seda peabki tegema. Ja sa ise oled korduvalt väitnud, et inglise õpetajad on keeleõpetuse ära vussinud.”
Isa oli alla andnud.
Seejärel, arvates, et Ursa hispaania keel ei ole piisavalt hea, oli ta viinud neiu Hispaaniasse.
Sellele olid järgnenud reisid Prantsusmaale ja Kreekasse.
Ka nende Venemaa-külastus oli olnud väga põnev.
Iga kord, kui nad tagasi koju saabusid, tundus Ursale, et ta oli õppinud juurde mitte ainult võõrkeelt, vaid saanud ka teadmisi selle kodumaast nii erineva maa ja inimeste kohta.
“See oli nii ajaloo- kui geograafiatunni eest, aga samas ka meeldiv puhkus, issi!” oli ta korra tähendanud.
Isa oli naernud.
“Nii arvan minagi,” oli ta nõustunud, “ja, mu kullake, kuidas ma leiaksin paremat kaaslast, et puhkust nautida?”
Tema hääl oli kõlanud väga siiralt.
Keegi ju ei teadnud paremini kui Ursa, kui väljakannatamatut puudust isa emast tundis.
Mõnikord, kui nad külastasid kohti, kus isa oli kunagi käinud koos emaga, märkas neiu isa silmis nukrust.
Selle järgi teadis Ursa, kui õnnetu isa ilma naiseta oli.
“See on armastus,” oli ta enesele korduvalt kinnitanud, “ja ma võin ainult palvetada, et ühel päeval on mul piisavalt õnne, et seda ise leida.”
Nüüd, astudes külalistetuppa, tundis Ursa, et õde on justkui keegi võõras, keda tal tuleb taas tundma õppida.
Penelope seisis kamina ees, imetledes peeglist oma välimust.
Kui Ursa sisenes, pöördus ta ümber ning õde mõistis, kui palju teine muutunud oli.
Ta nägi välja veel kaunim, kui oli olnud kodus elades.
Aga temas oli ka midagi uut.
Ursa mõtiskles, et see miski muutis ta väga erinevaks võrreldes selle õega, keda ta oli nii palju aastaid tundnud ja armastanud.
“Oh, seal sa oledki, Ursa!” hüüatas Penelope. “Hakkasin juba arvama, et olen tulnud valesse majja!”
“Sellest on hulk aega möödas, kui sa viimati siin olid,” ütles Ursa.
Penelope tegi käega kannatamatu, aga samas väga graatsilise liigutuse.
“Ära hakka nüüd etteheiteid tegema,” lausus ta. “Ma ei ole varem siia tulnud, sest olen olnud nii hõivatud loendamatute kohtumistega, mida ma ei saa vältida.”
“Sa näed kaunis välja!” märkis Ursa täiesti siiralt.
“Mul on hea meel, et sa nii arvad,” vastas Penelope. “Ja ma ka hoolitsen enda eest väga korralikult.”
Nii rääkides heitis ta õe juustele pilgu, justkui pidades tema soengut korratuks.
Siis aga pöördus tagasi end peeglist imetlema.
“Ei tea,” kahtles ta, “kas see roheline toon pole mitte liialt erk.”
Ta kandis kleidiga sobivat rohelist kübarat, mis oli ääristatud sulgedega.
Ursa meelest oli see maakoha jaoks sobimatult peenutsev.
Aga sellegipoolest kübar kindlasti sobis Penelopele, kelle heledad juuksed olid õrna punaka tooniga.
Ka tema kleit oli ülipeen.
Kaelas oli tal kaks rida pärleid ja kõrvu kaunistasid teemantidega kõrvarõngad.
Tema rinnaesisele oli kinnitatud suur poolkuukujuline teemantpross.
“Sa näed välja, nagu hakkaksid kohe peole minema,” märkis Ursa impulsiivselt.
Tema üllatuseks aga sirutas Penelope käe.
“Tule siia ja istu, Ursa,” ütles ta. “Ma tahan sinuga rääkida, ma vajan sinu abi.”
“Minu abi?” hüüatas Ursa.
See oli küll viimane asi, mida ta õelt kuulda lootis.
Ta istus sohvale, tundes, et tema kleit, mida ta juba mõnda aega kandnud oli, näis Penelope oma kõrval viletsavõitu.
Ta märkas, et õe nägu on puuderdatud.
Ka tema huultel oli värvitoon, mis ei tundunud täiesti loomulikuna.
“Kas sa jääd pikemalt siia?” uuris Ursa, kui õde midagi ei öelnud.
“Kui soovid teed, lasen seda sulle teha.”
“Ma tahan sinuga kõnelda, Ursa,” ütles Penelope.
Ta heitis pilgu õest mööda ukse poole ja nõudis:
“Ma loodan, et sa panid ukse kinni.”
Ursa oli üllatunud.
“Ma olen kindel, et Dawson tegi seda,” vastas ta.
“Ma ei taha, et keegi kuuleks pealt, mida mul sulle öelda on,” ütles Penelope. “Kus paps on?”
“Ta läks Amsterdami,” seletas Ursa. “Ta on kuni nädala lõpuni ära. Kindlasti on tal kahju, et ta sind ei näe.”
“Amsterdami!” hüüatas Penelope. “See on suurepärane! Kui ta tõesti nädala jooksul tagasi ei pöördu, on kõik väga hästi.”
Ursa vaatas hämmeldunult tema poole.
“Mida sa sellega silmas pead? Millest sa ometi räägid?”
Penelope kallutas end tema poole.
“Kuula nüüd Ursa, see on väga, väga tähtis, ja ma tean, et sa aitad mind.”
“Ma tahan sind aidata, kui saan,” ebales Ursa, “aga ma ei oska arvata, mismoodi.”
Tal oli veider mõelda, et Penelopel, kel oli palju tähtsaid sõpru, auväärne abikaasa ning sätendavad juveelid, võiks midagi puudu olla.
Penelopel näis olevat raske oma palvega välja tulla.
Peale pausi ta viimaks alustas:
“Ma tulin sinu juurde, Ursa, sest nagu ma juba ennist ütlesin, vajan ma sinu abi, ja see on midagi, mida ainult sina saad minu heaks teha.”
“Muidugi aitan ma sind, Penelope,” kinnitas Ursa, “ehkki mul on raske ette kujutada, et mina suudaks anda sulle midagi, mida sul veel pole.”
Penelope silmitses teda.
Siis sõnas ta ootamatult:
“Me ei näe eriti sarnased välja, kuid meie hääled on küll väga ühtemoodi.”
“On või?” imestas Ursa. “Ma ei ole kunagi sellele mõelnud.”
“Muidugi on,” kinnitas Penelope teravalt. “Sa peaksid mäletama, et kui sa hüüdsid ema, siis sageli ta päris: “On see Penelope või Ursa?””
Ursa naeratas.
“Jaa, ma mäletan seda.”
“Ja paps ajas meid pidevalt segamini, kui ta meid ei näinud,” lisas Penelope.
Seda kõike rääkides oli tal selline toon, nagu sunniks ta õde endaga nõustuma.
Ursa ootas.
Ta ei suutnud mõista, mismoodi nende häälte sarnasus oluline võis olla.
Penelope hakkas selgitama:
“Põhjus, miks siin olen, on nimelt see, et Arthur läheb kohtuma Tangieri sultaniga, kes on väga tähtis tegelane.”
“Kui huvitav!” märkis Ursa. “Ma mäletan, et isa on ka temaga korra kohtunud.”
“Arthur ei võta mind endaga kaasa,” jätkas Penelope, justkui poleks Ursat kuulnudki. “Ta väidab, et mind suletakse sultani haaremisse tema naiste sekka ja mul ei lubata osaleda üheski arutelus, mis on hirmpikad.”
“See on üsna õige!” pomises Ursa.
“Ta