ma tahaksin väga näha… Charni.“
„Siis tule koos minuga koju.“
„Millal sa lähed?“
„Nii ruttu kui võimalik.“
Elaine vaatas kõrvale, aeda.
„Papa on mulle Charnist rääkinud,“ ütles ta, „ning ka mu vanaisa, kes oli sinu isa sõber.“
„Ma usun küll,“ nõustus krahv, olles sellest väga liigutatud.
„Vanaisa ütles,“ jätkas Elaine, „et Charnis on olemas kõik, mis ühes mõisas olema peab, välja arvatud üks teatud asi.“
„Mis see on?“ küsis krahv.
Ta ei saanud midagi parata, et see kõlas pisut järsult.
„Vanaisa ütles veel täna hommikul, et kuigi su pildikollektsioon on ületamatu ning inglise mööbel väga kena, ei ole sul midagi prantsuspärast.“
„Prantsuspärast?“ küsis krahv üllatunult. „Miks mul peaks olema?“
„Walesi printsil on Carltoni mõisas suurepärane Prantsuse mööbli kogu.“
„Jah, ma tean,“ vastas krahv. „Ma usun, et Tema Kuninglik Kõrgus saatis oma prantslasest peakoka ostma, mida oli Versailles’ paleest saada.“
„Ma nägin seda eelmisel nädalal,“ märkis Elaine, „ning ma mõtlesin, et see on väga… väga… ilus.“
„Kui sa tahad Prantsuse mööblit, siis pead selle saama!“ ütles krahv.
Ta nägi, kuidas neiu silmad särama lõid.
„Kas sa mõtled seda… tõsiselt?“
„Muidugi mõtlen! Ma olen kindel, et seda müüakse Londonis veel praegugi.“
„Praegu, kui vaherahu on alla kirjutatud, saab seda Prantsusmaalt.“
Krahv vaatas neiule otsa.
„Kas sa tahad öelda, et soovid, et ma läheksin Prantsusmaale mööblit ostma?“
„Kas sa teeksid seda?“
Elaine rääkis innukalt ning nihkus nüüd pisut mehele lähemale.
„Kas sa teeksid seda… minu pärast?“
„Ma teeksin sinu pärast kõike, mida sa tahad,“ vastas krahv, „kuid see paistab kuidagi ebatavaline.“
„Ma olen kindel, et sulle meeldiks, kui Charn oleks täiuslik ning kui, nagu vanaisa ütles, seal pole Prantsuse mööblit, siis oleks imeline, kui saaksin selle tutvustamisel sinu mõisas kasulik olla.“
Krahv mõtles, et kogu see asi on väga imelik.
Ent ometi oli see värske idee ning enda arvates ta mõistis, miks see Elaine’i puudutas.
„Ma lähen otsekohe Prantsusmaale,“ ütles ta, „ning toon sulle Versailles’st või kusagilt mujalt, kus seda on, terve kuhja Prantsuse mööblit.“
Tal oli tunne, et müük Versailles’s, millest ta oli kuulnud räägitavat, pidi juba läbi olema.
Ent ta lootis, et suure lossi mööblit peaks kusagil siiski saadaval olema.
Elaine vaatas teda innustunult ning mees mõtles, et kui päike ta selja tagant paistab, siis on neiu veelgi kaunim.
„Kui pean minema Prantsusmaale, nagu sa minult palusid, siis peaksime enne minu lahkumist vähemalt kihluma.“
Jälle raputas Elaine tema üllatuseks pead ning mees mõtles, et ta silmad on pisut kurvad, kui neiu ütles.
„Sa liigud… liiga kiiresti! Prantsusmaale minek annab mulle aega… mõelda ja kui sa tuled… tagasi … koos kauni mööbliga, siis me võime sellest… edasi rääkida.“
„Mulle tundub see väga kentsakas,“ kaebas krahv.
„Sa püüad mind… takka kiirustada,“ vastas Elaine, „ning mina palun sinult… et tõestaksid oma… armastust.“
Ta ütles viimased sõnad häbelikult. Jällegi paistsid ta pikad ripsmed valgel nahal tumedad.
„Sinu suust kõlab see nii, nagu peaksin lohe tapma või tegema Heraklese vägitegusid, et sind endale võita.“
Elaine plaksutas käsi.
„See on… täpselt nii, ja palun mine Prantsusmaale ning kui sa tagasi tuled, siis ma… ootan.“
„Kas oled selles päris kindel?“
„Päris kindel! Ma olen siin ja loodan… et sind saadab edu.“
Krahv nihkus talle lähemale.
„Kui ma teen, mida sa tahad,“ pakkus ta, „siis arvan, et võiksid mind vähemalt hüvastijätuks suudelda.“
Hetkeks mees arvas, et Elaine nõustub, aga kui ta huuled neiu omadele liginesid, pani ta sõrme krahvi suule. Seda tehes kummardus ta ruttu ette ja suudles meest põsele.
Krahv oleks talle käed ümber pannud, ent neiu libises minema. Enne kui mees jõudis teda peatada, oli ta üle toa ukse juurde läinud.
„Head aega ning jumal aidaku sind,“ ütles ta pehmelt.
Enne kui mees jõudis mõelda, kui kummaliselt neiu käitus, oli too toast läinud ning uks tema järel sulgunud.
Krahv oli üksi ebamugava tundega, et on oma ettepanekuga mingi segaduse tekitanud.
Enamgi veel, ta oli enam-vähem kohustatud Prantsusmaale minema, tahtis ta seda või mitte.
“Põrgu päralt!“ ütles ta valjusti, „Kogu see asi on naeruväärne!“
Teine peatükk
Londonisse tagasi sõites mõtles krahv, et kõik oli läinud hoopis teisiti, kui ta oli oodanud.
Ta ei suutnud uskuda, et oli teinud oma esimese abieluettepaneku ja neiu oli jäänud kahtlevale seisukohale, ütlemata „jah“ ega „ei“.
Ta ei olnud kindel, mida ta peaks ette võtma.
Endast väljas, läks ta White’i klubisse sõpru otsima. Sisse minnes nägi ta lord William Dale’i, kes istus nurgas hommikutoa kaugemas otsas.
Hetke ajel läks ta tema juurde ja istus.
„Mu lord, tegin teie tütrele äsja abieluettepaneku!“ ütles ta mõnevõrra agressiivselt.
Sünge ilme kadus lord Williami näolt ning ta ajas end sirgu.
„Mu kallis poiss,“ hüüatas ta, „see on üle aastate parim uudis!“
Ta sirutas käe välja.
„Minu palavad õnnitlused!“
Krahv ei võtnud kätt vastu, vaid ütles selle asemel:
„Elaine palus mõtlemisaega.“
„Mõtlemisaega?“ hüüatas lord William hämmastunult. „Mida paganat on tal mõelda?“
„Seda ma temalt küsisingi,“ vastas krahv.
Lord William paistis hakkavat midagi asjakohast ütlema, muutis siis meelt ja sõnas:
“Ma arvan, et Elaine tahab rääkida oma emaga.“
Krahv imestas väga, kuidas leedi William on sellesse segatud.
Lord William vajus tagasi toolile ning ütles hetke pärast.
„Ma loodan, et Elaine otsustab kiiresti, või peate mind võlavanglasse vaatama tulema!“
Küüniliselt muiates teadis krahv, et seda vihjet ei saanud ta vältida.
„Las ma laenan teile, mu lord, et teid raskustest üle aidata.“
Lord William oli jälle ergas.
„Kas te tõesti teeksite seda? See oleks teist kuradima kena, Charncliffe, sest mul pole õrna aimugi, kust mu järgmine raha võiks tulla.“
Krahv