sõrmed tema peos värisema hakkasid, ja lisas: “Seni aga, Solita, tunne elust rõõmu. Sind ootab ees uus maailm, kus läbi lüüa. Kuna oled ilus, ei tohiks see sulle eriti raske olla.”
“Ära ole nii optimistlik,” sõnas Solita. “Mul on ka puudusi.”
“Mina pole seni ühtki märganud,” lausus hertsog.
Ta laskis Solita käe lahti ja tõusis.
“Sul on pikk reis seljataga,” ütles mees. “Soovitan sul puhata. Õhtusöök on kell kaheksa.”
Ta vaikis hetkeks ja selgitas: “Enamik mu sõpru saabub kella kuuese rongiga. Nad tulevad erivagunis. Kuna ma ei tahtnud koos nendega reisida, tulin varem.”
Solita tõusis.
“Ma poleks uneski näinud,” ütles ta, “et hertsog reisib nagu tavaline inimene. Sa oleksid võinud vähemalt aadlikrooni kanda, et ma sind ära oleksin tundnud.”
Hertsog naeris.
“Olen solvunud, et ilma väliste tunnusmärkideta pead mind nii silmapaistmatuks.”
“Ma poleks end petta lasknud, kui näinuks sind selle ilusa lossi taustal,” vastas Solita, “või sellisena, nagu sa olid kümne aasta eest, kui sa halvasti istuvates šortsides laevalael minuga tennist mängisid.”
Hertsog naeris jälle. Ukse juurde jõudnud, vaatas Solita tagasi ja ütles: “Tookord pidasin sind kõige nägusamaks meheks, keda olen iial kohanud.”
Hertsog püüdis tabavat vastust välja mõelda, kuid neiu oli juba läinud.
Mees oli märganud, et Solita ütles “tookord”, mis tähendas, et tema arvates praegu ta välimus selleni enam ei küüni.
“Kahtlemata väga ebatavaline neiu,” mõtles hertsog.
Ta polnud oodanud, et nii noor neiu nõnda räägib. Üks oli aga kindel: ta ei luba enam Solital mõrvakavatsusest mõelda.
Hertsog püüdis end lohutada mõttega, et ta selgitus oli olnud igati korrektne ning Solita on lihtsalt solvunud.
Pealegi ei tea neiu, kuidas inimest tappa, isegi kui tal selleks võimalus peaks avanema.
Ta kahtlustas, et osa Solita plaanist oli panna ta oma kohustuste unarusse jätmise pärast end süüdlasena tundma.
Tõsi, tüdruku isa oli tema elu päästnud.
See oli temast äärmiselt hoolimatu, et ta tüdruku nii kauaks oli unustanud.
Ta polnud Solitale valetanud, et peab kiiresti Lääne-Indiasse tagasi sõitma.
Pärast Inglismaale naasmist oli ta kaasatud ülisalajase relva loomisesse.
Ta oli töötanud peaaegu kakskümmend neli tundi ööpäevas, kui ootamatult tiitli päris ja erru läks.
Pärast seda oli ta hõivatud isikliku elu korraldamisega. Kuigi hertsog ei kavatsenud Solitale sellest rääkida, oli ta ka praegu seotud salajase uurimisega.
Kolme päeva eest oli välisministeeriumis krahv Kimberley hertsogi enda juurde kutsunud.
Ministeeriumis oli krahv teda soojalt tervitanud.
Viiekümne seitsme aastane minister oli väga suursugune ja nägus mees. Hertsog tundis teda juba sellest ajast, kui ta tema poja Johniga Etonis käis.
Õigupoolest oli ta Etonis John Wodehouse’i kannupoiss.
Ta oli käinud ka krahvi perekonnamõisas Norfolkis, kus teda alati soojalt vastu võeti.
Krahv Kimberley tõusis ametiredelil kiiresti.
Ta oli olnud abivälisminister, Venemaal ja Kopenhaagenis saadik, India abiminister, Iirimaa asevalitseja ja Briti salapitsatihoidja.
Välisministrina oli ta hertsogi arvates selle keerulise ja raske töö jaoks just õige inimene.
“Rõõm sind näha, Hugo!” hüüdis ta. “Tänan, et nii kiiresti tulid.”
“Su kiri oli nagu uppuja appikarje,” vastas hertsog.
“Astu edasi ja võta istet,” kutsus krahv.
Ta astus oma kirjutuslaua tagant välja kahe mugava tugitooli juurde kamina lähedal.
Krahvi nägu oli tõsine. Hertsog kartis, et talle tahetakse teha midagi ebamugavat ja äärmiselt ohtlikku.
Viimastel aastatel oli tal tulnud täita India ministeeriumist saadud salaülesandeid.
Üks neist oli uue relva avastamine Afganistanis. Arvati, et seda tehakse venelaste rahaga.
Hertsog pidi olema Inglismaalt ära kolm kuud ja reisima kujutlematult ebamugavates tingimustes.
Lõpuks pidi ta ka ise peaaegu elu kaotama, kui relva koos selle valmistajatega õhku laskis.
Tema viimane lähetus oli olnud poole aasta eest.
Suurte raskustega oli tal õnnestunud Soomes leida inglaste eest redutav mees ja tuua ta kohtu ette.
“Mida Kimberley minult ka ei paluks,” mõtles hertsog, “minu vastus on kindel “ei”!”
Kui näis, et minister ei leia alustamiseks õigeid sõnu, ütles hertsog: “Kui tahad teha mulle ettepaneku maskeeringu mõttes Himaalaja tippu ronida või paljajalu läbi Araabia kõrbe minna, siis tea, et keeldun kindlalt!”
Krahv naeris.
“Seekord pole asi nii hull, kuid mul on hädasti sinu abi vaja.”
“Miks minu?” küsis hertsog lakooniliselt.
“Sest keegi teine ei oska inimesi leida ja probleeme lahendada nii hästi kui sina.”
“Aitaksin hea meelega,” sõnas hertsog, “kuid olen praegu hõivatud isiklike asjadega.”
“Tean seda,” ütles krahv relvitustava naeratusega. “Seepärast lükkasingi oma abipalvet niikaua edasi, kuni oli selge, et keegi peale sinu ei suuda seda juhtumit lahendada.”
“Sa püüad mind uudishimulikuks teha,” ütles hertsog süüdistavalt. “Ausalt öeldes olen aga kivisel maapinnal või räpases loomaurus magamiseks liiga vana! Eelistan magada oma voodis.”
“Või mõne veetleva kaunitari omas,” sõnas krahv.
Hertsog naeris.
“Kes neid kuulujutte levitab?”
“Sosistatakse, et oled ühest kaunist vürstinnast sisse võetud!”
Hertsog naeratas ja möönis: “Täpselt nii, lord. Ja ma ei mõtlegi lahinguvälja rivaalidele jätta!”
“Ma ei palugi sul seda teha,” sõnas krahv. “Tahan, et uuriksid välja, kes lekitab meie ministeeriumis infot.”
Hertsog vaatas talle üllatunult otsa.
“Leke ministeeriumis?” hüüatas ta.
“Keegi, kelle isikut ma ei suuda kindlaks teha,” ütles krahv, “edastab vaenlasele infot, mis on maksnud meile Indias juba hulga inimelusid.”
Krahv rääkis surmtõsiselt. Hertsog küsis: “Kui see tõsi on, peaksid ometi teadma, kellel on salainfole juurdepääs.”
“Kui asi vaid nii lihtne oleks,” vastas krahv. “Olen uurinud iga inimest siin ministeeriumis ja kogu majas, kuid avastanud pole midagi. Seepärast palungi, Hugo, et sa teeksid kindlaks, mis toimub.”
Oma otsuse kiuste oli hertsog asjast huvitatud.
“Räägi mulle algusest peale.”
“See algas poole aasta eest,” alustas krahv. “Asekuningas teatas, et vaenlane on teada saanud meie plaanist tugevdada oma väeosasid loodepiiril. Peale meie teadis sellest veel ainult käsundusohvitser.”
“Kuidas?” küsis hertsog.
“Mehi paigutati ümber äärmise ettevaatusega,” selgitas krahv. “Sõdurid arvasid, et lähevad mujale, kui tegelikult läksid, ning käsundusohvitser sai täpsed juhised