tõusis ta põskedele ning ta ütles:
“Sa mõtled… sul on meie pärast häbi?”
“Ei, muidugi mitte!” sõnas Tony. “Kuidas sa midagi sellist mõelda võid?”
“Siis… miks? Ma ei saa aru.”
“Asi on üsna lihtne,” vastas vend. “Kui ütlesin sulle, et mind kutsuti kõrgeaulise lordi seltskonnaga ühinema, ei teadnud ma täpselt, milline see on.”
Minerva istus venna lähedale sohvale.
“Mis siis… valesti on?” küsis ta.
“Midagi pole just valesti,” vastas Tony, “lihtsalt see pole selline seltskond, kuhu ema oleks tahtnud sind kuuluvat, kui ta veel elus oleks.”
“Selgita mulle.”
Tony vaikis hetke, enne kui ütles:
“Tahan, et näeksid lossi nüüd, kui see korda tehtud on. See näeb tõesti suursugune välja! Krahv räägib mulle jätkuvalt, et ei mõista, kuidas keegi nii kenast asjast loobuda võis.”
“Kas rääkisid talle, et vanavanaisal polnud rohkem raha, et seda üleval pidada?”
“Enam-vähem,” ütles Tony. “Aga Gorleston on ise nii rikas, et tal pole aimugi, kuidas vaesed elavad.”
Vaikus. Siis ütles Minerva:
“Noh, jätka!”
“Arvan, et olin üsna naiivne,” tunnistas Tony, “aga mõtlesin, et seltskonnas on vaid Gorlestoni meessoost sõbrad ja seltsidaamid, kellega neid Londonis igal õhtul nähakse.”
“Aga see pole nii?” uuris Minerva.
“Mitte päris,” vastas Tony. “Daamid on kõik abielus, ja kui päris aus olla, siis tunneksid end nende hulgas ebamugavalt.”
“Ma ei saa aru, miks?” ütles Minerva. “Kui just… sain aru, kui mulle oma tulekust rääkisid, et näeksin välja justkui kerjustüdruk kuningapalees.”
Tony naeris ning ütles:
“See on päris hea kirjeldus. Samas ei oleks sul lõbus, isegi kui mul oleks võimalik teha ettepanek, et sa lõunale või millelegi muule sarnasele tuleksid.”
“Ma ei saa ikkagi aru,” ütles Minerva.
Tema üllatuseks tõusis Tony vastamise asemel püsti ja läks akna juurde.
Ta vaatas korratut, täis kasvanud aeda.
Kuigi Minerva tegi oma parima, et lillepeenrad umbrohust puhtad hoida, polnud lihtsalt aega kõige eest hoolitseda.
Siis ütles Tony:
“Tean, et olen Londonis lõbutsedes isekas, Minerva, aga vanimana pean ma teie eest hoolt kandma, ja kuna sa oled nagu ema, pead aru saama, et oled väga kaunis.”
Minerva silmad läksid suureks.
Tony polnud kunagi varem temaga niimoodi rääkinud.
Neiu ei mõistnud, miks vend seda nüüd tegi.
“Gorleston on kummaline mees,” jätkas Tony, “ma ei saa temast aru, ja enamik inimesi kardab teda.”
“Kardab?” hüüatas Minerva.
“Ta on väga tähtis, väga rikas, ja kui sa teda näeksid, siis mõistaksid.”
“Mõistaksin mida?”
“Noh, ta käitub nii, nagu oleks maailm tema pärast loodud ja arvab, et enamik inimesi on nii-öelda allpool tema arvestust.”
Minerva kuulas pärani silmi ning vend jätkas:
“Ta on end Londonis ümbritsenud meestega, kes on peaaegu sama tähtsad ja rikkad nagu ta ise, kuid siiski särab ta nende hulgas justkui kuningas.”
“Ta on tõepoolest terve armee inimesi lossi üles lööma saatnud!” ütles Minerva. “Ma pole kunagi näinud nii suurt hulka mehi töötamas nii, justkui nende elu sõltuks sellest, kas nad töö valmis saavad!”
“See on täpselt krahvi moodi,” sõnas Tony. “Tal on inimestele just selline mõju – ta paneb nad tegema, mida neilt vajab.”
“Mis lossi puutub, siis on see tal kahtlemata õnnestunud,” ütles Minerva, “aga ma ei saa aru, miks see tähendab, et ma ei või temaga kohtuda.”
“Ma just selgitasin sulle,” lausus Tony. “Sa oled liiga noor ja liiga ilus!”
“Sa ei mõtle ju… sa ei ütle ju, et ta võiks mulle lähenemiskatseid teha?”
“See on äärmiselt ebatõenäoline,” ütles vend järsult. “Samas ei taha ma riskida. Kas saad aru, Minerva? Hoiad lossist eemale nii kaua, kui krahv seal on!”
Minerva naeris.
“Ma pole elu sees midagi nii naeruväärset kuulnud! Kui krahv on endaga terve kollektsiooni ilusaid naisi kaasa toonud, ei pane ta mind arvatavasti tähelegi!”
“Hea küll, kui tema ei pane, võivad mõned tema külalised seda teha,” ütles Tony, “ja ausalt öeldes ei sobi sa sellisesse seltskonda.”
“Ma arvan, et sa oled väga karm…” alustas Minerva.
“Tegelikult täidan oma kohustusi ehk esimest korda pärast seda, kui isa suri,” vastas Tony.
Vaikus. Siis ütles Minerva:
“Soovin, et oleksid veidi selgesõnalisem. Võin olla väga rumal, aga ma ei saa aru, mis valesti on!”
“Noh, ma arvan, et oled küllalt vana tõde teada saamaks,” ütles Tony, “ja fakt on, et see pidu on liiga ebamoraalne sellise noore ja süütu tüdruku jaoks nagu sina.”
Minerva vahtis teda hämmastunult.
“Ebamoraalne?” küsis ta. “Ma arvan, et sa mõtled selle välja!”
“Ära ole nii rumal!” ütles Tony pahaselt. “Kui tahad fakte, saad need! Krahv on kutsunud end lõbustama Hispaania suursaadiku väga kütkestava naise. Tolle mees, markii Juan Alcala viibib kahjuks diplomaatilisel visiidil Euroopas ega saa kohal viibida.”
Kui Tony rääkimise lõpetas, nägi ta, et õde vahtis teda siira hämmeldusega.
“Sa tahad öelda… et krahv… magab selle… naisega?” küsis ta.
“Muidugi tahan ma seda öelda!” vastas vend teravalt, “ja seltskonna teised liikmed on nende valiku kohaselt daamidega paari pandud, ja ma ei suuda arvata, et võiksid end sellistes tingimustes vabalt tunda.”
“Ei… muidugi mitte!” ütles Minerva, “aga… mul polnud… aimugi…”
Ta vaikis ning tõmbas sügavalt hinge.
“Oli õige, et mulle sellest rääkisid,” ütles ta, “aga loodan, et külas ei saada aru, mis toimub.”
“Ma pole selle pagana küla pärast mures,” vandus Tony. “Neile ei sünni sellest mingit kahju, aga ma tean, et isa poleks tahtnud, et sul selle rahvaga mingit pistmist oleks.”
“Ei, muidugi poleks,” nõustus Minerva, “aga… kuidas sinuga on?”
Vaikus. Siis ütles Tony:
“Seal on kaks või kolm minusarnast meest, kes pole kellegi kindlaga seotud ja me teeme end seetõttu kõigile meeldivaks.”
Tony rääkis rutakalt ja Minerva arvas, et ehk on see vaid pooltõde.
Ta polnud valmis venna käest lähemalt küsima.
Mõeldes sellele, mida Tony rääkinud oli, sai ta aru, et oli krahvi suhtes väga naiivne olnud.
Krahvi tiitli ja rikkuse tõttu kujutles Minerva, et mees on vanem ja stabiilsem kui keegi Tony-vanune.
Püüdes seedida seda, mida ta vend rääkinud oli, tundus kogu see asi talle paratamatult uskumatu.
“Pidin sulle tõtt rääkima,” ütles Tony