kreetalased ja araablased – kõik nad pöördusid abi paludes mõjuvõimsa Briti saadiku poole.
Lord Startfordi välimus oli arakstegev ja seda üldsegi mitte tema uhkuse pärast.
Tegelikult oli ta tagasihoidlik, lihtne ja peente kommetega härrasmees, kellel olid teaduslikud ja kunstilised kalduvused.
Talle meeldis kirjutada luuletusi, mida ta tavatses tihti oma atašeedele ette lugeda, just siis kui nood olid öö läbi kiirteateid ümber kirjutanud ja suutsid vaevu silmi lahti hoida.
Tal oli suurepärane huumorimeel, kuid ametiisikuna, kuninganna esindajana leidis ta, et tema kohuseks oli hoida kõrgel oma kodumaa väärikust ja prestiiži.
Ta oli ka ägeda loomuga ning tema raevupursked olid hirmuäratavad.
Türklased värisesid oma tuhvlites, kui kuulsid, et lord Stratford oli tulnud kedagi küsitlema. Kuid suursaadiku kõige meeldivam omadus oli see, et kui ta oli eksinud, siis ta alati vabandas ning heastas oma sõnad, mis olid raevuhoos ta huulilt vallandunud.
Teenijad jäid tema teenistusse aastateks ja ta vabandused muutsid tihtilugu needsamad inimesed, keda ta oli solvanud, tema parimateks sõpradeks.
Nendele, keda ta nimetas oma õpilasteks, õpetas ta diplomaatiakunsti. Nemad mitte ainult ei austanud, vaid ka armastasid teda ja lord Castleford oli üks neist.
Lord Castleford teadis, kui kõvasti lord Stratford töötas, kui südamelähedane oli talle türgi rahvas ja kuidas ainult tema oleks suutnud toetada ning juhtida nõrgaloomulist sultan Abdul Mejiat, hoides teda võimul.
Sultanid ei elanud väga kaua ja enamik neist suri, olles valitsenud vaid mõne aasta ja sedagi ainult oma haaremi üle.
Abdul Mejia oli jäänud ellu ja tänu lord Stratfordile austati teda kõikjal idamaades.
“Kas rindelt on uudiseid?” küsis lord Castleford.
“Rõõmustavat on vähe,” vastas lord Stratford.
“Linnas on rahutused,” ütles lord Stratford. “Pööbel oli kinni nabinud mehe, keda nad pidasid vene spiooniks. Nad tirisid teda läbi turu, et hukkamisele viia, kuigi minu arvates oli ta väljakule jõudes juba surnud!”
Lord Stratford ohkas.
“Ma arvasingi, et see kogub jõudu.”
“Jaht spioonidele?”
“Juhtub alati sõja ajal ja niikaua kuni Sevastoopol vastu peab, tahavad Konstantinoopoli elanikud omamoodi võidelda.”
“See on mõistetav,” sõnas lord Castleford. “Samal ajal võib see ka ohtlik olla!”
“Ma tean seda,” ütles lord Stratford teravalt. “Konstantinoopolis elab igast rahvusest inimesi. Kui mõned on venelased, siis on nad siin aastaid elanud ja nad ei suudaks spioneerida ega kogukonda kahjustada. Aga pööbel ei kuula kunagi mõistuse häält.”
“See on tõsi,” lausus lord Castleford, mõeldes mehele, keda tema silme all peksti ja kelle peale sülitati ning ta oleks tahtnud teada, kas mees, peale selle et ta oli valest rahvusest, üldse oligi midagi halba teinud.
“Möödunud nädalal oli kaks-kolm juhtumit,” rääkis lord Stratford, “ja ma usun, et võimud tahavad korraldada ametlikke, süstemaatilisi majast-majja läbiotsimisi. Parem ametlik uurimine kui see, et rahvas võtab võimu enda kätte.”
“Selles suhtes on teil kindlasti õigus,” vastas lord Castleford.
Rääkides mõtles ta, kas Yaminat kummitab nähtu, ja taipas, et tal on raske unustada verist nägu, valust suletud silmi, mehe keha, mille rahvas endaga kaasa tirides sõna otseses mõttes tükkideks rebis.
See oli vaatepilt, mida ükski naine poleks tohtinud näha ja lord Castleford soovis, et oleks Yaminale tungivamalt rõhutanud, et naisel oleks parem turule enam mitte minna, vaid jääda vaikselt koju, kuni rahutused on möödas.
Ta mõistis naise muret isale õige rohu muretsemise pärast. See polnud just kerge ülesanne. Tavapäraseid ravimeid oli raske osta ja need olid ääretult kallid.
Naine oli ostnud ravimtaimi, millesse maaelanikud uskusid. See ei olnud ainult Türgi omapära, see oli nii kõigis Aasia- ja Idamaades.
Aga kas need rohud ka mõjusid? Ta kahtles selles, ent kehitas mõttes õlgu.
Juhtumisi keetis Yamina just samal ajal ravimtaimi, mis ta kodust eest leidis.
Teener, kes oli märksa kiiremini koju jõudnud, oli need kaasa toonud.
“Mida ravimimüüja ütles, Hamid?” päris Yamina.
Ta rääkis üsna hästi türgi keelt, aga mitte nii hästi, et eristada murdeid, mis olid mõnikord segatud kreeka või mõnede teiste keeltega. Inimestele, kes polnud türklasena sündinud, olid need murded tihti üsna arusaamatud.
Hamid selgitas ja Yamina hakkas hoolikalt juuri puhastama, enne kui ta need väikesteks tükkideks lõikas.
“Kas härra tõi su ohutult koju, käskijanna?” küsis Hamid.
“Nagu näed, päris ohutult!” naeratas Yamina.
“Suurepärane mees!” tähendas Hamid. “Just nagu Suur Elchigi!”
“Ma pole kunagi Elchit näinud,” vastas Yamina.
“Suur mees, palju võimu! Isegi sultan teeb, mida ta käsib.”
“Seda ma olen ka kuulnud,” sõnas Yamina kuivalt.
Tema arvates oli vägagi inglaslik saavutada niivõrd võimukas positsioon, et keegi ei saanud ilma nende heakskiiduta end liigutada.
Ta kujutles lord Castlefordi sama autokraatsena ja leidis, et tal pole midagi ühist mehega, kes näeb välja nagu püssivarras ja kes kasutab oma tahtmise saavutamiseks võimu kui müürilõhkumismasinat.
“Inglased ei ole inimlikud!” ütles ta endale.
Pannes taimed potiga tulele, ütles ta Hamidile:
“Ma lähen üles ja vaatan, kuidas isa ennast tunneb. Sa ütlesid, et ta magas, kui sa tulid?”
“Magas väga rahulikult, käskijanna. Mina jätsin tema rahule. Uni parem kui arstirohi.”
“See on tõsi,” oli Yamina nõus, “ja peremees on viimasel ajal nii halvasti maganud, nagu sa tead. Kui ravimtaimed ta palavikku alla ei too, Hamid, siis ma ei tea, mida teha.”
“Ma püüan leida arsti, käskijanna.”
“Ei, ei!” sõnas Yamina kiiresti. “See oleks liiga hädaohtlik. Me oleme kõik need kuud toime tulnud. Oleks hullumeelsus praegu arsti järele saata.”
Rääkides liikus ta juba ukse poole, siis adus, et Hamid näis olevat murelik, nagu tahaks midagi öelda, aga ei tea, kuidas.
Ta tundis teenrit nii hästi, et võis lugeda näost mehe tundeid, ilma et too neid välja ütleks ja nüüd küsis ta kiiresti:
“Mis on, Hamid?”
“Halvad uudised, käskijanna!”
“Halvad uudised?”
Yamina hääl kõlas teravalt.
“Mina täna linnas teada sain, et nad kavatsevad majad läbi otsida – kõik majad!”
“Milleks?” küsis Yamina, ehkki ta juba teadis vastust.
“Otsivad venelasi, käskijanna!”
Yamina tõmbas sügavalt hinge.
Silme ette ilmus pilt spioonist, keda tiriti mööda teed, taoti ja teotati, kelle näol voolas veri ja silmad olid surmaagoonias suletud.
“Mida me teeme, käskijanna?”
Hamidi küsimus oli vaevukuuldav.
“Ma ei tea,” vastas Yamina. “Mida me saamegi teha, kui peremees on nii haige, et me ei söanda teda liigutada?”
Ta vaatas rääkides teenrile