Bardsley oli temaga, kui Sarah aastal 1782 oma kunagise ebaõnnestumise toimumispaika Theatre Royal, Drury Lane’i naases.
Beau oli tütrele juhtunust tihti rääkinud.
„Kui proua Siddons proovis lavale läks, oli ta paanikas,” jutustas ta. „Kuid lõpuks haaras näidend „Isabelle ehk Saatuslik abielu” ta niivõrd endasse, et paljudel kaasnäitlejatel olid pisarad silmas.”
„Ta oli oma surivoodistseenis nii veenev,” jätkas Beau Bardsley, „et tema enda kaheksateistaastane poeg Henry, kes näidendis samuti tema poega kehastas, uskuski lõpuks, et ema on surnud. Poiss ulgus nii, et maja kajas, kuni ema pärast stseeni lõppu ta maha rahustas.”
„Räägi mulle esimesest õhtust, papa,” palus Shimona ikka, kuigi oli seda lugu korduvalt kuulnud.
Beau Bardsley naeris.
„Publik oli pisaraisse uppumas,” vastas ta, „ja juba tükk aega enne lõpustseeni kõlas tormiline aplaus.”
Ta naeratas ja jätkas:
„Ma arvan, et meile kõigile oli ovatsioon üllatuseks ja proua Siddons oli oma epiloogi lõpetamisel väga hämmastunud. Ta ainult kummardas kiiduhüüetele.”
Järgmise kahekümne ühe aasta jooksul osales Beau Bardsley praktiliselt igas näidendis, milles Sarah Siddons peaosa mängis.
Kuid nüüdseks oli Sarah läinud ja kuigi Beau suutis üheksa aastast tagasi ümberehitatud teatri üksindagi täita, oli ta nüüd, viiekümneaastasena liiga haige, et jätkata.
Shimona vaatas murelikult, kuidas isa jumestamise lõpetas, püsti tõusis ja esimese vaatuse jaoks toa tagaosas asuva pruuni linase kardina taha riideid vahetama läks.
Teatri ümberehitus läks maksma 220 000 naela ja hoonele lõi uue ilme Carltoni maja arhitekt Holland. Vanad ebamugavad, mustad ja hämarad riietusruumid olid minevik.
Vana Drury oli tegutsenud 117 aastat, alates aastast 1647, ja maja oli kohutavas seisukorras.
Kuid Shimonale meeldis kuulata lugusid vanast teatrist, kui tema isa seal esimest korda mängis.
Siis oli lihtne ette kujutada Nell Gwynne’i peenelt rõivastatud härrastele kuuepennise tükihinnaga apelsine müümas; päevikupidaja Samuel Pepyst naisi armunud pilgul vaatlemas; ja Charles II koos oma armukesega kuninglikku looži istumas.
Publik jalutas laval ja dekoratsioonide taga ringi. Seal olid vabakutselised näitlejad, kes oma välimust kohendasid ja „Maskid”, kelleks olid mustade näokatete taha maskeeritud kohalikud naised.
„Garrick ajas lavalt inimesi minema,” ütles Beau Bardsley oma tütrele, „kuid enne avamist trügiti tundide kaupa peasissekäigu ees.”
„Mis siis sai, papa?” küsis Shimona.
„Mehed lasid rusikad käiku, nõrgemad tallati jalge alla ja taskuvargad kraapisid suure saagi kokku!”
Vanas teatris tegi Beau Bardsley oma viimase rolli näidendis „Maatüdruk”, ja kui 21. aprillil 1794 uus teatrimaja avati, esines ta koos proua Siddonsiga „Macbethis”.
Selle sündmuse puhul oli maja puupüsti täis, kuid tavaliselt see nii ei olnud ja kõik teadsid, et Richard Brinsley on kõrvuni võlgades.
Hiljem imetles Shimona uut teatrimaja loožist, kuhu ema teda isa esinemist vaatama viis, kuigi neil ei olnud lubatud lavauksest siseneda.
Teater oli avar ja kõrge.
Teatris oli neli astanguliselt tõusvat istmeterida ja loožid olid sarnased ooperimaja omadega, kuid Holland oli mõelnud rohkem välimusele kui publiku mugavusele.
Tuli välja, et ülemine rõdu on liiga kõrgel ja näitlejate kuulmine valmistas publikule raskusi ning kaheksa looži lava kohal ja sama palju mõlemal saaliküljel olid samal põhjusel kasutud.
Uus Kuninglik Teater mahutas 3611 inimest ja rahas oli see rohkem kui 826 naela ja 6 šillingit.
Igatahes oli seal palju moodsaid ja vajalikke vidinaid. Olemas oli isegi raudne tulekindel eesriie.
Isa ütles Shimonale, et see oli avamise õhtu peamine vaatamisväärsus ja tekitas niigi põnevil publikus metsikut entusiasmi.
„Keegi lõi seda suure haamriga,” ütles ta tütrele, „et demonstreerida eesriide tugevust ja kindlust.”
„Mis siis sai, papa?” küsis Shimona, kuigi teadis loo lõppu väga hästi.
„Kui eesriie üles tõsteti,” vastas isa, „jahmatas publikut veejuga, mis katusel asetsevatest paakidest mühisedes suurde basseini lartsatas ja tehiskivid kolinal veerema pani.”
„See oli kindlasti väga põnev!”
„Oligi!” nõustus isa, „ja kui nähtavale ilmus paat ringiaerutava mehega, suutis publik end vaevu vaos hoida.”
Vanemaks saades mõistis Shimona, et teater, mida Sheridan kutsus oma Suureks Rahvuslikuks Teatriks, ei olnud juba algusest peale edukas, eelkõige just rahaasjade katastroofilise olukorra tõttu.
Töötajatele maksti raha nii, kuidas juhtus, ja pidevalt toimusid streigid.
Head näitlejad vallandati, kuna nad nõudsid palkade väljamaksmist, ja nad asendati vähem andekatega.
Laupäeviti piirasid näitlejad Sheridani kabinetti.
„Jumala eest, härra Sheridan,” karjusid nad, „makske meile meie palk. Andke meile sel nädalal ometi midagi!”
Kui Sheridan kohal oli, rõhus ta oma sarmile ja lubas neile maksta võlguoleva summa ning seejärel kadus teise ukse kaudu.
Ainult Shimona ja tema ema teadsid, kui palju Beau Bardsley vaesematele näitlejatele ja töötajatele raha jagas ning kuidas viimased seetõttu kannatasid.
Nad pidid loobuma oma väikestest mugavustest ja isegi heast toidust, mis tänu edule, mida Beau Bardsley Londoni publiku ees saavutanud oli, oleks pidanud neile kindlustatud olema.
See, et ta kunagi ei muretsenud, polnud lahendus probleemile, ja sellest hoolimata ei suutnud tema abikaasa ning need, kes tema kehastatud rolle nautisid, nuriseda Beau pillavate harjumuste pärast teisi aidata.
Järsku kõlas riietusruumi uksele vali koputus.
„Viis minutit, härra Bardsley!” hüüdis näitlejate lavalekutsuja.
Siis kuulis Shimona, kuidas ta mööda koridori kivipõrandat edasi kiirustas ja iga riietusruumi ukse taga oma hüüet papagoilikult kordas.
Tema isa tuli kardina tagant ja Shimona vaatas teda ärevalt. Kuid teatriatmosfäär hakkas talle mõju avaldama nagu tavaliselt.
Juba praegu hoidis ta oma selja sirgemana, tema lõug oli püstisem ja tema silmades see vastupandamatu pilk, mis publikut kütkestas.
Ta muutus karakteriks, kelle kostüümi ta kandis, ja tema kõhnus, mis tavariietes liigagi ilmne oli, muutis ta rambivalguses noore poisi sarnaseks, keda ta kehastas.
Ta kõndis tualettlaua juurde, lisas jänesekäpaga veidi ruuži näole ja viimistles oma silmanurki.
„Sa oled väga kena, papa!”
Seda oli Shimona talle juba lapsest saati öelnud ja isa naeratas talle õrnalt, enne kui vastas:
„Sel ajal kui ma laval olen, jääd sina siia ja Joe ei tohi mitte kellelegi ust avada.”
„Ma hoolitsen tema eest, sir,” lubas Joe Hewitt.
„Kaks minutit, härra. Bardsley!”
Kilav hääl, mis jooksupoisi koputusega kaasnes, tundus võtvat Beau Bardsleylt viimsegi jõuraasu.
Ta heitis viimase pilgu peeglisse ja pöördus seejärel ukse poole.
„Õnn kaasa, papa!”
Ta naeratas veel kord Shimonale ja läinud ta oligi. Tütar kuulis koridoris isa oma sügaval häälel vestlemas mitme inimesega, kes kõik lava poole liikusid.
Ta tahtis