Elizabathis. Arvasin, et tegid lavaga lõpu, Lee. Räägi mulle endast.”
Rosalie võttis osavalt vääneldes preili D'Armande'i riidekohvril istet ja toetas selja vastu tapetseeritud seina. Pidevalt ringi reisivatel lavastaaridel ja nende kolleegidel on pikaajalised kogemused end igas olukorras mugavalt tunda nagu istuksid nad sügavaimas tugitoolis.
“Eks ma siis räägi,” alustas Lynn. Tema noorel näol oli kummaliselt sardooniline, kuid oskuslikult resigneerunud ilme. “Homme istun jälle vanale Broadway rongile ja hakkan agentide kontorite toole kulutama. Kui oleksin viimase kolme kuu jooksul enne kella nelja, nagu täna pärastlõunal, juhtunud kuulma lauset “jätke oma nimi ja aadress” või muud pläma, mida tööotsijale aetakse, oleksid kuulnud proua Fiske südamest tulevat naeru. Laena mulle taskurätikut, Lynn. Jeerum! Need Long Islandi rongid on kohutavad. Sain oma näole piisavalt söetolmu, et minna Topsyt 2 mängima, ilma et ühtki põletatud korki vaja läheks. Korkidest rääkides – on sul midagi juua, Lynn?”
Preili D'Armande tegi pesulaua kapi ukse lahti ja võttis pudeli.
“Siin on peaaegu pindi jagu Manhattanit. Joogiklaasis on aednelgid, kuid…”
“Ah, anna pudel siia. Saab ka ilma klaasita läbi. Tänan! See on kümnesse. Sinu terviseks! Mu esimene naps kolme kuu jooksul.
Jah, Lynn, eelmise hooaja lõpul tegin lavaga lõpu. Lõpetasin, sest näitlejaelu ajas mul südame pahaks. Ja eriti seepärast, et mu süda ja hing olid haiged meeste pärast – meeste pärast, kellele meie, lavainimesed, peame vastu astuma. Selle mängu reeglid on sulle tuttavad – me peame hakkama saama indiviididega kogu meessoo büdžeti ulatuses, alustades mänedžeridest, kes soovivad, et me ta uue autoga proovisõidule tuleksime ja lõpetades plakatikleepijatega, kes võtavad endale õiguse meid eesnime pidi kõnetada.
Ja need mehed, kellega me väljaspool teatrit kohtume, on veel hullemad. Need on mänedžeri sõbrad, kes ootavad meid tagaukse juures, et viia meid õhtusöögile, näidata meile juveele ja räägivad, et tahaksid meid Danile, Dave'ile või Charlie'le tutvustada. Mehed on elajad, ja ma vihkan neid.
Ütlen sulle, Lynn, et meiesugused lavatüdrukud väärivad kaastunnet. Heast perekonnast pärit tüdrukud, kellel on ausad ambitsioonid, näevad näitleja elukutse omandamisega kõvasti vaeva, kuid ei jõua kunagi lavale. Oled sageli kuulnud kaastundeavaldusi kooritüdrukute arvel ja nende viieteistkümnedollarilisest nädalapalgast. Pläma! Pole kooritüdrukut, kelle kurbust homaar ravida ei suudaks.
Kui üldse keegi väärib pisaraid, siis on see staar, kes kolmekümne või neljakümne dollari eest nädalas magedates show'des purjus publikule esineb. Ta teab, et talle ei saa kunagi osaks midagi paremat, kuid hoiab oma elukutsest kramplikult kinni, lootes aastaid oma suurt šanssi, mis iial ei tule.
Ja kui tobedad on need näidendid, mille kallal me töötame! Oleksid sa mind vaid “Käsikäru Kooris” näinud jalgu pildumas! See on muusikaliks alandatud väärikas draama, millele on lisatud kõige idiootlikumaid etteasteid, mida ma kolmekümnes peaosatäitja rollis olen pidanud tegema.
Kuid kõige rohkem vihkan ma siiski mehi – mehi, kes teiselt poolt lauda sind himuralt jõllitavad ja lollusi räägivad, määravad mõttes su hinna ja püüavad sind Würzburgi või ekstradry'ga ära osta. Ja mehi publiku hulgast, kes plaksutavad, karjuvad, lõrisevad ja õgivad sind silmadega ning pärast etendust tunglevad su garderoobi ukse taga või kirjutavad tobedaid kirjakesi. Nad on nagu metsloomakari, kes vahib sind üksisilmi, valmis sind nahka panema, kui sa nende küüniste haardeulatusse satud. Oh, kuidas ma neid vihkan!
Aga ma pole endast vist suurt midagi rääkinud, kas pole, Lynn?
Mul oli kakssada dollarit kõrvale pandud, kui ma suve algul otsustasin lavakarjäärile lõpu teha. Sõitsin Long Islandile ja leidsin armsaima külakese, mis iial on maamunal eksisteerinud. Seda kutsutakse Soundportiks ja see asub otse mere ääres. Kavatsesin suve seal veeta, kõnekunsti õppida ja püüda sügisel kõnekursustele sisse saada. Ühes rannaäärses majas elas vana lesknaine, kes aeg-ajalt üüris seltskonna mõttes paar tuba oma majast välja, ja ma sain temaga kaubale. Majas oli veel teinegi üüriline reverend Arthur Lyle.
Jah, arvasid õigesti, Lynn – temast sai meesosatäitja. Meie näidendi sisu edasiandmiseks ei kulu rohkem kui minut. See oli ainult ühevaatuseline.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.