enne kui maantee, kui seda võib nii uhkelt nimetada, Katmandusse laskub.”
“Hullem see ikka olla ei saa, kui ratsaretk Tiibetisse kümme aastat tagasi,” tähendas professor. “Mõtlen tihti, miks ma kurudes surnuks ei külmunud ega lumetormis ära ei eksinud, sest nende tõttu oli rada peaaegu võimatu leida.”
Lord Frome naeris.
“Üks ettevaatamatu samm ja lendadki kuristikku! Nepal pole nii hull, ehkki seda kutsutakse maailma katuseks.”
“Kui rahustav, milord,” sõnas professor kuivalt.
“Siin on teie laevapilet,” jätkas lord Frome, “ja piisavalt raha reisikulude katteks. Üks mu teenritest tuleb teile Bombaysse vastu ja rongis on teile juba kohad kinni pandud. Ta reisib koos teiega ja hoolitseb teie eest kindlasti hästi.”
“Olen kuulnud, et te olete väga vilunud rändur, milord,” nentis professor.
“Olen küll,” vastas lord Frome teatava karmusega hääles. “Ma teen alati plaanid ette valmis ning kui miski neid ei sega ja mitte midagi ettenägematut ei juhtu, läheb kõik libedalt! Vastasel juhul tahan ma teada, miks!”
“Ma ootan innukalt meie koostööd Nepalis,” lausus professor. “Kuna te olete alati äärmiselt edukas, milord, siis ma loodan, et te ei pea seekord pettuma.”
“Kahtlen selles väga,” ütles lord.
Chandra kuulis, et nad läksid läbi toa. Siis astusid nad koridori ja ta teadis, et isa saadab lord Frome’i välisukse juurde.
Ta mõtles, kas ühineda nendega või mitte, ja otsustas seda siiski mitte teha.
Chandrale tundus, kuigi ta ei teadnud, miks, et lord Frome’i ei huvita temaga kohtumine ega isa eraelu üksikasjad.
Igatahes polnud lord tundnud huvi selle vastu, kas ta ehk segab professori pereelu, soovides vaid oma käskival moel, et professor peaaegu kohe Nepali sõidaks.
Lord Frome’i hääles oli käsutav jäik toon, mis Chandrale sugugi ei meeldinud.
Lord oli kahtlemata harjunud oma tahtmist saama. Ta oli inimene, kes jagas käske ja eeldas, et neid täidetakse.
Seekord tahtis ta kasutada Chandra isa teeneid ja oletas, et professor täidab tema soovi.
Muidugi pidi lord teadma, et professor läheb väga elevile, kuuldes käsikirjast, millest seni polnud midagi teada. Ent Chandra mõtles pahaselt, et mees oleks võinud käituda veidi viisakamalt.
Ta oleks võinud vabandada tülitamise ja vanale mehele tekitatava stressi pärast, mida kiiresti kodust Inglismaalt lahkumine kindlasti põhjustab.
“Ta arvab, et isa jookseb kohe kohale,” ütles Chandra endale.
Kui ta kuulis välisust sulgumas, läks ta pimedast elutoast isa juurde.
Isa kõndis kabineti poole, näol rabatud ilme.
“Isa…” alustas Chandra, aga isa segas vahele:
“Kas sa kuulsid, mida ta ütles, Chandra? Arvasin, et oled kõrvaltoas.”
“Jah, isa, ma kuulasin.”
“Mõtle, Lootose käsikiri! Ma olen sellest kuulnud ja unistanud lapsest saadik. Ma ei arvanud, et seda kunagi näen või enda käes hoian!”
“Sa ei saa kuidagi kindel olla, et sa selle sealt leiad, isa, aga palun räägi mulle sellest. Ma ei mäleta, et sa oleksid seda kunagi maininud.”
Professor istus nahksesse tugitooli, mis oli kulunud ja pleekinud, aga siiski väga mugav.
“Lootose käsikiri,” alustas ta, “nagu seda kutsuvad idamaised käsikirju uurivad teadlased, on arvatavasti ühe Buddha õpilase kirjutatud ajal, mil Buddha ise veel elas. Seal on kirjas Buddha mõtted, mida mujalt ei leia. Kuna see oli tema jüngrite jaoks püha, peideti see varsti pärast Buddha surma ära, et see ei satuks valedesse kätesse.”
“Kuhu?” küsis Chandra.
Isa žestikuleeris elavalt.
“Minu teada viidi seda ühest kloostrist teise, üle mäestike ja jõgede, aga koheldi alati suure austusega. Ometi ei jäänud see kuskile kauaks pidama.”
Chandra teadis oma õpingutest, et see oli tavaline nende puhul, kes kahtlustasid, et neilt võidakse kallihinnaline ese varastada või mis veel hullem, mille vaenlane võib lihtsalt hävitada, kuna ei mõista seda.
“Kas sa tõesti usud, et midagi nii väärtuslikku võis sattuda suvalisse Nepali kloostrisse?”
“Me teame Hodgsoni kogust, kui ootamatult oluliseks on budistide sanskritikeelsed tööd Nepalis osutunud,” selgitas professor. “Pole põhjust arvata, et klooster, mis nüüd enam erilist tähtsust ei oma, ei võinud olla tähtis varem, ja samuti kloostriülem, keda Lootose käsikirja päästjad usaldasid.”
“Muidugi, ma saan aru,” tähendas Chandra, “aga, isa, kas sa mõistad, et see on väga ränk retk? Kas sa usud, et suudad selle läbi teha? Eriti mägedes ratsutada?”
Isa ei vastanud ja neiu jätkas:
“Tean, et sa oled seda ennegi teinud. Sa oled oma rännakutest mulle nii palju rääkinud, aga, isa, sa olid siis palju… noorem.”
“Ma pole veel vanadusest nõder,” vastas professor teravalt, “ja ma ei näe põhjust, miks ma sinu arust ei peaks suutma läbi teha rännakut, mida olen varem mitu korda teinud.”
Chandra oleks tahtnud öelda: “Sest sa oled palju vanem”, aga ta hammustas keelde.
Ta nägi isa näost, et too oli haaratud avastusretke ideest ja polnud mõtet teda sellest loobuma keelitada. Kõige mõistlikum oleks isa aidata ja hoolitseda selle eest, et kõik sujuks võimalikult mugavalt.
Chandra astus isa juurde ja suudles teda laubale.
“See on väga põnev, isa,” sõnas ta, “ja ma tahaksin sinuga kaasa tulla.”
“Mina soovin sama, kullake,” vastas isa, “ja ma hakkan sinust puudust tundma.”
Chandra teadis, et see on tõsi.
Isa tunneks tema puudust mitte ainult sellepärast, et tütar saaks tema eest isiklikult hoolitseda, aga ka sellepärast, et ta lootis koos töötades Chandra peale.
“Olen kindel, et sa saad minuta hästi hakkama,” ütles Chandra valjusti, et isasse enesekindlust süstida. “Üks probleem siiski on… Millest ma elan, kui sa ära oled?”
Ta peaaegu ootas, et isa vastab, et teda sarnased pisiasjad ei huvita, ent professor sõnas:
“Sa ilmselt ei kuulnud, mida lord Frome mulle ütles pärast kabinetist lahkumist.”
“Mida siis, isa?”
“Ta ütles: “Ma unustasin mainida, professor, et loomulikult ma tasun teie teenete eest. Siin on tšekk kuuesajale naelale ja ülejäänud kuussada saate siis, kui pöördute koju käsikirja uurima.””
Chandra ahmis õhku.
“Tuhat kakssada naela, isa! Ma ei suuda seda uskuda!”
“See tundub olevat suur summa,” tähendas isa. “Aga meil on kulusid ja me ei tea ka, kui kaua mul käsikirja tõlkimine aega võtab.”
Sel hetkel oli Chandra valmis sellele mitte mõtlema.
Oluline oli see, et ta saab ära maksta külas kogunenud suured arved ning tema ja Ellen elavad isa äraolekul nälga nägemata.
Kuna ta oli sellega nii rahul, heitis ta käed isale kaela, suudles teda erutatult ja hüüatas:
“Kui vahva, isa! Tõepoolest! Ma mõtlesin just külast tulles, kuidas sulle öelda, et härra Dart palus meil tasuda kas või osa kaua maksmata arvest.”
“Nüüd võid kõik ära maksta!” sõnas professor. “Ja kõigile teistele ka, kellele me midagi võlgneme.”
“Me oleme palju võlgu,” naeratas Chandra, teades, kui hajameelne isa neis asjus on.