale kiirustav preester oli sellest rääkinud, kuid Danny ei olnud võimeline uniseks tegeva intonatsiooniga esitatud jutlust jälgima. Kuid preestril oli olnud õigus.
Äkki lõi Danny endale vastu reit ja norsatas rõõmsalt.
“Hipopotamus!” karjus ta õhuraudtee postile. “Kes oleks võinud arvata, et see vana santi huvitab? Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud? Ma tean nüüd, kus kandis ta mõtted triivivad.
Hipopotamus! Kas see polnud mitte enne mu Bronxi saatmist? Sellest on aasta möödas, kuid ta mõtleb sellest siiamaani. Lõpetasime 469. eKr juures ja see tuli kohe järgmisena. Rumal vanatoi ajab kõik segamini.”
Danny hüppas mööduvale trammile ja läks tahaotsa, nagu tema seisusele kohane.
Vana McGree istus akna all. Tema lahutamatu piip lebas aknalaual.
“Oled see sina, poeg?” küsis ta.
Dannyt haaras terve ja elujõulise mehe raev, kes üllatusega avastab, et tema heategu vääriliselt ei hinnata.
“Kes maksab peavarju ja toidu eest?” nähvas ta turtsakalt. “Kas mul pole õigus kodus olla?”
“Sinu peale võib rahuliku südamega loota, poeg,” lausus vana McGree. “Kas juba on õhtu?”
Danny läks riiuli juurde ja võttis paksu raamatu, mille kaanele oli kullatud tähtedega kirjutatud “Kreeka ajalugu”. Sellel oli poole tolli paksune tolmukord. Danny pani raamatu lauale ja avas kohast, kuhu oli pabeririba järjehoidjaks pandud. Ta mühatas ja küsis: “Kas see oli hipopotamus, millest sa teada tahtsid?”
“Kas ma kuulsin raamatulehtede krabinat?” küsis McCree. “Palju kuid on möödas ajast, kui sa seda mulle viimati ette lugesid, poeg. Ma ei tea miks, kuid olen millegipärast kreeklasi armastama hakanud. Sina aga mine välja. Täna on ilus ilm, poeg. Sul on puhkepäev. Minul on mu tool, tuul ja mu piip.”
“Selle koha nimi oli Pel-Peloponnesos, kus meil lugemine katki jäi, mitte hipopotamus,” lausus Danny. “Seal algas sõda, mis kestis kolmkümmend aastat. Pealkiri ütleb, et 338. aastal eKr toimus Cher-Cheronea lahing, mille järel hakkas Kreekat valitsema mees nimega Makedoonia Philippos. Loen sulle ette.”
Peloponnesose sõja käigust haaratuna kuulas vana McGree, käsi kõrva juures, terve tunni.
Siis tõusis ta püsti ja läks kobades kööki. Proua McGree valmistas külmlauda. Ta vaatas üles. Vana McGree silmist voolasid pisarad.
“Kas sa kuulsid, mida poeg mulle ette luges?” küsis ta. “Maailmas pole midagi lõplikku. Mu silmad võivad jälle nägema hakata.”
Pärast sööki ütles vanamees pojale: “Ülestõusmispüha on rõõmus päev. Sul on terve õhtu vaba. Oleks tore, kui sa Katyt vaatama läheksid.”
“Kes maksab peavarju ja toidu eest, mida siin majas süüakse?” küsis Danny vihaselt. “Kas mul pole õigus koju jääda ja lugeda Korintose lahingust 146. aastal eKr, mille järel kuningriik läks Rooma impeeriumi koosseisu? Kas olen siin majas eikeegi?”
VIIES RATAS
VOODIKOHTADE ootajate rivi nihkus koomale, sest oli nii külm, nii külm. Ootajad olid sete udust, mis hõljus 5. avenüü ja Broadway kohal. Nad trampisid külmetavaid jalgu, vaatasid Madisoni väljaku tühje pinke, kust pakane nad ära oli ajanud, ja vestlesid üksteisega külmast kohmetunud keeltega. Vastasdeltas kõrguvat imposantset Flatironi hoonet võinuksid Issanda tiivulised polüglottidest käskjalad sama hästi ka Paabeli torniks nimetada.
Patuoinaste pea kohal seisis männipuust kastil preester ja manitses neid, keda kõle põhjatuul oli tema juurde põgusale audientsile ajanud. See siin oli orjaturg. Öömaja maksis viisteist senti. Kui su rahakott seda võimaldas, juhtis ingel su pärast maksmist Morpheuse riiki.
Preester oli üllatavalt töine ja väsimatu. Ta oli üle vaadanud nimekirja, mida võib ja peab üks jumalasulane tegema, ning oli nõuks võtnud, et saadab kolmapäeva ja pühapäeva õhtuti isiklikult Issanda rüppe kõik, kes tema seebikasti ette ilmuvad. Ülejäänud viis nädalapäeva jättis ta teistele filantroopidele, kes tegid oma tööd nii hästi kui suutsid. Patuse linna patused võisid rahuliku südamega paariks tunniks silma looja lasta magamisruumis, mis oli suur nagu Arkaadia, ning unustada probleemid, üüri ja oma saatanliku äri.
Kell oli veidi kaheksa läbi. Need, kellel oli