palun ära tee midagi seesugust!” palus Anita. “Ta võib mu niimoodi kohe tagasi koju saata ja siis peaksin siia üksi jääma ning Sarah oleks väga pahane.”
“Preili Sarah’l pole häda midagi, Jumal õnnistagu teda. Teda on saatus kõige enam soosinud ja loodame, et õnn teda ei jäta.”
Deborah’ hääles oli sarkasmi, kuid Anita teadis, et naine kartis vaid, et nende lootused luhtuvad ja talve saabudes on tüdrukud tagasi kodus kitsastes oludes, kus pole peale üksteise kellegagi rääkida.
Anital poleks selle vastu suurt midagi olnud.
Ta sai alati põgeneda unistustesse, eriti nüüd, kui tal oli võimalus unistada Lutsiferist.
Mida rohkem Anita mõtles mehest musta ratsu seljas, seda enam hakkas ta arvama, et see oli olnud vaid tema kujutelm.
Kuidas sai mees näha välja täpselt nagu langenud peaingel, kui ka kõige paremad kunstnikud polnud suutnud teda niivõrd hästi kujutada?
“See oli vaid unistus! Ma tean, et see oli vaid unistus!” lausus Anita endamisi.
Seejärel meenus talle aga sarkasm mehe hääles, kui too ütles:
“Kus sa ka ei viibi, ära kaota Lutsiferi suhtes valvsust!”
Kui ta oleks tõepoolest olnud Lutsifer, siis poleks ta ju kedagi enese eest hoiatanud.
Anita oli veetnud tunde mõeldes, milliseid nurjatusi saatan küll võis toime panna.
Peale uhkuse ja kõrkuse oli kindlasti veel teisigi pahesid, kuid tüdrukul polnud aimugi, mis need võisid olla.
Lugedes isa raamatukogus raamatuid, mis kindlasti täiustasid ta mõtteid ja teadmisi, ei saanud ta sealt kuigi selgepiirilist vastet sõnale “patt”.
Kuigi reverend Adolphus sellest tihtipeale kõneles, ei lisanud ta kunagi õpetlikke detaile, mis oleksid Anitat enim huvitanud.
Igal juhul oli härrasmees tekitanud Anitas palju uusi mõtteid ja unistusi.
Kuid oli tõsi, et tüdrukutel oli vähe sugulasi. Nende vanaisal, Lambourni ja Beckive’i krahvil, oli kolm poega, kuid nad surid enne, kui jõudis sündida Earldomi pärija.
Seega oli praegune üheksas Earldomi krahv tüdrukute kauge sugulane, kes elas Lõuna-Aafrikas ja oli maha müünud perekonnale kuuluvad maad.
Anita oli sageli soovinud, et mees nad endale külla kutsuks, aga isegi kui ta oleks seda teinud, poleks tüdrukutel olnud sõiduks piisavalt raha.
Kuid nüüd sai ta reisida, kuigi vaid Harrogate’i, ja saades istekoha akna all, vaatas Anita terve tee aknast välja, silmitsedes loodust ja püüdes ära arvata, millises maakonnas viibib.
Anita meelest oleks pidanud maakonnad teineteisest värviliste aedadega eraldama, mis oleks nende eristamise teinud palju lihtsamaks!
Anita nägi tasast maad, heinamaid, metsi ja orge, kuni rong lõpuks Harrogate’i sõitis ja nad kohale jõudsid.
“Deborah, see on nii põnev!” hüüdis Anita, kui nad lahtises kaarikus vanatädi Matilda juurde hakkasid sõitma.
“Preili Anita, ärge liiga palju lootke,” vastas Deborah. “Niimoodi veel pettute ja ärge unustage, et preili Lavenham on väga vana ning ma ei usu, et ta teab, mis noortele meeldib.”
Deborah turtsatas ja lisas:
“Arvasin, et preili Sarah leiab teile parema koha.”
Kuigi Anita oli seda kõike juba ennegi kuulnud, lausus ta tasaselt:
“Meil on väga vähe sugulasi ja et mina olen noorim, siis on õiglane, et oma võimalust ootan.”
Anita üllatuseks Deborah naeratas.
“Ei või iial ette teada, mis võib juhtuda. Isegi Harrogate’is, kus enamik on ühe jalaga hauas!”
Anita naeris. Et vanker aeglustas sõitu, lausus ta tasa:
“Ma nii tahaksin, et koos minuga siia jääksid. Oleks tore, kui saaksime koos olla.”
“See meeldiks ka mulle, kuid ma kardan, et vanapreili Lavenhamile olen ma vaid üleliigne suu toita,” vastas Deborah.
Ja see osutuski hiljem tõeks.
Anita oli vanatädi Matildast juba mingisuguse pildi loonud ja see oli tõele üsna lähedal.
Preili Lavenham oli vana, ometi suutis ta istuda toolis sirgelt, hoolimata reumast, mistõttu ei saanudki ta käia.
Ta hallidel juustel oli valgest musliinist tanu, mida kandis vanadel piltidel kuninganna Victoria.
Tegelikult sarnanes vanatädi Matilda üsnagi palju kuningannaga, kuid vanatädi nägu oli kõhnem ja kortsulisem ning süngem, mõtles Anita kartlikult.
“Nii et sina oledki mu noorim sugulane!” sõnas vanatädi torisevalt, kui talle Anitat tutvustati. “Sa oled väga väike ja üldsegi mitte oma isa moodi!”
Tema suust kõlas see kui äärmiselt kahetsusväärne tõsiasi, kuid Anita naeratas vapralt ja alustas kõnega, mida oli eelnevalt harjutanud.
“Kuidas elate, vanatädi Matilda, suur aitäh, et mind enda poole kutsusite. See oli teist väga lahke.”
“Sinu õde ei jätnud mulle erilist võimalust, kuid nüüd oled sa siin ja usun, et saad mulle igati kasulik olla,” sõnas vanapreili Lavenham pahuralt.
“Seda kindlasti, aga kuidas?” küsis Anita.
“Küll peagi teada saad. Kuidas jääb teenijaga, kelle oled kaasa võtnud? Ta võib täna siia jääda, kuid peab homme hommikuse rongiga lahkuma.”
Anita kõhkles hetke, siis aga ütles:
“Oleks hea, kui ta saaks jääda pisut kauemaks. Reis oli väsitav ja Deborah pole enam oma esimeses nooruses.”
“Ta võib puhata rongis,” vastas preili Lavenham häälel, mis tähendas, et teema oli lõpetatud.
Seega sõitis Deborah tagasi ning Anita leidis endale peagi palju tegemist.
Preili Lavenham oli tõepoolest andunud heategevusele, nagu isa oli öelnud, seega oli vaja teha palju kleite, mis olid lihtsad, sirge lõikega ja mida nimetati “Ema Hubbarditeks”. Kleidid saadeti Aafrika misjonäridele, et need riietaksid sealseid elanikke, kes peaaegu paljalt ringi käisid.
Anita või keegi teenijatest pidi lendlehtedele kirjutama aadressid ja et hoida kokku postkulu, pidid nad need kohale toimetama inimestele, kes elasid Harrogate’is või selle lähedal.
Peale kleitide valmistati kollektsioone ka heategevusühinguile, millest Anita polnud kuulnudki.
Ta sai peagi aru, et ainsad inimesed, kes regulaarselt vanatädi juures käisid, pärinesid usuühingutest, mille patrooniks vanatädi Matilda oli.
Anita oletas, et vanatädi enda kirikuõpetaja reverend Joshua Hislip oli sage külaline just seetõttu, et ei lahkunud majast kunagi tühjade kätega.
Õnneks taipas Anita kohe pärast saabumist, et vanatädi Matilda pidi tervisehädade tõttu jooma tervendavat vett.
See tähendas, et igal varahommikul läksid nad Cheltenhami pumbamajja.
Seal pani eakam teener preili Lavenhami ratastooli istuma ja Anita kõndis ta kõrval, tundes rõõmus kõigest, mida nägi, eriti aga inimestest, kes käisid nendega sama teed.
Mõned neist olid väga elegantsed ja Anita tundis, kui ajast ja arust olid tema riided.
Sarah oli Londonisse sõites oma uues, laia seelikuga reisikostüümis väga kaunis olnud.
Daphne oli saanud uue kübara, kuid Anitale enam raha ei jätkunud. Siiski oli ta ostnud veidi sinist paela, et kohendada kübarat, mida oli kandnud juba kaks aastat.
Enda teadmata nägi Anita Deborah’ õmmeldud musliinist krae ja kätistega sinises kleidis välja äärmiselt noor ja süütu ning meenutas väikest inglit.
See kleit oli tal praegugi seljas ja ta astus säravail silmil