trepimademel ukse, mis viis hästi valgustatud ja vaibaga kaetud koridori. Seda mööda jõudsid nad peatrepini. Gardenia vaatas üle rinnatise alla. Talle tundus, et näeb kõiki alumisi korruseid kihamas meestest ja naistest. Lärm oli kõrvulukustav ning naerulagina taustal oli viiuleid vaevu kuulda.
Naer ise mõjus kuidagi hirmutavalt. See oli veider ja kontrollimatu, nagu oleksid naerjad liiga palju joonud. Siis tõrjus Gardenia selle mõtte. See oli ebameeldiv ja ebalojaalne. Need inimesed olid prantslased. Oli selge, et ladina rass pole niisama reserveeritud, nagu oleksid samasugustel asjaoludel inglased. Sellegipoolest Gardenia peaaegu jooksis rinnatisest eemale majapidajanna juurde, kes oli avanud väikese toa ukse.
„Olen kindel, ma’m’selle, et homme laseb Tema Hiilgus panna teile valmis suurema ja parema toa,” ütles majapidajanna. „Täna on see parim, mida saame pakkuda. Tegin vea toa suhtes, kuhu lasksin lakeidel teie kohvri viia. Otsin nad kohe üles ja saadan siia. Kas te soovite veel midagi?”
„Ei, tänan,” ütles Gardenia. „Olen teile teie vaeva eest väga tänulik.”
„See polnud mingi vaev, ma’m’selle,” kinnitas majapidajanna. „Saadan Tema Hiilguse toaneitsi teile hommikul teatama, kui Tema Hiilgus on ärganud. Kindlasti ei soovi ta, et teda enne keskpäeva tülitataks.”
„See on pärast pidu üsna arusaadav,” nõustus Gardenia.
Majapidajanna kehitas õlgu. „Siin on alati pidu,” tähendas ta ja lahkus toast.
Gardenia istus voodile. Tundus, nagu oleksid põlved liiga nõrgad, et teda kauem kanda. „Siin on alati pidu.” Mida see veel tähendas? Kas ta peab elama tulevikus seesuguse pinge all, ühinema naervate summadega, kelle lärm näis aina kasvavat, ehkki kell oli kaks öösel? Kas ta oli teinud vea? Kas ta poleks pidanud tulema? Gardenia tundis, nagu oleks kellegi külm käsi ta südant pitsitanud. See tunne oli oma ägeduses peaaegu füüsiline. Kuid mida muud oleks ta teha saanud? Kuhu mujale võinuks ta minna?
Äkki koputati uksele.
„Kes seal on?” Gardenia ei mõistnud isegi, miks ta kartis. Hetkeks näis kogu naer ja lärm alumistel korrustel ebakindluse uuesti tagasi toovat, hääle värisema ja südame rinnus taguma sundivat.
„Votre baggage,ma’m’selle12.”
„Oh jaa, muidugi,” pomises Gardenia endamisi. Ta oli juba unustanud, et kohver saadeti valesse tuppa. Neiu avas ukse. Kaks lakeid tassisid ta kulunud kohvri sisse, panid selle voodi otsa põrandale, avasid kulunud rihmad ja lahkusid lugupidava kummardusega toast.
„Bonne nuit,ma’m’selle13,” ütlesid teenrid lahkudes.
„Bonne nuit et merci14,” vastas Gardenia.
Kui uks teenrite järel sulgus, tõusis neiu voodilt. Ta suundus üle toa ukse juurde ja keeras selle lukku. Midagi sellist polnud ta kunagi varem teinud. Ent nüüd lukustas ta ukse kõige selle eest, mis oli väljaspool. Miskipärast tundis ta end vaid lukus ukse taga turvaliselt. Alles siis, kui ta pigistas võtit värisevates kätes, oli ta kindel, et naer ja lärm allkorrustelt ei tungi sisse, ei pääse tema lähedale!
Teine peatükk
„Nii et siia oled sa siis kolinud,” sõnas Bertram Cunningham, astudes Briti saatkonnas suurde päikeselisse tuppa, mille kaugemas servas istus kirjutuslaua taga lord Hartcourt ja kirjutas midagi.
„Unustasin sulle rääkida, et mind edutati,” vastas lord Hartcourt.
Auväärne Bertram Cunningham toetas end lauaservale istuma ja toksis nahkpiitsaga vastu läikivaid ratsasaapaid.
„Sa pead olema ettevaatlik, mu poiss,” sõnas ta joviaalsel toonil. „Sa olid Etonis alati paras tuupur. Kui sa ette ei vaata, teevad nad sust varsti suursaadiku või midagi taolist.”
„Seda pole karta,” kinnitas lord Hartcourt. „Charles Lavington haigestus ja otsustas tööst loobuda, mina asusin tema kohale.”
„Kui sa minu arvamust kuulda soovid,” sõnas Bertram Cunningham, „siis põhjustasid tema haiguse liiga sagedased külaskäigud Maximi ja see väike linnuke, kelle ta järgmisel hommikul alati Cartier’ ärisse viis.”
„See ei üllataks mind,” vastas lord Hartcourt üsna tülpinult. Talle ei meeldinud klatšiga vürtsitatud jutuajamised. See polnud teda kunagi huvitanud ning ta osales selles haruharva.
„Muuseas,” jätkas Bertram Cunningham, „kui jutt juba neiukestele läks, siis mis jutt see on, mida ma kuulsin André de Grenelle’ilt? Kohtasin teda Boulogne’i metsas ratsutades. Ta vatras ainult sensatsioonilisest loost Lily de Mabilloni eileõhtusel peol.”
„Ära kunagi kuula midagi, mida krahvil on öelda,” sõnas lord Hartcourt külmalt. „See on päris kindlasti ebatäpne, kui mitte suisa väljamõeldis.”
„Ära ole nii täispuhutud, Vane,” noomis Bertram Cunningham. „Selles loos peab midagi olema. De Grenelle rääkis, et hertsoginna oli hankinud Moulin Rouge’ist uue esineja, kes nägi välja nagu nunn või koolitüdruk. Enne kui plika oleks jõudnud ülakorrusel üles astuda, varises ta sinu käte vahele ning sina viisid ta süles teise tuppa ja keerasid ukse lukku.”
Lord Hartcourt naeris lühidalt. Tema naerus polnud raasugi rõõmsameelsust.
„Nii, kas see vastab tõele?” käis Bertram Cunningham peale. „Ma ei usu, et de Grenelle selle otsast lõpuni välja mõtles.”
„Selles on peidus pisike tõetera, mis on ohtralt kaunistatud krahvi ülielava kujutlusvõimega,” ütles lord kuivalt. „Teatud määrani de Grenelle isegi meeldib mulle. Temaga on lõbus, kui ta on pisut joonud. Ent järgmisel hommikul on ta viimane tüütus! Mina isiklikult väldin teda ja soovitan sinul sedasama teha.”
„Ära põikle vastusest kõrvale,” noomis Bertram ja lõi käega poleeritud lauaplaadile. „Ma tahan teada, mis juhtus, ja, Jupiteri nimel, Vane, sa räägid mulle kõik ära!”
„Aga kui ei räägi?” küsis lord Hartcourt.
„Siis lähen otseteed Tema Hiilguse juurde ja uurin välja, mis tegelikult juhtus.”
Lord Hartcourt naeris.
„Nii varasel tunnil jääb sinu visiit väga lühikeseks. Pealegi ei kujuta ma ette masendavamat pilti kui kogu see praht pärast üht pöörast pidu chez Mabillon15!”
„Kes see võluja siis ikkagi oli? André kirjeldas teda äärmiselt luuleliselt. Heledad juuksed, hallid silmad ja südamekujuline nägu koos teeseldud või ehtsa süütusega. Minu meelest kõlas see äärmiselt põnevalt.”
„De Grenelle oli purjus,” märkis lord Hartcourt.
„Ei usu, et keegi teist väga kaine oli,” tögas Bertram Cunningham, „aga minul pidi muidugi vedama, et olin sunnitud saatma proua suursaadikut peol, kui hertsoginna juures oli nii põnev. Pealegi oli too pidu jube igav. Kas sa kujutad ette, et istusime kaks tundi kullatud toolidel ja kuulasime ühe pikajuukselise poolaka klaverimängu, ning pärast seda oli tants. Kohal polnud ainsatki alla viiekümneaastast naist!”
Seekord naeris lord Hartcourt täiesti siiralt. Siis tõusis ta laua tagant ja pani käe nõo õlale.
„Vaene Bertie!” tundis ta kaasa. „Sellistel hetkedel tuleb sul tõepoolest oma palka välja teenida.”
„Pean tunnistama,” sõnas Bertram ägedalt, „et kui selliseid pidusid veel palju tuleb, esitan lahkumisavalduse. Kogu see värk hakkab mind tüütama. Kui sind ja veel paari selli ei oleks, läheksin tagasi Londonisse. Pealegi on mõne nädala pärast Ascot.”
Lord Hartcourt astus akna juurde ja vaatas välja saatkonna aeda. Sirelid ja magnooliad olid täies õies. Kuldvihmapuu all moodustasid tulbid kauni punase vaiba.
„Inglismaal on sel aastaajal alati kaunis,”