vastas Charlie sõpradele pilku heites.
„Ma arvan, et sellisel juhul oleks meil veel kahte vaja,” nentis krahv. „Kolmteist on juba õnnetu number!”
„Sinul ei ole küll põhjust halbadest ennetest rääkida,” naeris keegi.
„Kergelt tulnud, kergelt läinud,” tsiteeris Jimmy Ponsonby tuntud vanasõna, „ning ma arvan, et selle jaoks, mis Roydinil meeles mõlgub, piisab kaheteistkümnest täiesti.”
Kui ta parajasti seda ütles, astus tuppa kaks meest, kelle Jimmy enda juurde viipas.
Krahv märkas, et üks neist oli Sir Mortimer Martin, kellest ta polnud kunagi eriti pidanud. Sellegipoolest tervitas ta teda ning ei öelnud midagi. Sir Mortimeriga oli kaasas veel üks baronet nimega Edward Howe. Harry, kelleks viimast alati kutsutud oli, oli krahvi suur sõber. Krahv isus tema kõrvale ja sõnas: „Harry, mul on hea meel, et sa siin oled. Ma lootsingi sind Londonis olles kohata.”
„Ja mina olen tahtnud sind näha!” vastas Harry. „Kuidas sa võisid nii kauaks ära jääda?”
„Nagu ma just siin me sõpradele selgitasin, ei olnud asi tahtmises,” kostis krahv. „Ent kuulake nüüd, mis mul teie meelelahutuseks ning teie aastatepikkuse sõpruse tänutäheks plaanis on.”
Mehed olid juba oma klaasid täis valanud. Nüüd kummardusid nad kõik oma toolidel ettepoole, et ükski krahvi sõna kaotsi ei läheks.
„Ma arvasin, et keegi teist küsib mu käest kindlasti, mida ma nüüd, kus rikas olen, tahan,” alustas ta. „Noh, kohe ma ütlen teile: ma tahan Londoni kõige kaunimaid kurtisaane, parimaid saadaolevaid hobuseid ning ma tahan oma lossis maha pidada peo, kuhu te kõik kutsutud olete.”
Selle peale kostis suur naerupahvakas ning üks või kaks meest isegi plaksutasid.
„Esimese asjaga ei tohiks sul nüüd, kus sa nii rikas oled, mingeid raskusi olla!” märkis üks.
„Kuna minul tuleb loss teie vastuvõtuks valmis seada,” vastas krahv, „ei ole minul aega kurtisaane otsida – see on teie töö.”
„Mida sa sellega mõtled?” päris Charlie.
„Täna on esmaspäev,” lausus krahv. „Minu ettepanek on, et reedel tulete te Elde’i lossi, igaühel kaasas kurtisaan, kes teie meelest Londoni kõige kaunim on.”
„Seega siis Daisy,” märkis Jimmy.
„Vastupidi,” nähvas Charlie. „Lou-Lou teeks talle iga kell ära!”
Ta ütles seda agressiivselt, ent siis võtsid ka ülejäänud mehed sõna:
„Laulurästas on mõlemast parem.”
Teised mehed nimetasid veel Millyt, Amyt ja Dorist ning vaidlus jätkus seni, kuni krahv lausus: „Kuulake nüüd, mul on plaan seda omamoodi teha.”
„Mida see veel tähendab?” uuris Charlie.
„See tähendab,” kostis krahv, „et ma tahan, et te igaüks tooksite endaga kaasa enda meelest kõige kaunima kurtisaani ning me korraldame paraadi. Mees, kes toob kaasa tüdruku, kes kõige enam hääli kogub, võidab tuhandenaelase auhinna.”
„Tuhat naela?” ahmis Jimmy õhku.
„Nii ma ütlesin,” vastas krahv. „Ja tüdruk saab sädeleva kingituse.”
Mehed olid jahmunult vait ning krahv jätkas: „Välja antakse ka teine ja kolmas auhind – nagu võidusõitudelgi.”
„Mis võidusõitudel?” hüüatas keegi.
„Mu isa lasi ühes oma ekstravagantsushoos lossi juurde võidusõiduraja ehitada,” selgitas krahv. „See on, tõsi küll, pisut konarlik, kuna seda pole viimase aastapaari jooksul kasutatud.” Ta vakatas ja jätkas siis: „Laupäevaks on see aga korras ning te võite sõita kas oma hobustel või kasutada minu omi. Ma loodan, et selleks ajaks on mul tallis juba parimad saadaolevad ratsud! Tänu taevale, et vähemalt mu tallid endiselt püsti on.”
„Ja mis võidusõitude eest auhinnaks on?” päris üks ta sõpradest.
„Sama mis kurtisaanide eest – iga sõidu võitja saab tuhat naela ning kokku korraldan ma neli sõitu. Teine koht saab viissada naela ja kolmas kakssada viiskümmend.”
„See kõlab väga põnevalt!” hüüatas Jimmy. „Ühte peab ütlema, Roydin – maal elamine pole su ajudele hakanud! Etonis oli iga temp sinu korraldatud.”
„Nagu ka Oxfordis!” lisas Charlie.
„Ma tahtsin teid vaid pisut lõbustada,” kostis krahv. „Ent enne, kui ma maale tagasi lähen, tuleb teil aidata mul mõned korralikud hobused leida.”
Taas hakkasid kõik korraga rääkima ning krahv sai teada, et Monteparti markii on rahahädas ja müüb parajasti oma tõuhobuseid, ning et ka Tattersalli juures toimub hobusemüük, seda pealegi veel samal pärastlõunal.
Krahv tõusis.
„Me läheme Tattersalli,” sõnas ta, „nii et mida varem me lõunatame, seda parem. Ma loodan, et olete mu külalised.”
Ta naeratas sõpradele ja jätkas: „Ma olen varem lasknud teil kõikidel endale lõunaid välja teha. Nüüd on mul suurim heameel teie külalislahkusele vastata.”
Kõik naersid selle peale ning meestepunt astus söögitoa poole.
Krahv saatis peakokale käsu serveerida seltskonnale kõige parem ja kallim roog, mis üldse olemas on. See oli tore lantš, kus kõik naersid ja pidid enda üle lärmi teistele kuuldavaks tegemiseks karjuma.
Siis sõideti mitme faetoniga Tattersalli oksjonikohta, kust krahv endale kuus igati väljapaistvat hobust soetas.
Seejärel palus ta Charliel järgmisel päeval tagasi tulla ning veel mitu ratsut osta, kui need tolle meelest piisavalt head on.
„Sa tunned ka Monteparti,” jätkas ta, „nii et mine uuri enne oksjonit ka tema käest, kas tal on väärt hobuseid ning kui palju ta nende eest tahab.”
„Ma teen seda,” vastas Charlie.
Lord Raynam oli krahvist vanem ja üks tema parimaid sõpru. Ta oli ka džokide klubi liige ning võidusõiduhobuste asjus tunnustatud autoriteet.
„Ma usaldan sinu otsustusvõimet, sest usun, et sul on hobuste asjus minuga sarnane maitse,” sõnas krahv. „Ning kuna reedeks peab lossis kõik muu valmis olema, pean mina kohe maale tagasi pöörduma.”
Ta vaatas enda ümber kogunenud sõpru ning lausus: „Ma arvan, et te kõik teate teed mu lossi. Ma ootan teid reede varasel pärastlõunal ning olen loomulikult valmis teid saatvaid kauneid daame vastu võtma.”
„Ma eeldan, et nemad on sinu kutse kõige tähtsam osa?” küsis keegi.
„Loomulikult,” vastas krahv. „Ilma nendeta teid vastu ei võeta.”
Selle peale kostis naeru.
Siis tekkis kahe krahvi sõbra vahel tüli selle üle, kumb neist Molly-nimelise tüdrukuga tuleb. Mõlemad uskusid, et too on hetkel vaieldamatult parim kurtisaan.
Krahv pöördus värava poole ning leidis enda kõrvalt seismast Harry Howe’i. „Ma aitan sul ühe sõidu võita, Harry,” sõnas ta tasa. „Kui midagi muutunud pole, oled sa minu teada üks parimaid ratsanikke üldse.”
„Tänan sind, Roydin,” vastas Harry, „kuid mul pole juba mõnda aega mitte ühtegi korralikku hobust olnud, kellega sõita.”
„Kõik ratsud mu tallis on sinu käsutuses,” vastas krahv kätt sõbra õlale pannes. „Ma pole unustanud kogu seda lusti, mis Oxfordis sai, kui me iga viimast kui reeglit rikkusime ja ikka puhta nahaga pääsesime!”
Harry naeris.
„Ma olen tihti seda imeks pannud, kuidas meil niimoodi vedas, et meid sealt minema ei saadetud.”
„Me elasime kõik üle,” vastas krahv tasa. „Harry, me oleme ellujääjad!”
Ta