Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

poeg.

      Nad mõlemad olid oma majakeses.

      Kuid veel oli uus tallipoiss, kelle onu oli Londonist kaasa võtnud.

      Manella oli teda vaid korra näinud ja selle järgi tundus talle, et too oli tõeliselt ebameeldiv mees.

      Neiul polnud raske teada saada, kus mees magab.

      Ta võis olla kas tallis või siis majas.

      Manella pidas aru, kas mees teadis, et onu kavatses Heroni maha müüa.

      Kui teadis, siis võis uus tallipoiss teha skandaali, nähes, et Manella viib hobuse minema.

      Õuel oli kõik vaikne.

      Kui neiu talli astus, kuulis ta vaid hobuseid latrites liigutamas.

      Ta heitis pilgu talli lõpus asuvasse tuppa, kus tallipoisid tavaliselt magasid.

      Manella tundis suurt kergendust, nähes, et tuba on tühi.

      See tähendas, et uus tallipoiss ööbis majas.

      Kartes, et keegi võib tulla, saduldas Manella kiiresti hobuse ja sidus riidekompsu sadula külge.

      Seejärel avas ta talli uksed.

      Kabjaplagin munakiviteel tundus neiule ehmatavalt vali.

      Siis Manella taipas, et see tundus talle nii sellepärast, et kartis, et teda võidakse veel viimasel minutil põgenemisel takistada.

      Taevas oli veelgi valgem, võrreldes ajaga, kui ta oli majast väljunud.

      Tähed kahvatusid koidiku saabudes.

      Manella viis Heroni ronimispuki juurde.

      Pukile roninud, istus neiu sadulasse.

      Hobune hakkas liikuma, kuid Manella ei juhtinud teda värava juurde, mis viis maja ette, vaid otsustas minna maja tagant.

      Kui nad avarale väljale jõudsid, lasi neiu Heronil sörkida.

      Ta jälgis, et hobune ei galopeeriks.

      Manella teadis, et peab jõudma võimalikult kaugele, ega tahtnud Heronit kohe alguses ära väsitada.

      Ta pidi ka Välgule mõtlema.

      Koer oli rõõmus, et sai väljas olla, ning jooksis ringi, otsides hekkide alt jäneseid.

      Oli selge, et Välgule oli see uus ja huvitav seiklus.

      Manella oleks tahtnud sama põnevil olla.

      Osa temast oli kindel, et ta käitub õigesti.

      Kuid neiu süda oli lõhkemas valust, et pidi lahkuma kodust, mis oli täis mälestusi isast ja emast.

      Kodus olles oli Manella alati tundnud, et vanemad vaatavad tema järele nagu siis, kui ta oli veel laps.

      Nüüd oli ta aga täiskasvanu ja omapead, seistes ihuüksi silmitsi võõra ja hirmuäratava maailmaga.

      Neiu ratsutas lääne poole, teades, et seal on mägisem maastik, vähem maju ning seal teda ei märgata.

      Kuigi Manellal ei pruukinud õigus olla, uskus ta, et kui onu Herbert avastab, et neiu on kadunud, arvab, et ta läks lõunapoole.

      Et London asub põhjas, arvab onu kindlasti, et Manella väldib linna iga hinna eest.

      Neiu ratsutas seni, kuni päike välja tuli. Et läks aina palavamaks, hoidus ta puude varju.

      Umbes kolme tunni pärast oli selge, et Heron pole enam nii reibas kui hommikul.

      Hobune oli üsna rahul, et sai aeglaselt sörkida.

      Ka Välk ei jooksnud neist enam ette, vaid lonkis tagapool.

      Selle asemel, et mööda teeradu minna, ratsutas Manella üle põldude ega kohanud peaaegu kedagi.

      Sest teerada oleks lõpuks mõnda külla välja jõudnud.

      Neiu teadis, et külaelanikud võisid olla väga uudishimulikud.

      Võõras tekitas alati kõneainet, eriti selline, kes ratsutas heal hobusel.

      Koos Välguga oleks igaüks neid tähele pannud.

      Inimestele oleks ka hiljem meenunud, et nägid neid möödumas.

      Nad läksid edasi, kuni Manella märkas, et lõuna on peagi käes ning ta tunneb end pisut näljasena.

      Temast oli olnud rumal kodust ilma toidumoonata lahkuda, kuid nüüd oli liiga hilja sellest mõelda.

      Ta oli juba kaks korda peatunud, et Heron ja Välk saaksid ojast juua.

      Viimasel korral oli ta ka ise hobuse seljast maha tulnud ja käsi ning nägu veega loputanud.

      Ilm oli soe ning läks aina palavamaks.

      Manella arvas, et targem oleks puhata.

      Samas tahtis ta onust võimalikult kaugele jõuda.

      Neiu uskus, et oli juba üle seitsme tunni ratsutanud.

      See tähendas, et ta oli juba ümbruskonnas, kus teda võidi vaevalt ära tunda.

      “Olen ohutus kohas… Olen kindlasti ohutus kohas!” lausus neiu endale kindlameelselt.

      Siiski oleks olnud viga minna sööma võõrastemajja, kus oleks temalt kindlasti igasugu asju küsitud.

      Parim lahendus oli leida mõni külapoeke, kust Manella saaks paar viilu sinki osta.

      Seega, ratsutanud veel ühe miili, pööras ta põllult teerajale, liikudes aeglaselt edasi.

      Peagi nägi Manella eespool talude õlgkatuseid ja kirikutorni.

      Lähemale jõudnud, tundus ümbrus väga vaikne ja rahulik.

      Majakesi ümbritsesid aiad, mis olid täis eredavärvilisi lilli.

      Talude uksed ja aknad olid ilusasti värvitud ning heas korras.

      Manella polnud sugugi üllatunud, kui nägi mõne aja pärast kaarja aknaga maja, mis nägi välja nagu külluslik külapood.

      Tänaval polnud kedagi peale laste, kes palli mängisid.

      Nendega koos oli ka koer, kes Välku nähes eemale loivas.

      Manella ratsutas poeni ja hüppas hobuse seljast maha.

      Ta sidus Heroni ratsmetega suure puupaku külge, kuhu oli ilmselt ennegi hobuseid seotud.

      Välk kannul, sisenes Manella poodi.

      Tal oli olnud õigus, arvates, et tegu on küllusliku poega, sest nägi kohe mitut toiduainetega täidetud riiulit.

      Poeletil oli värskelt küpsetatud leib ja leti taga laual äsja lõigatud sink.

      Kui neiu poodi sisenes, tõusis prillide ja meeldiva näoga mees püsti toolilt, millel oli istunud.