Armastuse lahing. Barbara Cartland

niimoodi välja, nagu ta oli ette kujutanud.

      Teda ajas segadusse ja huvitas Wivina, tolle vend ja loomulikult mees nimega Farlow.

      Ta leidis Nickollsi Koera ja Pardi pubi ees puupingil istumas, õllekann käes, ja ta näoilmest võis järeldada, et antud ülesannet oli saatnud ebaedu.

      Isanda lähenedes tõusis ta püsti, ja kui lord Cheriton samal pingil istet võttis, ütles ta tasasel häälel:

      „Kasutu, söör. Nad ei luba meil siin ööbida ja nad on väga kinnised inimesed.”

      „Seda võis arvata.”

      „Söör, selge on see, et siin on midagi kahtlast! Aga nad ei räägi midagi ja mina ei küsinud ka.”

      „Õigesti tegid,” kiitis lord Cheriton. „Ole siin, ma lähen võtan endale ka õlle.”

      Ta astus kõrtsi, mille lagi toetus puidust taladele ja mis oli väga madal. Kõrtsi keskel laius suur kamin.

      Omanik kuivatas baarileti taga õllekannu ja võõra sisenedes võis näoilmest märgata kerget valvelolekut.

      „Tere õhtust, peremees!”

      „Tere õhtust, söör!”

      Vastus oli tõrges.

      „Palun üks pooleliitrine kann teie parimat õlut,” ütles lord Cheriton ja asetas pool gini letile. „Lisaks maksan ma oma kaaslase joogi eest.”

      „Teie kaaslase, söör?”

      Küsimuses võis aimata uudishimu.

      „Ta oli varem sõjas minu teener,” ütles lord Cheriton ladusalt. „Ma julgen arvata, et ta juba rääkis teile, et otsime kohta, kus paikseks jääda. Kas siinkandis on mõnda väikest talu võimalik rentida või osta?”

      Kõrtsiperemees raputas liiga ägedalt pead, jah liiga ägedalt, ja see äratas kahtlusi.

      „Kardan, et mitte, söör. Siinkandis küll midagi sellist saadaval ei ole. Soovitan teil edasi liikuda.”

      „Te üllatate mind,” ütles lord Cheriton. „Prantsusmaal sõdis palju talupoegi, kes ei tule enam kunagi tagasi, osa nendest, kes tulevad, on nüüd invaliidid ega jaksa talu pidada.”

      „Ei, siin ei ole midagi saadaval!”

      Lord Cheriton rüüpas sõõmu oma ees olevast õllekannust.

      „Suurepärane!” ütles ta. „Mida rohkem ma Larkswellis ringi käin, seda rohkem see koht mulle meeldima hakkab.”

      „See on väga väike koht, söör.”

      „Jah, ma mõistan, aga kes on siinsed suurmaaomanikud? Äkki õnnestub mul leida nende maa peal mõni väike talu.”

      Kõrtsmik ei lausunud sõnagi. Lord Cheriton teeskles püüdlikku meenutamist ja ütles aeglaselt:

      „Aga keegi mainis mulle ühte nime. Mis tema nimi oli? Fowler? Ei, Farlow! Kas siinkandis ei ela keegi mees nimega Farlow?”

      „Elab küll. Härra Jeffrey Farlow, söör. Tal on väga suur maja, aga vähe maad.”