tori märkus
Kui ma 1958. aastal Nepali külastasin ja lennukiga lendasin Katmandu õnnelikku orgu, oli kasutusel ohtlik ja raske maantee üle mägede Indiasse. Uus ja hõlpsam tee avati järgmisel aastal.
Ma kiindusin sellesse põnevasse, kaunisse väikesesse Eedeni aeda ja tema võluvatesse, naeratavatesse elanikesse, eriti gurkhadesse. Peatusin ühes vapustavas palees, mille oli lasknud ehitada võimuloleva peaministri suguvõsa, rääkisin “elava jumalannaga”, kelleks oli kuueaastane tüdruk ja külastasin Tiibeti munkasid, kes puhusid minu auks oma pikki vaskpasunaid.
Nepalis – maailma katusel – on võimatu mitte uskuda üleloomuliku olemasolusse, rohketesse legendidesse, mida sel maal jutustatakse, ja tajuda, et hingemattev Himaalaja mäestik varjab endas vaimseid saladusi, mida läänemaailm veel ei tunne.
Sir Brian Hodgson ja Nana Sahib on tegelikult elanud inimesed.
Esimene peatükk
1895
Külast tagasi tulles nägi Chandra välisukse ees tõlda ja lisas sammu.
Talle ei meeldinud, et isa juures käidi, kui teda kodus pole ja ta teadis, et isa ei soovi segajaid. Neiu mõtles, et see oli tema enda süü, sest kui ta poleks lobisema jäänud, oleks ta kakskümmend minutit varem koju jõudnud.
Talle meeldis külas käia, sest väikeste poodide omanikud, keda ta tundis lapsest saadik, olid alati valmis meenutama “endisi aegu” ja tema ema.
Pagaritöökoja proua Geary hüüatas alati Chandrat nähes: “Oh, seal te oletegi, preili Wardell! Ja te lähete iga päevaga aina rohkem oma ema moodi.”
“Miski ei teeks mulle suuremat heameelt,” vastas Chandra iga kord.
Siis hakkas proua Geary heietama, kui kaunis Chandra ema oli olnud, kui ta esimest korda siia saabus ja kuidas terve küla teda armastas.
See oli tõsi, mõtles Chandra, sest tema ema oli osanud endale kõikjal sõpru leida ja võib-olla kasutas ta seda eelist oma abikaasa iseloomuvigade silumiseks.
Professor Barnard Wardelli meelest oli inimesed tüütud ja tema tahtis vaid oma raamatutes tuhnida.
Ta oli oma aja parim sanskriti keelte tundja. Kuninglik Aasia ühing võttis ta oma liikmeks, ta oli Kuningliku Ühingu liige ja ka Pariisi Société Asiatique hindas teda väga kõrgelt.
Kahjuks ei huvitanud tema teaduslikud raamatud üldsust, mistõttu neid ei müüdud ka kuigi palju.
Ta sai Bengali Aasia Ühingult väga väikest toetust, aga muul ajal pidi hakkama saama honoraridega, mida kirjastajad talle aeg-ajalt saatsid.
“Kas sa ei arva, isa,” oli Chandra talle kümneid kordi öelnud, “et sa võiksid kirjutada raamatu, mis huvitaks tavalisi inimesi, kes hea meelega loeksid idamaade ja kirjanduslike aarete kohta, mille olemasolust neil pole aimugi?”
“Ma ei kavatse tarkusepärleid sigade ette loopida!” vastas isa.
“Aga isa, me vajame raha ja ehkki ma kulutan seda väga vähe, ei suuda me elada õhust ja armastusest.”
Ta teadis, et isa ei kuula teda.
Isa mõte oli kandunud Tiibetisse budistlikku kloostrisse või Himaalaja jalamil asuvasse mungakloostrisse, kuhu iidsete aegade mõttetargad olid peitnud oma käsikirju, mida mitte keegi peale teadlaste ei osanud tõlkida.
Vahel, lugedes, kuidas mõne romaani või reisiraamatu müük ulatus tuhandete eksemplarideni, soovis Chandra, et isa oleks teistsugune.
Ent siis mõtles ta uhkelt, et tema isa on ainulaadne ja ta ei tahaks mingil juhul, et isa muutuks.
Pideva rahapuuduse tõttu ei saanud professor endale kuidagi lubada sekretäri või abilise palkamist ning sellepärast hakkas Chandra viis aastat tagasi teda tõlketööde juures abistama.
Pärast kurnavat algust leidis Chandra, et see töö on huvitav ja kaasakiskuv.
Professor polnud hea õpetaja. Ta oli kannatamatu ja karjus tütre peale, kui too ei saanud aru mõnest eriti keerulisest sanskriti sõnast või peaaegu mõistetamatust grammatikanüansist.
Ent aastatega Chandra arenes, sest ta oli ääretult intelligentne, ning tema vilumus kasvas, viimasel aastal aga tegi käsikirjade esialgseid tõlkeid tema üksi, nii et isale jäid vaid toimetamise vaev.
Isa jäi aga aina vanemaks ja pikad retked maailma kõige kaugematesse nurkadesse, kus ta oli põdenud nii malaariat kui ka kõikvõimalikke troopilisi haigusi, hakkasid mõju avaldama.
Professor oma nõrkusi muidugi ei tunnistanud, nii et Chandra ütles ikka:
“Ma lõpetan selle ise ära, isa. Tänases ajalehes oli väga huvitav artikkel, mille kohta ma tahaksin sinu arvamust. Panin selle su tugitooli kõrvale.”
Isa kuuletus ja istus oma lemmiktooli, uinudes peaaegu kohe, kui oli ajalehe pihku võtnud, mis oli Chandra jaoks tõestuseks, et isa oli siiski väga kurnatud, ehkki ta seda ei tunnistanud.
Nüüd mõtles neiu mööda lühikest, hädasti rohimist vajavat sissesõiduteed rutates, et külaline häiriks ja ka väsitaks isa.
Ta kahtlustas viimasel ajal, et isa sundis end pingutama ja tegema rohkem, kui oli mõistlik.
Chandra jõudis avatud tõlla juurde, mille ees oli kaks hobust, ja nägi selles istumas elegantselt riietatud kutsarit, kaabu peas.
Ta mõistatas, kes see külaline olla võis. Tõlla järgi otsustades ei saanud see olla ükski isa kirjanduslikest sõpradest, kuna need olid sama vaesed kui professor ise.
Chandra lootis, et see pole lossist leedi Dorritt, keda isa silmaotsaski ei sallinud, sest asevalitseja abikaasa oli vastikult ennasttäis ja äärmiselt lobisemishimuline.
Ent leedi Dorrittil oli suletud tõld ja seetõttu ei uskunud Chandra, et see daam on isal külas, ehkki oli soe septembrikuu päev.
Ta astus tammepuidust tahveldisega esikusse, kus kaunilt nikerdatud Elizabethi-aegne trepp kaardus järgmisele korrusele.
Alles siis, kui ta suundus kabineti poole, kus tema isa koos külalisega oli end sisse seadnud, märkas ta tammepuust toolil kõrget kaabut.
Chandra taipas, et isa külaline pole leedi Dorritt, ehkki kaabu ei andnud välja külalise nime.
Chandra sirutas juba käe kabineti ukse poole, kui kuulis sügavat mehehäält, mida ta ei tundnud, ja seisatas kuulatama.
Ta ei kuulnud väga hästi, mida mees rääkis, nii et selle asemel, et sisse astuda, läks ta kähku hoopis elutuppa.
Seda tuba oli pärast ema surma harva kasutatud. Kardinad olid ette tõmmatud, et päike vaipa ei pleegitaks. Mida vähem tubasid kasutati, seda lihtsam oli vanal Ellenil, kes ainsana oli neile tööle jäänud, neid koristada.
Chandra läks hääletult üle vaiba toanurka, kuhu oli ilmselt kuninganna Anne’i ajal ehitatud seina sisse kapp.
Aga Chandra oli alles hiljuti avastanud, et kui ta avab kapi ukse, kus olid kaunid portselannõud, kuuleb ta selgelt kabinetis aetavat juttu.
Ta oletas, et kapi ehitamiseks olid seinast kivid ilmselt ära võetud, nii et kaht tuba jäi eraldama vaid õhuke kipsplaat.
Kui ta sellest avastusest isale rääkis, hakkas viimane naerma.
“Ma ei usu, et seda maja, mis kuulus väga väärikale suguvõsale, kuni minu isa selle ära ostis, kasutati kunagi nuhkimiseks. Aga sinu salajane pealtkuulamiskoht võib osutuda väga kasulikuks.”
“Kuidas, isa?” oli Chandra küsinud.
“Kui mõni tüütu tegelane liiga kauaks siia jääb,” selgitas isa, “tõstan ma vaid häält ja sina tuled mulle appi.”
“Sul pole vaja häält tõsta, isa,” ütles Chandra. “Kasutame salasõna. Kui sa ütled: ““Praeguse aastaaja kohta on päris jahe”, tean ma, et sa tahad külalisest vabaneda. Kui sa ütled: “Ma tunnen suitsuhaisu”, tean ma, et sa vajad kohest päästmist.”
“Ma vajan seda alati, kui sa need lobisevad tolad mulle kaela saadad,” porises isa. “Miks ma ei või omaette olla?”
Seda korrutas professor alatasa, sest tema tahtis vaid oma raamatutega olla. Ja kuna ta andis seda kõigile külalistele üsna selgelt