Armastuse silmad. Barbara Cartland

teadis, et klanniliikmete jaoks oleks selline riietus kindlasti solvav olnud.

      Kui neiu lähemale jõudis, nägi ta, et mehe silmad olid sidemes.

      Kuid ta pani tähele ka seda, et krahv oli kena, laiaõlgne ja pikem, kui ta oleks oodanud.

      Krahv lösutas toolil ja oli Vara meelest rusutud meeleolus.

      Kaetud silmade järgi oli muidugi raske otsustada, millised mõtted ja tunded olid mehe peas.

      Ilma käskimata teatas teener külaliste saabumisest.

      „K’rikuõpet’ja, m’lord,” ütles ta, „ja miss Vara McDor-rn.”

      Kui nad krahvini jõudsid, lootis Vara, et mees tõuseb püsti.

      Kuid too küsis teravalt:

      „Kes teiega kaasas on, õpetaja?”

      „Tõin teile lugeja, milord,” vastas kirikuõpetaja. „Seda te ju soovisite ja ma loodan, et te leiate, et ta on erakordselt intelligentne noor naine. Tegelikult vedas mul väga, sest teda polnud üldse raske veenda siia tulema.”

      Kirikuõpetaja rääkis üsna agressiivselt, nagu tahaks krahvile selgeks teha, milline privileeg talle osaks langes.

      Krahv pomises vaid tõredalt:

      „Ma loodan, õpetaja, et teie protežee räägib keelt, millest ma aru saan.”

      „Seda peate ise otsustama,” vastas kirikuõpetaja. „Lubage mul tutvustada miss Vara McDorni, kelle isa, kindral söör Alistair McDorn, on klanni üks kõige lugupeetavamaid ja imetlusväärsemaid liikmeid.”

      „See on väga kena tutvustus,” ütles Vara, enne kui krahv midagi öelda jõudis, „ja kui mul kunagi soovituskirja vaja läheb, siis tean, kelle poole pöörduda!”

      Neiu hääles oli naeru kuulda.

      Kui krahv kuulab, siis peaks ta taipama, et Vara kõneleb puhast inglise keelt, täiesti ilma šoti aktsendita.

      Pärast lühikest vaikusehetke sõnas krahv:

      „Tõepoolest, te räägite, tänu Jumalale, inglise keelt!”

      Vara pidi juba midagi vastama, kuid kirikuõpetaja sõnas kiirustades:

      „Ma pean enne kojuminekut veel kahest kohast läbi käima, ja ma jätan su, Vara, nüüd siia. Loodan, et saad milordiga lähemalt tuttavaks, ja homme, kui ma tagasi tulen, leian, et kõik asjad on paremuse poole pööranud.”

      Kuigi krahv kirikuõpetajat ei näinud, tegi õpetaja talle aupakliku kummarduse ja sõnas:

      „Hüvasti, milord, ma olen kindel, et te oskate miss McDornile väga tänulik olla selle eest, et ta oli kohe valmis teile appi tõttama, kuna teab, kui tähtis on teie jaoks uues ametis õnnelik olla.”

      Siis astus kirikuõpetaja krahvi juurest eemale, pani hetkeks käe julgustavalt Vara õlale ja lahkus ruumist.

      Krahv ei öelnud midagi. Vara istus mehe vastas olevale toolile.

      „Te peate mulle ütlema,” sõnas neiu vaikse meeldiva tooniga, „mida te täpselt vajate ja mis teid huvitab.”

      Neiu vaikis hetke ja jätkas siis:

      „Ma loodan, et te teate, et lõunast tulevad ajalehed jäävad mõnikord hiljaks, kuid Edinburghist saabuvad jõuavad kohale järgmisel päeval pärast trükkimist.”

      „Mind ei pane siin miski imestama!” sähvas krahv. „Kuigi ma muidugi olin sellest lossist siinses isoleeritud Šotimaa osas kuulnud, ei ole ma enne siin käinud.”

      „Järelikult on see saatus, et peate siin viibima ja praegusel erilisel ajal on see väga olulise tähtsusega.”

      „Mida te selle all silmas peate – „praegusel erilisel ajal”?” päris krahv.

      „Te kindlasti teate, et viimane krahv, teie vanaonu, ei suutnud enne surma vähemalt kolm või neli aastat enam millegagi toime tulla,” vastas Vara. „Kuna mitte midagi ei toimu ilma klanni juhi heakskiiduta, siis on elu siin peaaegu seisma jäänud.”

      „See on siis küll väga naeruväärne seis,” märkis krahv.

      „Šotlaste jaoks mitte,” vastas Vara. „Ja nüüd, kui te siin olete, on teil vaja palju ära teha.”

      „Kuidas ma seda teie meelest tegema hakkan, kui ma ei näe?”

      Polnud mingit kahtlust – krahvi hääl oli väga agressiivne.

      „Just sellepärast ma olengi siin,” vastas Vara. „Ma selgitan teile, mida on vaja teha, ja ma olen kindel, et kui te teate kõiki olulisi detaile, siis pole otsuste tegemine raske.”

      „See on teie jaoks väga suur ettevõtmine,” sõnas krahv teravalt. „Ma leian, et mul on võimatu elada nii, nagu ma praegu pean elama – ma ei näe, ma olen täielikus pimeduses, ja nagu ma aru saan, ei anta mulle lootust ka tulevikus nägijaks saada.”