paigus liikuda ja möödunud aegu elustada. Siin linnamäel ja selle jalal orus Pada jõe kaldal peeti kihelkonna laulu- ja lastepidusid, kus minagi omal ajal osaline ja asjamees olin. Neid kõrgeid nõlvu mööda sai alla veeretada ning üles ronida, kuna vallidelt otsisime vanade eestlaste mõõku ja odasid.
Nüüd laotan kaardi enda ette ja määran selle järgi maastikku. See võis omal ajal olla tugev linnus idatee ääres, ja ainuke tee võis juba vanal hallil ajal ainult siit läbi käia. Põhja pool on meri, lõunas Samma sood, mujalt läbipääsu ei olnud – kõik, mis läänest idasse või sealt siia liikus, pidi ainult seda teed tarvitama. Siit tungis ristiusk idasse, siit läbi pidid liikuma Joann Julma sõjasalgad ja siit läks Karl XII oma vägedega Narva alla.
Kaldun arvama, et Tallinn–Narva maantee ei ole aegade jooksul oma asupaika muutnud, võib-olla mõni käänak on kadunud, muidu võis ta kulgeda ikka sama joont mööda, kord merele lähenedes, kord kaugenedes. Praegu on ta hästi sillutatud ning korras, sõida nagu mööda nahka. Ja liiklemine on elav, ei jõuagi loendada neid autosid ning omnibusi, mis sust mööda kihutavad ja vastu tulevad. See kõik näib nii harilik olevat, et karjanegi, kes tee ääres istub ja vilet meisterdab, pead ei tõsta pööraselt kihutava sõiduki vaatlemiseks.
Mina teen parajat sõitu ja märkan, kuidas kohad aeg-ajalt võõramaks jäävad. Siit on muidugi mitugi korda läbi käidud ja sõidetud, kuid need kohad ei jutusta mulle enam midagi, nagu kodulähedased. Olgu, lausun endale, nii see peabki olema. Ega ma tulnud teele mälestusi elustama, vaid uut nägema.
Aseri tsemendivabrikust sõidan mööda. See surev ning lagunev tööstuspaik paistab teelegi selgesti. Siin käisin alles hiljuti ja nägin, kuidas krohv iga maja küljest pudenes, teed rohtusid ja punases roostes raudteerööpad aina kaduvusest jutustasid. Omal ajal suure Venemaa tarvis ehitatud, kujunes Aseri perekaks tööstuskohaks, kuna ta Eesti ajal seisma jäi, saades oma võistlejalt Kunda vabrikult selle eest tasu. Nüüd on ka tasusaamise aeg läbi ja ehitised lähevad lammutamisele.
Väheste peatustega siin-seal jõuan aegsasti enne õhtut Ontika kõrgele kaldale, kus olen alati peatunud ega taha ka nüüd mööda sõita. Siin ulatuvat meie paekallas kõige kõrgemale, nagu kirjutavad maateaduseraamatud.
Ja tõepoolest avaneb siit vaade kaugele. Sirge randjoon Letipää neemest kuni Vene rannani on siia selgesti näha, kilomeetrit viiskümmend kummalegi poole. Põhjast paistavad sinavate kühmadena Suursaare mäed ja mereseljal võid igal ajal näha mitu aurikusuitsu ning purjetäppi. Sellist avarust ei ole meie kodumaal igal pool.
Imelik mõju on randjoonel! Siin on randjoon sirge – puuduvad salakauba-viikingid ja laevaomanikud. Kundast peale algab sopiline randjoon, sealt algab ka teissugune randlaste elu. Siin on kehvad kalurikülad, või väiketalunikud, kellele meri ainult väikeseks lisateenistuseks, uljaid merimehi ja salakauba-viikingeid siin rannas ei tunta, elutempo on rahulikum, salakaubitsemiskirg väiksem. Toilast peale algavad suvilad ja ulatuvad välja Narva-Jõesuuni. Jällegi isesugune meelsus valitseb neis paikades. Vene ajal andsid suvilad omanikele head tulu, nüüd aga kaovad nad tõusva tööstuse eest.
Olen siin rannas pärast Vabadussõda veetnud mõnegi suve: ühe suve olin Toilas, kaks Sillamäel, kaks Merikülas ja ühe Narva-Jõesuuski. Tol ajal elati neis paigus vanade heade aegade mälestusist. Vaat kuidas ikka Vene ajal oli! Suvila eest said kaks- kuni kolmsada rubla suves üüri ja mis sa veel muidu kätt või jalga liigutasid, puha maksti puhtas rahas kinni. Igal Sillamäe talumehel oli hobune ja troska, millega suvitajaid vedas küla ja jaama vahet – kaks-kolm rubla päevas teenida oli vähene asi. Lapsed tõid suvitajaile marju, naised pesid pesu – raha tuli niipalju, et iga paari-kolme aastaga võisid üles lüüa uue suvila. Ja võtjaist puudu ei olnud, ehitusel olevad majad telliti ette.
Sinul, väikeste nõuetega haritlasel oli raske seal mingisugusel positsioonil püsida, sa tarvitasid nii vähe ja maksid vähe, et ei tasunud sind võttagi. Tuli naine võid pakkuma, siis teatas kahekordse hinna:
„Nael maksab sada marka, aga saksalt tahaksin sada kümme saada.”
Kui sellele kahekordsele hinnale vastu juhtusid rääkima, siis öeldi kohe:
„Kui teie saks ei ole ja maksta ei jõua, mis te siis suvitama tulite?”
Ja siinsamas seletati jälle pikalt ja laialt, kuidas vene saksad laialt elanud ja palju maksnud. Seal majas elanud kümme aastat üksik härra, kellel igal suvel kaasas olnud kuus teenijat; tolles majas elanud aga proua, kes küsitud hinnast ikka mõne kopika üle maksnud.
Sa ei oska sellele midagi vastata, seda enam, et näed, kuidas need varandused nüüd kasutamata hävivad. Suurem osa neist majust on sõjaajal rüüstatud ja aknad sisse pekstud, sinu ühe-kahe toa üürist ei piisa omanikule tulekindlustusmaksudekski. Paljud hakkasid kohe suvilaid müüma, peamiselt lammutamiseks ja äravedamiseks, et saadud rahaga väikesele põllumajapidamisele jalgu alla saada. Üks mees jutustas pisarsilmil, et enamlased viinud ära ta ainsa hobuse, uue hankimiseks pidanud ta ära müüma ühe suvila. Selle eest saanud viiskümmend tuhat, marka ja niisama palju maksnud ka uus hobune. Hobused olid pärast sõda hinnas.
Nii elati tol ajal siin – omal ajal kuulsas suvitusrannas. Kas nüüd peaks olema meelsus muutunud ja eluviis praegusaja nõuetega kohastunud?
Kui õige oma reisukavast väike kõrvalpõige teha ja sinna sõita, kas või Toilassegi. Seal siiski vanu aegu nii taga ei nutetud, rajati asundustalusid ja käidi kalastamas. Palju rohkem kõneldi lõbusaid lugusid vene tõusik-miljonäri Jelissejevi kuulsa Oru lossi ehitamisest. Sinna alles olevat insenerid osanud raha matta, kuid seda pudenenud ka ümberkaudsele rahvale lisatööde ja vedude eest. Ja väga kerge olevat olnud see teenistus: hommikul panid liivakoorma peale ja sõitsid ehituse juurde, registreerisid end kümniku juures, siis läksid koju põllutööle; õhtul panid taas koorma peale ja registreerisid uuesti – päev oli kirjas, päevapalk tuli. Mitte asjata ei kõnelda, et Jelissejev aidanud nii mõnelgi Voka ja Konju mehel laiusid osta.
Palju, palju olevat Jelissejev siia raha matnud. Taimestiku, osalt maastikugi on ta oma rahaga muutnud ja uueks loonud. Et oma üksildast residentsi suurendada, ostnud piiriäärseid maalappe kokku, lammutanud majad ja ehitanud oma rahaga mujale uued. Kirik, triiphooned, maneež uhkete sõiduhobustega kuulusid selle miljonäri lossi juurde. Ometi pole ta kunagi ise oma hobustega sõitnud, vaid ikka posthobustega Jõhvist Orule. Ja viisteist rubla olnud tema jootraha. Postipoistel olevat tema sõidutamiseks kindel järjekord olnud, et igaüks vürstlikust jootrahast oma osa saaks.
Selliseid ja palju teisigi jutte armastati kõnelda Jelissejevist ja Oru lossi ehitamisest. Kui mina lossi ja parki külastasin, olid nad mõlemad maha jäetud ja kandsid sõjaaegseid rüüstamisjälgi, millele lisandusid väikesed kõdunemismärgid. Park oli umbe kasvanud, teed rohtunud, Kuna ehitistest pudenes krohvi. Sisemuses oli aga toredust veel küllalt. Mäletan raamatukogu – suured kapid toredaid kuldköiteid täis. Lõin mõne köite lahti – aastakäigud „Nivat” ja muid väärtuseta pildiajakirju. Kirjandus ei olnud selle mehe maailm, aga kuldköites sobis siia ruumi igasugune raamat ja ajakiri.
Oru loss, autor: Carl Sarap (Rahvusraamatukogu, b25954295_1)
Nüüd ehitatakse ümber ja parandatakse seda lossi Eesti presidendi tarvis. Oleks ehk huvitav näha, missugune ilme talle nüüd antakse, kuid – heidan käega. Jäägu pealegi nägemata. On siiski huvitavam istuda siin kõrgel kaldal ja lasta silmadel rännata üle avara veevälja, kui seirata vana miljonäri tujukaid rikkuseavaldusi. Seda enam, et praegu saabub siia üks sisemaa kool õpireisule.
Omnibus jäetakse eemale seisma, rüsinal tungivad õpilased välja ja jooksevad istumisest kangeks jäänud jalgadel komistades ning kühmakalt mere poole. Imestushüüetel ei ole piiri. Jumal, kas see ongi meri! Heldus, missugune ta on! Ei mina arvanud, et ta niisugune on, arvasin, et on nagu meie järv, muudkui suurem. Miks ta sealt eemalt ülespoole kerkib, taevale vastu läheb? Ja teist kallast ei ole tõepoolest näha! Vaevalt-vaevalt märkad, kui meri lõpeb ja taevas algab. Mis valged asjad need seal eemal on? Just nagu hanekari.
Üks valgepäine tüdruk võtab märkmiku ja pliiatsi välja.
„Oh