>Autori märkus
Taanlased ületasid 878. aastal suurte vägedega Põhjamere ja tungisid Chippenhami.
Nad vallutasid küla, kogu ümbritseva Wessexi maakonna ning East Anglia ja Rochesteri.
Kuningas Alfred ja tema väed pidid taanduma Kesk-Inglismaale.
Kuus aastat hiljem naasid taanlased oma kodumaale, kuid käisid jätkuvalt külasid ja Inglismaa idarannikut rüüstamas. Nad võtsid viljasaagi ja vahel ka naised.
Seetõttu ehitati selle piirkonna majadele, eriti Norfolkis, palju aastaid kindlustusi ning möödus kaua aega, enne kui tornides enam valvureid ei seisnud.
See lugu tuli mulle pähe pärast seda, kui olin näinud Norfolkis härra St. John Fotile kuuluvat kaunist maja, mida ümbritses mitu väikest kindlustustorni.
See maja kuulus algselt benediktiini munkadele, kes jätsid endast maha retsepti joogile, mida kutsutakse vanaks Norfolki punšiks ning millel on suurepärased raviomadused.
Härra St. John Foti on joogi nüüd minu nõuandel turule toonud ning sellel on Inglismaal, Euroopas ja Jaapanis suur menu.
Pärast seda, kui olin tema väikese tehase avanud, muutus nõudlus nii suureks, et tehas oli vaja poole suuremaks ehitada ning see töötas vahetustega 24 tundi ööpäevas.
Norfolki, selle suurejoonelise Ely katedraali ja ajalooliste varemete ilu on lummav ning osa meie ajaloost.
Esimene peatükk
1833
Minerva kutsus lapsed aiast tuppa.
Ta nägi neid aknast.
Mõlemad jätsid vastumeelselt maha liivalossi, mida nad oja kõrvale ehitasid.
Minerva lootis, et lapsed pole end märjaks teinud ega vaja riiete vahetamist.
Nagu tavaliselt, oli tal palju tegemist.
Lõpuks hüüdis Minerva neid teist korda.
David, kes oli sõnakuulelikum, pani oma kühvli maha ja tuli maja poole.
Ta oli väga kena poiss.
David sarnanes oma vanemale vennale ja isale, kes oli silmapaistvalt nägus mees.
Minerval oli raske oma kummalegi vennale kaotusvalutorketa otsa vaadata.
Isa polnud enam nende seas.
Minerva leidis, et kõige rohkem tundis ta puudust kellestki, kellega saaks tõsiseid vestlusi pidada.
Oli raske, kui tema vanem vend Anthony, keda nad alati Tonyks kutsunud olid, Londonist koju tuli.
Ta tahtis rääkida Minervale kõigist lõbustustest, millest ta osa võtnud oli, eriti võistlustest.
Üks asi, mida Sir Anthony Linwood kõige rohkem nautis, oli ratsutamine.
Kahjuks oli neil raha vaid nii palju, et pidada kaht hobust ja poni.
Need olid harjunud Minervat ja lapsi ühest kohast teise viima.
Tony Linwoodil oli väikese sissetuleku tõttu võimatu omada talli Londonis.
Ta sai endale lubada vaid väikest korterit Mayfairis.
Nagu Minerva naerdes ütles, oli sel vähemalt hea aadress.
Tema isiklikult arvas, et oleks parema meelega kodus mõisas, kuigi mõistis, et Tonyle näib see igav.
See oli siiski lihtsam, kui pingutada selle pärast, et pidada sammu sõpradega, kes olid palju rikkamad.
Minerva mõistis, et kahekümne kahe aastasena näis see Tonyle ahvatlev.
Kuid see tähendas, kuigi Minerva seda tihti välja ei öelnud, et tema, David ja Lucy jäid igasugusest luksusest ilma.
Selleks polnud lihtsalt raha.
Nüüd, kui David tema poole tuli, nägi Minerva, et poiss on pükstest välja kasvamas ning tema särgis on auk.
Minerva ütles talle:
“Mine pese käed ja tee kiiresti, muidu jahtub lõunasöök ära!”
Siis vaatas ta uuesti Lucy poole, kes tegi liivalossi ümber karikakardest ringi.
“Tule, Lucy!” hüüdis ta. “Palun, kullake, David on näljane ja mina olen ka!”
Lucy tõusis oma väikestele jalgadele.
Kuigi ta oli kuueaastane, oli ta oma ea kohta üsna väike, kuid kõik, kes teda nägid, mõtlesid, et ta näeb välja justkui väike ingel.
Ta oli armas oma heledate juuste, siniste silmade ja valge nahaga, mis ei tundunud kunagi päikese käes ära põlevat.
Kõigile näis algul, et ta ei saa olla inimene, vaid taevast tulnu.
Väljasirutatud kätega üle muru joostes oli ta tegelikult Minerva koopia.
“Vabandust, vabandust,” ütles Lucy, “aga ma tahtsin oma haldjalossi lõpetada!”
“Võid selle pärast lõunasööki lõpuni ehitada,” vastas Minerva.
Ta tõstis Lucy sülle ja kandis tuppa, et ta vana tammepuust trepi jalamile maha panna.
“Kiirusta nüüd ja pese oma käed ära,” ütles Minerva, “muidu sööb David kõik ära ja sa jääd nälga!”
Lucy tõi kuuldavale hüüatuse, pooleldi naeru ja pooleldi protesti, ning jooksis trepist üles.
See oli uhke tammepuust trepp, mis lisati vanasse majja tükk aega pärast seda, kui maja ehitatud oli.
Kummaliste habetunud kujudega käsipuupostid olid lapsi sündimisest saadik lõbustanud.
Minerva ruttas eeskoja trepi paarist astmest alla ning mööda kitsast koridori söögituppa.
See oli väike tuba, mille rombikujulised aknad avanesid aia poole.
Suurte laetalade ja tammepuust seinatahvlitega tuba lõhnas ajaloo järele.
Mitte ainult Linwoodide pere, kes siin nüüd elas, vaid ka munkade järele, kes maja algselt oma kloostri osaks ehitanud olid.
Kui Minerva hautist välja tõstis ja David innukalt ootas, olid naise mõtted mitte neid ümbritseva ajaloo, vaid venna juures.
Ta lootis, et vend tuleb lossist teda vaatama.
Samas eeldas ta, et vennal on peol nii lõbus, et on õnn, kui too hetkekski läbi astub.
Ta ratsutab krahvi suurepäraste hobustega, mõtles Minerva endamisi.
Ning kahtlemata flirdib ta kenade naistega, kes tema jutu järgi külaliste hulgas on.
Minervale ei torganud pähegi, kui põnev oleks olla ise üks selle peo külalistest.
Tegelikult polnud see mõte tema peast kunagi läbi jooksnud.
Ta oli harjunud vaikselt kodus elama.
Sellest ajast saadik, kui isa ja ema surid, oli ta nooremate laste eest hoolitsenud.
Isegi kõige pöörasemates unistustes ei kujutlenud ta end Londonisse minevat.
Või esitlemist kuningas Williamile ja kuninganna Adelaide’ile, nagu ema esialgu kavatsenud oli.
See oli tükk aega tagasi, kui nad olid hoopis paremas olukorras kui praegu.
Vaid loss oli veel meenutamas, et Linwoodid olid kunagi väga tähtsad olnud.
“Kas ma saaksin palun juurde?” küsis David taldrikut üleval hoides.
Linwoodide vapiga suures portselankausis oli väga vähe toitu järel.
Minerva kaapis viimase lusikatäie hautist kokku ning lisas sellele kartuli, mis sel hommikul aiast toodud oli.
Ta nägi, et herned, mida oli väga vähe olnud, olid otsas.
“Ma pole näljane,” teatas Lucy.
“Palun söö veel veidi, kullake,” palus Minerva, “muidu oled sa liiga väsinud, et Davidiga mängida, kui ta õppimast tagasi tuleb.”
“Õppimiseks on liiga ilus päev!” ütles David, “ja ma ei saanud oma koduseid ülesandeid eile õhtul valmis.”
“Oh, David,” ütles