sõdurigi: “Sa kuulad mu sõna, kuna sul pole valikut!”
“Mida sa silmas pead?” uuris Zarina.
“Seda, et sa oled minu eestkoste all ja pead mulle kuuletuma kahekümne ühe eluaastani, kuna nii näeb selle maa seadus ette.”
“Sa ei saa sundida mind abielluma vastu minu tahtmist!”
“Sa abiellud temaga isegi siis,” ütles kindral, “kui ma peaksin su väevõimuga altari ette tirima!”
Kindrali hääl muutus äkitselt veelgi vihasemaks. “Keda sa arvad ennast olevat, et keeldud nii tähtsast mehest nagu hertsog? Sul võib olla raha ja ma ei taha öelda, et hertsogile oleks see vastumeelt. Ent ta on sinusse armunud, sa lollpea!” Ta vaatas enne jätkamist Zarinale ainiti otsa. “Ta on vaimustatud sinu ilust ja sarmist! Ja mõtle sellele, et terves riigis poleks ühtegi sinust õnnelikumat noort naist!”
“Õnnelikumat!” karjatas Zarina. “Olles abielus vanamehega, kui mul on valida ükskõik millise noore ja võluva mehe vahel?”
“Kes need kosilased on siiani olnud?” küsis kindral. “Tühikargajad, kellel pole sulle peale võlgade midagi pakkuda.”
“See pole päris tõsi,” vaidles Zarina vastu. “Kui ma abiellun, siis sellega, keda ma armastan ja kes armastab mind minu enda pärast.”
Kindral naeris pilkavalt. “Kas sa pead sinu rahade juures võimalikuks, et mõni mees armastab sind sinu enda pärast? Kui sa nii arvad, siis elad sa fantaasiamaailmas. Enamik meestest on praktilised. Nad abielluvad kas siniverelise päritolu, maavalduste või raha pärast.” Ta vaikis hetke ja jätkas: “Sinu kohta käib see viimane, ja kuigi sa oled pärit auväärsest perest, pole sa Malnesbury hertsogiga võrdne.” Ta tõmbas hinge ja jätkas: “Sa peaksid laskuma põlvili ja tänama jumalat, et keegi nii auväärne ja tähtis mees sind oma naiseks soovib.”
“Ükskõik, mida sa räägid, ma ei abiellu temaga!” teatas Zarina. Ta oli näost kahvatu ja tema käed värisesid, kuna onu kohutas teda. Samas oli ta otsustanud mitte järele anda.
“Sa võid rääkida ja rääkida,” ütles ta, “aga ma ei kuula sind. Ja ma ütlen sulle viimast korda, et ma… ei… abiellu… hertsogiga.”
“Sa eksid suuresti, kui arvad, et võid mulle vastu hakata,” ütles kindral vihaselt. “Sa oled ärahellitatud laps ja on aeg, et sa taltuks.” Kindrali nägu oli raevukas. “Ja ma ei räägi tühja, kui ütlen, mida teen, kui sa ei kuuletu. Selleks ajaks, kui me tagasi Londonis oleme, saad sa aru, et ma soovin sulle ja perekonnale parimat. Ja ma ei kannata mingisuguseid vastuväiteid. Saabi-ellud Malnesburyga.”
“Ma ei abiellu temaga… ei abiellu!” kordas Zarina. Ta hüppas sohvalt püsti. Ja kuna onu nägi nii ähvardav välja ja Zarina kartis, et ta lööb teda, jooksis ta ukse poole. Ta lükkas selle lahti, vaatas tagasi ja nägi, et onu polegi paigast liikunud, nagu ta oli kartnud.
“Ma… ma vihkan sind!” hüüdis Zarina. “Ja kui papa oleks elus, ei laseks ta… sul mind kiusata!”
Nende sõnadega lahkus ta toast ja lõi ukse enda järel kinni. Siis jooksis ta trepist üles oma magamistuppa, otsekui oleks see ainus varjupaik, kuhu põgeneda.
Teine peatükk
Zarina viskles kogu öö küljelt-küljele. Ta ei saanud und. Ta suutis mõelda ainult vanale hallipäisele ja vastumeelsele hertsogile, kellega teda ähvardati.
Hommikul oli tal tunne, et kohe-kohe tabab teda hüsteeriahoog. Ta teadis, et ainult ratsutamine suudab teda rahustada. Ta tõusis üles ja pani ennast toatüdrukut ootamata ise riidesse. Ta otsustas välja minna tagumise trepikoja kaudu, et hallis töötavad teenijad teda ei näeks.
Ta oli juba alla jõudmas, kui nägi kõrvaluksest härra Bennettit oma kontorisse sisenema. Zarina oli temaga kohtumist oodanud, kuid hetkel ei soovinud ta kellegagi kõnelda. Pealegi polnud ta vastavas tujus, et kuulata rõõmsat tervitust ja seda, kui hästi mõisal läheb. Kui onu surub oma tahtmise läbi, kõduneb ta peagi Lincolnshire’is asuvas hertsogi lossis.
Ta kuulis härra Benneti kabinetiukse sulgumist ja ruttas siis sellest mööda. Välja uksest, kust mees oli äsja sisenenud.
See oli ainus otsetee tallide juurde. Nagu loodetud, leidis ta sealt eest Jenkinsi, kes oli hooldanud isa hobuseid nii kaua, kui Zarina mäletas.
Zarinat nähes tõstis Jenkins käe ja küsis: “Kuis käbarad käivad, preili Zarina? Te pole pikka aega ratsutanud.”
“Tean, Jenkins,” vastas Zarina. “Kuid ma olen seda nii väga oodanud. Kuidas nad elavad?”
“Nüüd, kui te juba kord siin olete, siis vaadake ise,” ütles Jenkins uhkelt.
Zarina läks talli ja kõndis läbi kõik latrid. Hobused olid heas seisukorras. Zarina teadis, et paremat tallimeest kui Jenkins pole olemas. Lõpuks ta ütles: “Palun sadulda Jäälind. Ma tahan kõik oma lemmikniidud läbi sõita.”
“Seda ma arvasingi, preili Zarina,” ütles Jenkins rahulolevalt.
Ta tõi Jäälinnu sadula ja ratsmed ning ütles hobust saduldades: „Ärge sõitke täna Priory juurde, preili Zarina. See ainult masendaks teid.”
“Masendaks?” küsis Zarina. “Miks?”
Jenkins kinnitas sadulavöö ja ütles: “Seal toimub täna oksjon.”
“Oksjon?” imestas Zarina. “Mida seal müüakse? Millest sa räägid?”
Jenkins vaatas talle üllatunult otsa. “Kas te pole siis kuulnud, mis seal juhtus?”
“Ma pole midagi kuulnud ja oma kirjades pole härra Bennett Prioryst midagi rääkinud.” Bennetti kirjad olid puudutanud ainult tema mõisat, majapidamist ja küla. Linwoodi krahvile kuuluv Priory asus kahe miili kaugusel teiselpool niitusid. Isa maade kõrval.
“See on kurb lugu,” ütles Jenkins. “Kui vana lord seda teaks, pööraks ta hauas ringi.”
“Mis siis juhtus?” päris Zarina kannatamatult.
“Noh, lord oli halva tervise juures ja härra Darcy, nagu me teda kutsume, sattus Londonis raskustesse.”
Muidugi mäletas Zarina Linwoodi viskonti. Ta mäletas lapsepõlvest, et vanarahvas kutsus teda isand Darcyks ja tema venda isand Rolfe’iks. Mõlemad poisid olid Zarinast mõne aasta vanemad, ja kuna ema ja isa olid krahviga head sõbrad, kohtus Zarina vendadega sageli.
“Mis siis härra Darcyga juhtus?” küsis ta.
“Me teame ainult seda, et seal oli mingi pahandus,” vastas Jenkins. “Ja kui ta koju tuli, oli tema ja lordi vahel äge sõnavahetus.”
Zarinale oli see arusaadav. Darcy oli äärmiselt võluv noormees. Zarina oli kuulnud, kuidas lapsehoidja ja guvernant rääkisid omavahel Darcy ekstravagantsustest ja armuseiklustest.
“Kõik see algas umbes kaks kuud tagasi,” jätkas Jenkins. “Keegi ei tea täpselt, mis juhtus, kuid hakati sosistama, et härra Darcyt ähvardab vangla.”
“Vangla?” hüüatas Zarina. “See ei vasta ometi tõele?”
“Mina kardan küll,” vastas Jenkins, “muidu poleks juhtunud seda, mida ajalehtedes nimetati õnnetuseks tulirelvaga.”
Zarina jõllitas talle otsa. Siis küsis ta vaevukuuldavalt: “Kas sa tahad öelda, et härra Darcy laskis ennast maha?”
Jenkins noogutas. “Nii kõik usuvad, ja see tappis vana lordi. Kui ta sellest kuulis, sai ta südamerabanduse, millest ta enam ei toibunud. Arstid ei suutnud teda päästa.”
“Kui kohutav!” hüüatas Zarina. “Mul polnud sellest aimugi.”
“Sellest kirjutati ajalehtedes,” ütles Jenkins.
Zarinat vaevas süümepiin. Oma lõbutsemiste kõrvalt polnud ta leidnud mahti The Timesi või Morning Posti lugeda, kuigi need olid onu kabinetis alati olemas. Nüüd mõtles ta, et onu oli sellest kindlasti teadlik, kuid