uudishimulik teada saama, mis vahet teie, kõrgid lõunaosariiklased, usute “meie” ja jänkide vahel olevat. Tean, et peate ennast otsesest liinist põlvnevaks ning vaatate Aadamale kui kõrvalharule, kuid ma pole iial aru saanud, miks. Ma pole kunagi taibanud, mis vahe meil on.”
“Olgu, John,” sõnas Blandford naerdes. “See, mida sa ei mõista, ongi vahe. Arvan, et ilmselt oli see feodaalne elustiil, mis tingib meie parunliku käitumise ja üleolekutunde.”
“Kuid nüüd pole te enam feodaalid,” ütles John. “Pärast seda, kui meie teid lakkisime ning võtsime teilt teie puuvilla ja muulad, olete sunnitud töötama nagu meie, “neetud jänkidki” – nagu te meid nimetate – oleme alati teinud. Kuid te olete täpselt sama uhked, suursugused ja kõrgid kui enne sõda. Niisiis pole see teie raha, mis seda põhjustab.”
“Võib-olla on siis süüdi kliima,” lausus Blandford muretult, “või olid need neegerorjad, kes meid ära rikkusid. Kutsun Jake'i nüüd sisse. Mul on hea meel seda vana kelmi taas näha.”
“Oota veel hetk,” ütles John. “Mul on väike teooria, mida tahan tegelikkuses katsetada. Oleme sinuga välimuselt sarnased. Vana Jake pole sind pärast su viieteistkümneaastaseks saamist näinud. Kui ta sisse tuleb, teeskleme mõlemad, et meil kummalgi on uurile õigus. Vaatame, kellele ta selle annab. Eakas neeger tunneb oma noore isanda kindlasti vaevata ära. Lõunaosariiklase arvatav üli muslikkus peaks ju esimesel pilgul selgesti näha olema. Ta ei saa eksida ning anda perekonnareliikvia jänkile. Kaotaja teeb õhtu söögi välja ning ostab Jake'ile kaks tosinat uut, number 15½ maniskit. Kas lööme käed?”
Blandford oli rõõmuga nõus. Percivalile helistati ja kästi tal “mustanahaline džentelmen” sisse juhatada.
Onu Jake astus ettevaatlikult sisse. Ta oli väike vana mees, must kui tõrv, kortsus näoga ja peaaegu kiilas, kui välja arvata kitsas valge korralikult pöetud kräsujuuste pärg. Tema välimuses polnud midagi “lavaonulikku”: ta kandis musta ülikonda, mis sobis talle nagu valatud, ta kingad olid läikima löödud ning õlgkaabut kaunistas kirev-uhke pael. Paremas käes oli tal midagi, mida ta hoolikalt pihku surus.
Astunud paar sammu, jäi onu Jake seisma. Teineteisest küm ne jala kaugusel istusid pöördtoolidel kaks noormeest ja vaatasid teda sõbralikult, kuid vaikides. Vana neeger vaatas kiiresti ühe otsast teise otsa. Ta oli kindel, et too, kelle perekonda ta hardalt austas ning kuhu saatus oli määranud ta sündima ja surema, on siin.
Ühel noormehel oli Carteretide sõbralik, kuid kõrk nägu, teisel ilma mingi kahtluseta suguvõsa pikk sirge nina. Mõlemal olid läbitungivad mustad silmad, sirged kulmud ja õhukesed naeratavad huuled, mis iseloomustasid mõlemat Cartereti – nii toda, kes saabus “Mailillega”, kui toda, kes tuli brigantiiniga. Vana Jake oli arvanud, et tunneb noore “masteri” esimesel pilgul tuhandete jänkide seast ära, kuid nüüd pidi ta kogema, et see on raske. Parim, mida ta teha sai, oli kasutada strateegiat.
“Kuda käsi käib, master Blandford?” ütles ta, vaadates punkti kahe noormehe vahel.
“Kuda sinul läheb, onu Jake?” vastasid noormehed viisakalt. “Istu. Kas uur on sul kaasas?”
Onu Jake valis kõvapõhjalise tooli, mis asus austusväärses kauguses, istus selle äärele ja pani oma kaabu hoolikalt põrandale. Samal ajal pigistas ta kramplikult sokunahkses vutlaris uuri. Ta oli riskinud lahinguväljal eluga, et “vana masteri” uur vaenlase kätte ei satuks ning nüüd polnud ta valmis seda vabatahtlikult vaenlasele andma.
“Jah, see on minu käes. Annan selle õkva õige omaniku kätte. Vana missus andis selle mulle, et annaksin selle noore master Blandfordile üle ja ütleksin edasi, et ta seda perekonna uhkuseks ja auks kannaks. See oli vana neegri jaoks üpris pikk ja üksildane reis. Vanast Virginiast siia ja tagasi on vist kümme tuhat miili. Olete kasvand, noor master. Ma ei oleks teid äägi tund, kui teil põleks vana masteri jõulist välimust.”
Vana mees hoidis imetlusväärse diplomaatiaga pilku kahe noormehe vahel. Tema kõne võis olla adresseeritud kummale tahes. Kuna kummagi nägu ja käitumine polnud jumalavallatu ega paheline, otsis ta märki, mis osutaks õigele.
Blandford ja John tegid teineteisele silma.
“Arvatavasti saite oma ema kirja kätte,” jätkas onu Jake. “Ta ütles mulle, et kirjutab teile, et tulen ja et mul on see kaasas.”
“Jah, jah, onu Jake,” sõnas John kiiresti. “Mina ja mu onupoeg ootasime sind pikisilmi. Oleme mõlemad Carteretid.”
“Kuigi üks meist,” võttis Blandford jutujärje üle, “on sündinud ja kasvanud Põhjas.”
“Anna uur siia…” sõnas John.
“ja mu onupoeg ja mina…” jätkas Blandford.
“vaatame …” lausus John.
“milliseid mugavusi saame sulle kindlustada,” lõpetas Blandford.
Vana Jake hakkas teravmeelse nupukusega kiledat sunnitud naeru kõkutama. Ta lõi endale põlvele, tõstis kaabu üles ning hakkas selle paela pingutama, endal nägu ees, nagu hindaks ta kõrgelt sellist huumorit ning vaevleb naerukrampides. Teeseldud naeruhoog võimaldas tal näole tõmmata maski, mille varjust erapooletult oma piinajaid pealaest jalatallani uurida.
“Kas sa näe!” kihistas ta. “Džentelmänid tahavad vana neegri arvel nalja saada. Kuid vana Jake'i te juba ninapidi ei vea. Tundsin teid, master Blandford, esimesest pilgust ää. Kui neljateistkümneaastasena Põhja läksite, olite veike kõhn poiss, kuid tundsin teid kohe esimesel pilgul ää. Olete kui vana masteri suust kukkund. Teine džentelmän on üpris teie moodu, kuid vana Jake'i, kes eluaeg on teie Virginia peres eland, te ära ei peta. Ei, mette sinnapoolegi.”
Mõlemad Carteretid naeratasid peaaegu samaaegselt ja sirutasid tema poole veeklaasi.
Onu Jake pilgutas silmi ja ta vaevaga näole manatud lõbusus kadus. Ta teadis, et tema üle tehakse ainult nalja ja tegelikult polnud sel suurt vahet, kelle pihku perekonna aare panna. Kuid talle näis, et kaalul pole mitte ainult tema uhkus ja lojaalsus, vaid kõigi Virginia Carteretide oma. Sõjaajal oli ta kuulnud Carteretide sugupuu teisest harust, mille järeltulijad elasid Põhjas ja võitlesid vastasrindel, ning see oli teda alati kurvastanud. Ta oli “vanale masterile” järgnenud nii heas kui halvas, jaganud temaga nii rikkust kui vaesust. Ja nüüd oli tema käes viimane mälestus peremehest, seda oli õnnistanud “vana missus” ja see oli usaldatud tema kätte ning ta oli maha sõitnud tuhat miili (vähemasti nii talle näis), et anda uur sellele, kellel on õigus seda kanda, kalliks pidada, hoida ja kuulata tiksumist, mis mõõdab Carteretide – Virginia Carteretide – elu kestvust.
Tema arvamuse ja kogemuse järgi olid jänkid türanni välimusega – “allakäinud inimrämps” – , kes kandsid alati siniseid riideid ning tunnistasid ainult tuld ja mõõka. Ta oli näinud sünge Lõuna taeva poole tõusvaid suitsusambad, mis said alguse põlevatest mõisatest, millest paljud olid suuremad kui Carteretide oma. Nüüd nägi ta siis ühte sellist silmast silma – ega suutnud teda eristada “noorest masterist”, keda ta oli tulnud otsima, et talle üle anda ta kuningaau embleem, mis oli samaväärne “valges brokaadist tupes müstilise ja imelise” Excaliburi-nimelise mõõgaga kuningas Arthuri paremas käes. Tema ees oli kaks sõbralikku, lahket, viisakat ja külalislahket noormeest, kuid ainult üks sai olla too, keda ta otsima oli tulnud. Mures, segaduses ja oma otsustusvõimetuse pärast kibedas ahastuses, jättis lojaalne puiklemisoskus vana Jake'i maha. Ta parem käsi higistas uuri kaitsva sokunahkse vutlari ümber. Teda oli sügavalt alandatud ja karistatud. Nüüd uurisid ta kollakasvalged punnsilmad tähelepanelikult kaht noormeest. Üks kandis kitsast musta lipsu, mis oli kinnitatud valge pärliga kaunistatud lipsunõelaga. Teise kaelaside oli samuti kitsas, kuid sinine, ja ta lipsunõelal oli must pärl.
Ja siis segati vana Jake'i kergenduseks vahele. Draama koputas oma imposantsete sõrmenukkidega uksele, komöödia soputas tiibu ja järgnevalt ilmus rambituledesse draama naeratav, kuid liikumatu nägu.
Percival, too veskiseadmete ja rihmülekannete vihkaja, tõi visiitkaardi ja ulatas selle Sinilipsule näoga, nagu oleks see duellikutse.
“Olivia