naise poole astudes, “olime head sõbrad. Me käisime koos Oxfordis ja kohtusime sellest ajast peale üsna sageli.”
“Kummaline, et ta teist kunagi ei rääkinud,” vastas Romina. “Ma teadsin kõiki ta sõpru.”
“Vahest olid tal omad põhjused,” vastas Merlin. “Kuid kinnitan teile – ma olen teie venna surmast äärmiselt rabatud. Christopher oli suurepärane inimene.”
“Tänan teid,” ütles Romina, tehes peaga kerge liigutuse.
Siis pööras ta selja – kuidagi demonstratiivselt, mõtles Merlin – ning hakkas kindraliga rääkima.
“Tead, Hoolu, mul on põhjust uskuda, et Chris võib-olla tapeti.”
“Miks sa seda arvad?” küsis kindral.
“Ma sain temalt kirja,” vastas Romina.
“Kirja?”
Seda ütles Merlin Forde, mitte kindral, ning tema hääles oli tunda ärevust.
“Millal see tuli?”
Romina vaatas talle otsa, tundes antipaatiat.
“Vabandage,” ütles ta, “kuid ma tõesti tahaksin rääkida sellest oma hooldajaga nelja silma all.”
Ta nägi, kuidas Merlin Forde vaatas kindrali poole ning mehed vahetasid pilgu, millest ta aru ei saanud.
“Ma tahan teada, mis selles kirjas on,” ütles Merlin Forde vaevukuuldavalt.
Romina heitis talle vastikust väljendava pilgu. Sel hetkel vihkas ta kõiki mehi nii väga, et tundis seda lausa füüsiliselt.
“Istu hetkeks, Romina,” ütles kindral leebelt. “Ma tahaksin sinuga rääkida.”
“Üksi?” nõudis Romina.
“Kui sa seda nõuad, pärast seda, mis mul öelda on,” vastas ta.
Ta vaatas jälle Merlin Forde’ile otsa, pakkus seejärel Rominale istet enda kõrval, istus ka ise ja võttis naise käe oma pihku.
“Merlin oli tõepoolest Christopheri sõber,” ütles ta, “ning just enne sinu tulekut olin ma talle rääkinud su venna surmast. Nagu sinagi, tegi ta järelduse, et see ei olnud loomulik surm. Ta juba küsis minult, kas ta saaks minna Kairosse seda asja uurima. Nii et näed, mu kallis, et ta on eluliselt huvitatud kõigest, mida sul on meile rääkida – kõigest, mis annab meile midagi teada Chrisiga juhtunust.”
Romina vaatas kahtlustavalt Merlin Forde’i poole.
“Kas ta on üks sinu meestest?” küsis ta. “Kas sa teda tõesti usaldad?”
Ta rääkis nii, nagu ta üllatuks jaatava vastuse peale.
“Ma olen tundnud Merlinit sama kaua kui sind,” vastas kindral Fortescue, “ning ma võin selle nimel ükskõik mille pandiks panna – vajaduse korral oma elu.”
Romina kehitas kergelt õlgu.
“Siis on hästi,” ütles ta. “Ma arvan, et ta võib seda kuulata.”
Romina võttis välja kirja, mille ta oli saanud eelmisel õhtul.
“See tuli eile õhtul,” ütles ta.
“Postiga?” küsis kindral.
“Ei,” vastas Romina. “See pandi mu kirjakasti öösel kell pool kolm – peaaegu täpselt sel ajal.”
“Kust sa tead? Kas sa olid siis üleval?”
Merlini hääl kamina äärest pani teda pead pöörama.
“Jah, olin küll,” vastas ta. “Kui soovite teada, siis käisin kostüümipeol.”
“Kas te olite üksi?”
Romina pani küsimust pahaks, nagu oleks see olnud taktitu.
“Ma ei usu, et see oleks teie asi,” vastas ta.
“Ma lihtsalt mõtlesin, kes seal veel oli, kui kiri saabus nii imelikul ajal,” vastas Merlin.
Ta vihkas meest, et see oli nii läbinägelik ja pidas kirja kohaletoimetamist imelikuks, kuid tal ei olnud tahtmist tema uudishimu rahuldada.
Pealegi pani vaid mõte Alexist tal sees keerama.
Ta tõmbas tihedalt täiskirjutatud lehed ümbrikust välja. Siis küsis kindral tema üllatuseks leebelt:
“Kas keegi oli koos sinuga, Romina?”
“Jah, oli küll,” ütles ta kaitsepositsiooni võttes. “Keegi, kes tõi mind peolt koju. Ta… ma… palusin ta dringile.”
Ta tundis, kuidas puna ta põskedele valgub, ning lootis, et kamina ääres seisev mees seda ei märka. Romina jälestas teda, sest too oli talle piinlikkust tekitanud.
“Kas sa tunned teda?” küsis kindral. “Mis ta nimi on?”
“Ma arvan, et sa oled Alexander Salvekovist kuulnud,” vastas Romina kergelt. “Ta on igal peol.”
Romina oli kindel, et jälle vaatas kindral Merlin Forde’i poole, ent ütles vaid kiretul toonil:
“Ma olen krahv Salvekovist kuulnud. Ta on pidevalt ajalehtedes.”
Veidi aega valitses vaikus ning siis ütles kindral:
“Chrisi kiri – just see on tähtis, kas pole?”
Romina hakkas valjusti lugema.
“Kallis Rom!
Pean oma lubadust ja kirjutan Sulle. Pärast viimast kirja on olnud pikk vahe, kuid mul oli meeletult kiire ja pidin end varjama. Ma olen sattunud ühele metsikult põnevale loole ja arvan – ehkki suudan seda vaevu uskuda – et mul on olemas sajandi lugu. Igal juhul on oodata tulevärki ja paljude tähtsate peade mahavõtmist, sest siin on tegemist tõeliselt tähtsa asjaga.
Saadan selle sulle sõbraga, keda saan usaldada – ja neid ei ole palju. Praegusel hetkel ei usalda ma isegi postkontorit. Ole tema vastu kena, kui peaksite kohtuma. Ta on must nagu süsi – aga kuldse südamega.
Näeme, kui kokku saame – ja ma ei taha, et lennuväljal oleks punane vaip ja puhkpilliorkester!
Õnnistan sind, kullake, ning ole tubli.
Chris.”
Viimaste sõnade juures Romina hääl pisut värahtas ning ta väike lõug kerkis, nagu trotsiks ta oma kokkuvarisemist.
Kindral sirutas käe välja.
“Kas ma tohin kirja näha?” küsis ta.
Romina ulatas selle üle laua.
“Üleval on aadress,” ütles kindral.
“Me teame seda!” ütles Merlin.
“Siiski on meeldiv teada, et meie informaatorid ei eksinud,” vastas kindral.
“Kas see on kõik, mis sul on öelda?” nõudis Romina, hääles kirglik protestinoot. “Kas sa ei näe, et see, mille Chris avastas, on ohtlik?”
Mehed ei vastanud ja ta jätkas:
“Ma hoiatasin teda pidevalt, et ta läheb oma lugude jahtimistega liiale. Või kas asi oli ikka selles? Kas tema töötas ka sinu juures?”
“Mitte otseselt,” vastas kindral. “Chris otseselt minu juures ei töötanud ja ma ei tahtnudki seda. Nagu sa tead, meeldis talle olla kirjanik ja ajakirjanik. Ta tahtis olla vabakutseline, et saaks igal pool maailmas ringi käia – teha lugusid siit ja sealt. Ning ma ei seganud kunagi vahele.”
“Kuid ta varustas sind informatsiooniga?” nõudis Romina.
“Jah, ning sageli oli see väga väärtuslik,” ütles kindral. “Kuid eelkõige tahtis ta kirjutada – ta tahtis uudiseid leida. Kui ta uuris relvade Kuubasse toimetamist, ei olnud see töö kuidagi minuga seotud.”
“Kuid igal juhul kandis ta sageli sulle ette,” käis Romina peale.
“Ma võin öelda, et ta rääkis