teada saanud.
Mis tähendaks, et tema saladus on juba teistele teada.
Kergendustundega nägi ta, et tentsikud seisid liikumatult üks ühel, teine teisel pool välisust.
Nad ei rääkinud teineteisega, nende nägudest peegeldus igavus.
Ta pani ukse uuesti kinni.
Teda ärritas tema enese kahtlus.
Ta oli vihane, et tema meelerahu oli häiritud.
Ta oli kindel, et ta ei saa enam iialgi tunda end täiesti turvaliselt.
Ta oleks valvel nii kauni naisterahvaga armatsedes kui poliitikutega, kes tal sageli külas käisid, salajast informatsiooni vahetades.
„Kogu see värk on absurdne!” ütles ta iseendale.
Tema kaine mõistus küsis, mis on alternatiiv?
Saada hakkama ilma teenijateta oli mõeldamatu.
Kaks tundi hiljem hakkas ta juba mõtlema, et Waltersi otsingud olid läbi kukkunud.
Siis avanes kabineti uks ning Hanson, tema ülemteener, ütles:
„Kui teile sobib, mu härra, siis Walters sooviks teiega aususega rääkida Punasest Tähest.”
„Punasest Tähest?” hüüatas markii hästi teeseldud üllatusega. „Ma loodan, et hobusega pole midagi juhtunud!”
„Paraku nii see vist on, mu härra.”
„Siis saada ta ruttu siia!” käskis markii.
Minut hiljem saabus kabinetti punetava näoga, kuid ilmselgelt iseendaga rahul olev Walters.
Enne kui ta rääkima sai hakata, pani markii sõrme huultele.
Ta kõndis üle toa akna juurde, mis oli uksest kõige kaugemal.
Seejärel viipas ta Waltersi enda juurde.
Kui nad seisid teineteisele päris lähedal, ütles markii:
„Räägi vaikselt. Ma ei taha, et meid pealt kuuldakse.”
„Loomulikult, mu härra.”
„Läks sul edukalt?”
„Jah, mu härra, ja ma arvan, et see on ühele härrasmehele oivaline töökoht.”
„Mis see on?” küsis markii.
Walters kompas oma taskut ja kohmaka liigutusega tõmbas sealt välja paberilehe, kuhu oli kirjutatud:
„Leedi Horncliffe,
Islington House,
Islingtoni väljak.”
Markii uuris paberil olevat nime ning leidis rahuloluga, et leedi Horncliffe’i nimi oli talle võõras.
„Kas see ametikoht on kindlalt sinu oma?” uuris markii.
„On küll, mu härra. Nad võtsid mu kohe tööle, sest armulise proua kutsar oli jalaluu murdnud.”
Markii noogutas ja Walters jätkas:
„Sekretär ütles mulle, et armuline proua läheb homme varahommikul Herefordshire’i ja ma pean tallide juures olema täpselt kell kaheksa!”
Markii surus maha hüüatuse, mis üllatusest ta huulile tõusis. Samal ajal oli ta vaimustunud.
See juhtus muidugi palju kiiremini, kui ta oli osanud loota.
See tähendas, et ta oleks Londonist läinud enne, kui keegi sellest arugi saab.
Ta jätaks põhjenduste leidmise Charlesi hooleks.
Ta teadis ka, et Fleur satuks tema lahkumise tõttu segadusse ning lootis, et see paneks neiu tema pärast muretsema.
Markii sundis end kuulama, mida rääkis Walters.
„Kuna teekond on pikk, mu härra, reisib armuline proua kinnises neljahobutõllas. Pagas läheb juba varakult kuue hobusega teele.”
Ta vaikus hetke, et hinge tõmmata ning lisas siis:
„Reis toimub kahe saatjaga, mu härra.”
„Nagu näha, reisib armuline proua stiilselt!” märkis markii.
Ta ragistas ikka veel ajusid, mõeldes, et ta polnud iial kuulnud ühestki leedi Horncliffe’ist.
Ta ei tundnud Islingtonis mitte kedagi.
See oli alles hiljuti muutunud Londoni üheks populaarsemaks linnaosaks.
„Kui sa vahenduskontoris olid, Walters,” küsis ta, „said sa armulise proua kohta midagi teada ka?”
„Ainult seda, et ta on väga rikas, mu härra, aga mitte väga helde!”
Markii naeratas.
Just seda laadi informatsiooni oligi tal vaja ning ta uuris:
„Midagi veel?”
„Armulise proua sekretär ei rääkinud palju, mu härra, aga teenijad ütlesid, et neil on väga hea meel, et nemad ei pea sellele reisile kaasa minema, sest isegi mõni hetk armulise prouaga tundub terve igavikuna!”
Markii naeris.
„Ma olen kindel, et mu sõber on tänulik selle eest, mis sa teada oled saanud,” ütles ta, „ning see teeb tal kutsari rolli etendamise kergemaks.”
„Ma sain ka hobustele pilgu peale heita, mu härra,” ütles Walters. „Nendega on kõik korras!”
Seegi hea, mõtles markii, kuid ei öelnud seda välja.
„Ma tean, Walters, et sinu sõna võib uskuda,” ütles ta, „ja mis hobustesse puutub, siis ei jää sul kindlasti midagi kahe silma vahele!”
„Ma loodan, et mitte, mu härra, ja ma usun, et kui hobused liiguvad sama nõtkelt, kui nende välimusest aimata võib, ei ole härral, kes hakkab neid juhtima, mingeid probleeme.”
Markii jättis kõik meelde ning tänas Waltersit veel kord abi eest.
„Mu sõber on sulle abi eest väga tänulik,” ütles ta, „ning ta palus mul need sulle anda.”
Ta pani kolm gini Waltersile pihku, mispeale mehe silmad lõid heameelest särama.
„See on temast lahke, väga lahke, mu härra. Ma tänan teda ja soovin talle edu!”
„Ma usun, et seda läheb tal vaja!” märkis markii. „Aga pea meeles – kui sa sellest kellelegi räägid ning tema maskeering paljastatakse, kaotab ta oma kihlveo!”
„Ma olen vait kui haud!” lubas Walters.
Markii hakkas eemalduma, kuid Walters ütles:
„Kas te annate mulle teada, mu härra, kui ta võidab?”
„Aga loomulikult,” vastas markii, „kuid see on alles kahe nädala pärast.”
Walters puudutas käega laupa ning lahkus kabinetist.
Markii uuris paberit, millel seisis leedi Horncliffe’i aadress.
„Homme hommikul kell kaheksa,” ütles ta endale ning pani paberi taskusse.
Siis saatis ta käskjala lord Charlesi korterisse sõnumiga, et ootab teda õhtusöögile.
Ta ei olnud õhtuks plaane teinud, kuna ta ei teadnud, millal Walters tagasi tuleb.
Kui ta poleks vahenduskontorist tööd leidnud, oleks markii pidanud teda saatma ka teistesse paikadesse Londonis.
Nüüd tahtis ta aga rääkida Charlesiga, selle asemel et istuda üksi oma mõtetega.
Ta vaatas kella.
Ta oli juba pool tundi hiljaks jäänud kohtumisele Fleuriga, mis pidi aset leidma tema Park Streeti majas.
Fleur kindlasti ootas juba aknal, et näha aiaväravat avanemas.
Küllap mõtles ta, mis markiid küll kinni hoiab ja miks polnud ta tütarlapsele sellest teatanud.
Kui neil oli soov teineteisega