kõrvale, aga ta ei saanud kuidagi aidata. Talle tundus, et ta on seal sissetungija ja pöördus ukse poole.
Proua Cuningham köhis taas ja Sylvia lipsas uksest välja. Ta seisis ebalevalt trepimademel, süda kloppimas. See kõik tundus ebareaalne, nagu osaleks ta mingis draamas. Ta tundis, et on liiga kogenematu ega ole juhtunuks sugugi valmis. See oli nagu unenägu, mis liikus kiires tempos ettemääratud ja möödapääsmatu lõpu poole. Viimaks, Sylviale tundus, nagu oleks möödunud terve igavik, tuli proua Bootle välja.
“Ta on suremas, see vaene hing,” ütles ta Sylviale rahulikult nagu inimene, kes on surmaga harjunud. “Huvitav, kus tema toatüdruk on,” jätkas proua. “Tahan sooja piima ja kuuma vett. Lähme otsime ta üles.”
“Ja laps?” küsis Sylvia. “Kas me tema kohta ei peaks küsima?”
Proua Bootle ei vastanud, vaid avas vastasseinas asuva ukse. Ta astus koputama tuppa ja toatüdruk, kes põlvitas ühe kummuti ees, tõstis ehmunult pilgu. Too oli ebameeldiv neiu, riukalik pilk silmis, ja oli üsna selge, et nad sattusid talle peale, kui ta toimetas midagi lubamatut. Tuba oli laialiloobitud riideid täis: kleite, alusseelikuid, sukki ja rüüsidega aluspesu vedeles voodil ja toolidel. Osa rõivaid oli juba pakitud armetusse musta kohvrisse, mis seisis avatuna kamina kõrval.
“Kas valmistud lahkuma?” küsis proua Bootle.
Toatüdruk hüppas püsti ja silus põlle.
“See on minu asi,” vastas ta nipsakalt.
“Aga muidugi,” ütles proua Bootle. “Aga kuna sinu käskijanna pole veel surnud, siis ehk teenindad teda.”
“Mida ta tahab?” Küsimus kõlas tõredalt.
“Kuuma vett ja piima.”
“Söögitegemine pole minu ülesanne.”
“Võib-olla, aga sinu ülesanne on see oma käskijanna tuppa viia, nii et otsi heaga keegi, kes selle valmis paneks. Ja tee eluga,” käsutas proua Bootle.
Temast õhkus nüüd võimukust, millele teenija ei julgenud vastu hakata. Neiu läks ukse poole, heitis pea kuklasse ja pomises midagi.
“Selliseid teenijaid ta pidigi taluma, see vaene hing.” Proua Bootle ohkas. “Nojah, me tasume oma pattude eest sageli pisiasjades.”
“Mida see tähendab?” küsis Sylvia, aga siis kandus tema tähelepanu hoopis riietele.
Ta polnud kunagi näinud nii peeneid alusseelikuid, mida kaunistas tüllisarnane pits, ega pikkade kroogitud ja satsiliste varrukatega öösärke. Öösärkide pihikuosa oli tikitud nagu peen pits. Sylvia nägi kleite, mis tema arvates said eksisteerida ainult muinasjuttudes. Ballikleidid, millel oli sametpael läbi siidvõrgu punutud, ja mis olid õmmeldud helkivale atlassile. Läikivast siidist kleidid, mida kaunistas vahupilvena õhuline tüll, mis omakorda oli taustaks roosinuppudele, millel särasid teemandid. Atlassist, siidist, šifoonist, sametist ja pitsist kleidid, mis olid kõik mõeldud naiseliku ilu ja ahvatluse rõhutamiseks. Sylvia nägi ka karusnahku – soobli- ja kärbinahast muhve, sobivate sallide ja mantlitega, kaunistatud kümnete sabadega. Ühele kummutile olid kuhjatud sulgede ja lilledega kaunistatud, pannalde ja kübaranõeltega, loori ja paeltega kübarad. Kõik need, nii suured kui ka väikesed esemed, olid kaunid ja elegantselt maitsekad, nii et Sylvia vahtis neid ammuli sui ja pea käis ringi. Kas ühel naisel võis tõesti olla nii palju nii ilusaid asju?
Proua Bootle nägi tema vaimustust ja märkis kuivalt: “Ja mis kasu tal neist oli? Ta on alles kolmekümnene ja tema elu on läbi.”
“Nii noor?” hüüatas Sylvia. “Oh, proua Bootle, miks ta nii haige on? Mis selle põhjustas?”
“Mul pole praegu aega sulle sellest rääkida, kullake. Ehk hiljem. Me peame lapse eest hoolitsema.”
“Jah, muidugi,” vastas Sylvia alandlikult.
Ta pöördus ukse poole, aga proua Bootle võttis voodilt ühe kleidi. See oli must, paelaga kaunistatud ja range lõikega, ent kaeluse juures oli sel valge šifoon.
“Elegantne, eks?”
“Väga kena,” nõustus Sylvia.
“Umbes sinu suurus, kullake.”
Proua Bootle vaatas Sylviat ja mõõtis siis pilguga kleiti.
Sylvia ohkas. “Võib-olla jaksan ma kunagi ka sellise osta.”
Ta teadis, et on vale mõelda riietele, kui tema ema oli äsja surnud ja vaene proua Cuningham suremas. Ent ikkagi ilmusid tema vaimusilma ette nõbude näod. Inetud kleidid, mida ta oli terve elu kandnud, tundusid nüüd veelgi koledamad. Ta hurjutas end selle mõtte pärast ja astus toast välja.
“Kus Lucy on?” küsis ta. “Ma pean seda väikest tüdrukut nägema.”
Ta pidi end pingutusega sundima sellest toast lahkuma, et mitte puudutada asju, mis kuulusid teisele naisele.
Proua Bootle viskas kleidi sõnatult voodile ja läks Sylvia ees koridori. Ta peatus esimese ukse juures ja keeras vaikselt nuppu.
“Laps võib juba magada,” sosistas ta.
Tuba ei olnud pime, sest pesukapil põles öölamp. Kostis kerge hüüatus.
“Kes on?”
“Proua Bootle, Lucy. Kas sa ei magagi?”
“Oh, proua Bootle, tulge sisse.”
Proua Bootle ja Sylvia astusid tuppa. Sylvia seisatas ukse juures ja nägi voodil istuvat väikest kogu. Siis tõmbas proua Bootle tikku ja süütas gaasilambi.
“Nii on parem,” tähendas ta. “Ja miks sa veel ärkvel oled, noor daam?”
“Ma ei saa magada,” vastas Lucy. “Ema on haige ja Annie kardab. Ma saan alati aru, kui ta kardab, sest ta ei räägi siis minuga. Ta pani mu voodisse ja läks minema.”
“Sa peaksid magama, nagu kõik head tüdrukud,” lausus proua Bootle.
“Kes see on?” küsis Lucy Sylviale osutades.
Sylvia vaatas teda ja mõistis kohe, et Lucy on ebatavalise välimusega laps. Tema nägu oli liiga silmatorkav ja võimukas, et olla tavapärases mõistes ilus. Üldiselt on selles vanuses laste nägu ümar, ent Lucyl oli kandiline lõug ja lai laup, millel paistsid paksud, tumedad kulmud. Tema silmad paistsid tehisvalguses samuti tumedad, aga kõige tähelepanuväärsemad olid tema juuksed. Need olid keskelt lahku kammitud ja piirasid tema nägu, langedes elegantsete lokkidena õlgadele. Juuksed olid erksat punakaspruuni värvi, mille sarnaseid Sylvia polnud varem näinud. Nende tõttu ei mõjunud Lucy sugugi lapsena ning need rõhutasid tema valget nahka ja ebatavaliselt kandilist nägu.
“Mina olen Sylvia Wace.” Sylvia astus seda öeldes lapse voodi poole. “Sinu ema palus mul sinu eest natuke aega hoolitseda. Me peame ehk koos reisile minema. Kas see meeldiks sulle?”
“Kas me sõidame rongiga?” päris Lucy.
Sylvia noogutas.
“See meeldiks mulle küll,” teatas Lucy. “Mulle rongid meeldivad. Emme ütleb, et tal ajavad need pea valutama, aga mulle need meeldivad, ehkki seal on kohutavalt räpane.”
“Mulle meeldivad need ka,” tähendas Sylvia. “Kui vana sa oled, Lucy?”
“Kuus, saan varsti seitse,” vastas tüdruk. “Ma saan juba päris vanaks, eks?”
“Jah, väga vanaks,” kinnitas Sylvia pühalikult.
“Küllalt vanaks, et olla hea ja abivalmis laps,” torkas proua Bootle vahele. “Jää nüüd magama, noor daam, ja hommikul mõtleme koos preili Wace’iga teie rongisõidu peale.”
Laps puges sõnakuulelikult teki alla.
“Mul on hea meel, et te tulite, proua Bootle,” ütles ta. “Emme küsis muudkui teie järele ja Annie käis teid igalt poolt otsimas. Ta ei leidnud teid.”
“Nüüd olen ma siin,” sõnas proua Bootle. “Ja ma kustutan tule ära. Oled valmis?”
“Olen