poisikesepõlve kodu, mõtlen ja arutan:
Su elusaatus on olnud selline, et oled läbi rännanud laia Venemaa risti ja põiki, oled sõitnud Volgat mööda kuulsa röövlipealiku Stenka Razini jälgedes; oled käinud kaks korda Kaukaasias, ulatunud üle Uurali mägede mõõtmatusse Siberissegi. Rumeenia on sul läbi tambitud jalgsi, kord pidid Doonau jõkke isegi uppuma; Karpaatide mäekülgi-orge ja Poolamaa poriseid teid näed nüüd aastate järel uneski nii selgesti kõigi üksikasjadega, et tunned väsimust sääremarjades ja valu pihasoontes – püssi ja rasket sõdurikotti kandes. Siis oled rännanud Soomes, sõitnud alla Oulu jõe koskedest ja jõudnud piirini, kus päike suveööl ei lähe looja. Aga ütle, kas tunned oma kodukohta – nii viiekümne-kilomeetriliseski ringis? Ei tunne.
Ja siis tuleb meelde, et poisikesepõlves sõitsid võõrad kaupmehed külla, regedel suured koormad puunõusid. Neilt osteti ikka mõni vann, toober või pesupali. Veel praegu mäletan, et armastasin nende koormate ümber keksida, näpuga üle sileda puunõu tõmmata ja nende vaigust lõhna sisse hingata. Teised mehed tõid toole, kolmandad vokke, – kõik nad öeldi olevat kõrvenurga mehed, sealt Avinurme ja Tudu kandist, kus olevat suured sood ja mõõtmatud metsad. Karud möirgavat toa taga metsas, kuna hundid kippuvat talveti lambalauta.
Nende meeste kodukohti sa pole näinud, ja ometi pole nad kaugel.
Kui isa hakkas ehitama uut maja, siis tõi palgid Tudu metsast. Iga selline reis kestis kaks päeva. Ta sai kogu talvesüdame vedada, enne kui sai majatäie palke koju. Aga igal õhtul nurusin siis isalt jutte Tudu metsadest ja pärisin, kas ta oma reisul karusid ja hunte juhtus nägema. Neid ta küll ei näinud, aga suurtest metsadest ja kõrvenurga meeste elust teadis jutustada mõndagi.
Jah, seal olevat tõepoolest suured metsad ja laiad sood. Mõnes kohas on noor mets nii lihe, et sealt kuidagi läbi ei pääse, teisal on jälle nii kõrged puud, et müts kukub maha, kui pea selga ajad ja otsa vaatad. Inimasulaid on seal vähe, need asetsevad laiali mööda metsi ja rabasid kõrgemail kohtadel, soosaartel. Mõni talu asetseb nii üksikult kuski soosaarel, et lähema naabrini on kümme-kaksteist versta maad. Ega sealt muul ajal hobusega välja pääse kui talvel, kõik metsa- ja sooteed on tümad ja läbipääsematud, jala veel kuidagi võid läbi minna, aga hobusega ei saa. Kõik käigud ja veod tuleb teha talvel – sool, suhkur, raud ja muu poekraam talveteega kogu suveks ja sügiseks valmis tuua.
Nende kohta käibki naljajutt, et kui kevadel või suvel juhtub inimene surema, siis peab ta kas sisse soolama või parsil ära kuivatama ja kuni reeteeni kodus hoidma, alles siis võid maha matta. See jutt nüüd küll õige ei ole – rahvasuu jõuab paljugi – surnud kantakse kätel läbi tüma suurele teele ja maetakse ikka omal ajal. Aga eraldatuna ja omaette nad elavad seal soosaartel, mõnikord ei näe kuude viisi võõrast nägu talus.
Vanasti oli seal küll palju metsloomi, aga nüüd neid ei ole. Siiski juhtuvat mõnikord, et karu ühel või teisel soosaare talul lehma murrab.
Suvel on seal palju parme ja sääski, ei saa muidu lehma lüpsta, kui tuleb teha karjaaias suitsu, mis putukad eemale peletab.
Nii, jah, elatavat Alutaguse metsades poisikesepõlves kuuldud juttude järgi, seda sa aga ei ole näinud.
Ja tuleb meelde veel üks või teine juhtum poisikesepõlvest, kui välismaailm tungis kodukohta, olgu siis harjukeste või venelaste-räbalakaupmeeste näol. Ja imelik küll, need olid ja jäidki võõramaks ja kaugemaks kui soomlased, kes meie randa käisid silku toomas, kartuleid ja ja vilja viimas. Või välismaa madrused, keda sadamas alati võis näha, kuid kellega ometi juttu ei saanud ajada. Näis nii, nagu vaataks mu kodu rohkem mere poole ja üle selle võõrale maale, kui selja taha kodumaa metsadesse ja soodesse. Mere poole olen minagi rohkem vaadanud kui maa poole.
Kui ma mõne aja nii olen mõelnud ja arutanud, siis teen otsuse – rändama minna mööda sisemaad, eeskätt Alutaguse metsadesse ja soosaartele, sealt edasi lõuna poole, siis sisemaalt läbi kodukohta tagasi. Kõige meelsamini teeksin selle reisu jala, pamp seljas ja kepp käes, peatuksin siin päeva, seal kaks, mõnes kohas rohkemgi, kuid siis hakkan kõhklema. Jalad ei astu enam nii virgalt nagu kahekümne aasta eest Rumeenia väljadel, Poolamaa poristel teedel või Karpaatide mäekülgedel. Samuti on matkaaeg piiratud – leivateenistus ajab taga.
Jään lõpuks selle juurde, et sõidan jalgrattaga. Pakiraam mahutab parajasti ära mu vähese reisuvarustise, ei ole vaja pihasooni väsitada, kuna rattasõtkumiseks jõudu piisab. Mäest üles võib jala minna, mäest alla läheb seda suurema hooga. Kus vaja, seal peatun päeva või kaks, kus midagi vaadata ei ole, sealt kihutan ruttu läbi. Kui on vaja Alutaguse soosaarele minna, siis jätan jalgratta tee äärde tallu, käärin püksisääred üles ja sumpan jala.
Niisiis: määrin jalgratta, pumpan õhku kummidesse, sean korda teekaardid ning muu varustise, ja alustan reisu – Kundast Viru-Nigulasse ja sealt Tallinn–Narva maanteed mööda edasi.
TALLINN–NARVA MAANTEEL JA PÕHJARANNIKUL
Alul on kõik vanad tuttavad teed ja rajad, kus rändasin poisikesena küll asja pärast, küll tühja tuult tallates. Maantee Kundast Viru-Nigulasse on suvine kirikutee, seda mööda sõitsin sageli isaga kirikusse. Isa ja ema istusid ees heinavõrgul, mina kükitasin vankripäras, liblekott istmealuseks. Mäletan, et igal kirikuskäigul surid jalad ja sisikonna peksis segamini, kuid sellest ei tehtud väljagi, silmadel oli palju vaadata. Koolimaja kohalt pöördusime maanteele, siis tuli vallamaja, siis Malla mõis ja siis hakkaski üle metsalatvade meri paistma – avar veteväli, must suitsupilv taevarannal ja valendav puri. Ebamäärased igatsused ja kauged soovid tõusid hinges, unustasid kangeksjäänud jalad ja põrutava tee ning lasksid mõtteil lennata. Ärkasid oma unistusist alles Kanguristi küla paiku, kui meri taas jäi metsa varju, kirikuliste voor venis pikaks ja hakkasid kostma kirikukellade piu-paud. See kõik tuleb selgesti meelde, kui sõidan vana tuttavat teed mööda kiriku poole.
Siinsamas tee ääres istub karjane. Lambad on joosnud üle tee, üks lehm ahmib rukist süüa, aga poiss ei näe neid – vaatab merele. Tulen rattalt maha ja püüan vaadata samas suunas. Nojaa, kaks valendavat purje mereseljal ja üks auriku suits. Neid ta vaatab, nendega rändavad mõtted kaasa.
„Poiss, kari läheb vilja!” hüüan noorele unistajale.
Saan paar-kolm korda hüüda, enne kui poiss oma mõtteist ärkab ja minust aru saab. Siis kihutab tuhat-tulist lehma rukkist välja, et mõne aja pärast jälle suunata vaade merele.
Mina muudan oma sõiduteed, pöördun Iila küla kohalt kõrvale, et külastada veel kord Mahu sadamat, millest viimasel ajal näib kasvavat Kundale kardetav võistleja.
Peale mõningat sõitu ja eksimisigi liivastel metsateedel jõuangi Mahu randa. Kord käisin siin poisikesena tädipojaga kartuleid viimas. Siis ta oli tähtsusetu sadamake, õieti ei olnudki sadam, vaid väike laadimiskoht, kust soomlased võtsid kartuleid. Harva eksis siia mõni suurem purjekas, et võtta puid ja palke peale. Tormi eest laevad siin varju ei leidnud, tormipakku mindi Kunda sadamasse. Sadamasilda siin ka ei olnud, vankrid aeti madalasse vette, sealt laeti kartulikotid paati ja paat viis nad omakorda laevale.
Nüüd töötab siin süvendaja, merre ehitatakse muul meretuulte vastu ja laadimise hõlbustamiseks sild. See töö on praegu käimas. Mahu võtab nähtavasti vana Lontova kaubalaevad üle. Taani aktsiaselts, kellele kuulub Kunda vabrik ja sadam, ei ole huvitatud vana Lontova kaubandusest, kõrgete sillamaksudega peletatakse eemale needki vähesed soome jaalad, mis sinna veel käivad.
Ka muidu on Mahu palju muutunud, endiste kalurionnide asemele on tekkinud klaasverandadega maju. Ma tean selle jõukuse tõusu põhjusi – meri ja salapiiritus. Kuid sellest ei saa kirjutada. See on omapärane jonnakas võitlus, mida peavad viru viikingid petliku merega ja kurja piirivalvega. Ma tean, see ei ole tahe kergesti rikastuda, see on pigemini omapärane hasartmäng, mis sunnib kõik kaardile panema, isegi elu; see on mingisugune atavism, mis vanade viru viikingite järglasis salakaubitsemise hasardis väljendub.
Siin elasid omal ajal minu kolm koolivenda. Üks neist jäi revolutsioonikeerises Venemaale, teine hukkus piirituspaadil, kolmas – ime küll! – teenivat kuski Läänemaa kandis piirivalves. Ta tunneb väga hästi ühe poole mängu, nüüd katsub mängida vastaspoolel. Ta kõnelevat salakaubavedajaile: teie asi on salakaupa tuua, meie asi – seda kinni püüda; kumb kangem on, jääb peale. Aus mäng – igatahes!
Ega mul siin Mahus muud olegi teha. Uus põlv on peale kasvanud, kes mind ei tunne, minuealised on kõik võõraks