see osutub mulle vajalikuks, või tõuseb veepinnale. Kui ma aga tahan kiiremini veepinnale jõuda, siis lülitan propelleri välja ning veesurve tõstab “Nautiluse” otse üles, nagu õhk vesinikuga täidetud õhupalli.”
“Braavo, kapten!” hüüdsin ma. “Kuid mil viisil suudab roolimees vee all teie poolt antud kurssi hoida?”
“Roolimees asub kumerläätsekujuliste läbipaistvate klaasseintega ruumis, mis “Nautiluse” kere ülemisest osast välja ulatub.”
“Klaasid, mis niisuguse tohutu surve all ei purune?”
“Täpselt nii. Olgugi et kristall löögi mõjul kergesti puruneb, on ta siiski väga vastupidav. Elektrivalguse abil Põhjameres 1864. aastal teostatud kalapüügi kogemused näitasid, et ainult seitsme millimeetri paksused klaasläätsed talusid kuni kuueteistkümneatmosfäärilist survet, olgugi et neid läbistasid ebaühtlaselt soojendavad kiired. Klaasid, mida mina tarvitan, on keskelt kahekümne ühe sentimeetri paksused, seega kolmkümmend korda paksemad.”
“Nõustun teiega, kapten Nemo, kuid nägemiseks on vaja valgust. Tekib küsimus, kuidas te merepõhja täielikus pimeduses…”
“Roolikambri taga asub võimas helgiheitja, mille kiired valgustavad vett poole miili kaugusele.”
“Braavo, kapten, kolm korda braavo! Nüüd ma mõistan, kust tuli selle arvatava narvali helendamine, mis teadlastele rahu ei andnud! Niisugusel juhul küsiksin teilt, kas “Nautiluse” kokkupõrge “Scotiaga”, mis lõi nii suuri laineid, toimus juhuslikult?”
“Täiesti juhuslikult, mu härra. Sõitsin parajasti kahe meetri sügavuses, kui kokkupõrge toimus. Siis aga nägin, et sellel polnud mingeid tõsisemaid tagajärgi.”
“Ei mingeid, mu härra, aga teie kohtumine “Abraham Lincolniga”?”
“Härra professor, mul on vahva Ameerika sõjalaevastiku ühest parimast fregatist väga kahju, aga kui ta mind ründas, siis pidin end kaitsma! Ometi piirdusin ma üksnes sellega, et muutsin ta võimetuks mind edaspidi kahjustama. Lähimas sadamas parandab ta oma vigastused suurema vaevata.”
“Ah, kapten,” hüüdsin veendunult, “teie “Nautilus” on tõesti suurepärane laev!”
“Jah, härra professor,” vastas kapten Nemo märgatava liigutusega hääles, “armastan teda, nagu oleks ta liha minu lihast ja veri minu verest! Kui teie laevadel valitseb kõikjal hädaoht, sest nad on antud ookeani meelevalda, ookeani, mis sisendab eelkõige kuristikutunde, nagu seda väga hästi on väljendanud hollandlane Jansen, siis vee all ja “Nautiluse” pardal pole inimesel vaja enam midagi karta. Ei vee muljumist suurtes sügavustes, sest selle laeva kahekordne kere on rauast tugevam, ei niisugust taglast, mida lainetus kulutab, purjesid, mida tuul puruks rebib, ei mingeid katlaid, mis auru survel lõhkevad, ega ka tuleohtu, sest see aparaat on tehtud mitte puust, vaid terasplaatidest. Siin pole vaja ka sütt, mille tagavarad kuluvad, sest jõuallikaks on elekter. Samuti pole karta kokkupõrkeid, vähemalt niikaua, kui ta on ainus laev, mis sõidab vee all, ega ka torme, sest mõni meeter allpool merepinda valitseb absoluutne vaikus! Vaadake, mu härra, see siin on laev selle sõna tõelises mõttes! Kui on tõsi, et konstruktoril on rohkem usku tema poolt projekteeritud laevasse kui selle ehitajal inseneril, viimasel aga rohkem usku kui laeva kaptenil, siis te mõistate ometi, millise andumusega ma usaldan end “Nautiluse” hoolde, olles ühtlasi tema kapten, ehitaja ning konstrueerija!”
Kapten Nemo kõneles haaravalt. Tema silmad põlesid, tema liigutused olid kirglikud, ta oli otsekui ümber sündinud. Tõepoolest! Ta armastas oma laeva, nagu isa armastab oma last.
Ometi kerkis üles veel üks küsimus, mis oli võib-olla küll ebadiskreetne, kuid ma ei suutnud hoiduda seda esitamast:
“Niisiis olete insener, kapten Nemo?”
“Jah, härra professor,” vastas ta, “olen õppinud Londonis, Pariisis, New Yorgis – muidugi tollal, kui elasin veel kuival maal.”
“Ent kuidas suutsite oma suurepärase “Nautiluse” salaja ehitada?”
“Iga tema osa on tellitud erinevast maailmaotsast mingiks väljamõeldud otstarbeks. Kiil on sepistatud Creusot’ juures, propelleri võll Pen & Co juures Londonis, terasplaadid Leardi tehastes Liverpoolis, propeller on Scotti töö Glasgowst. Paagid valmistas Cail & Co Pariisis, mootori aga Kruppi firma Preisimaal, rammi laeva ninas Motala vabrikud Rootsis, mõõteriistad vennad Hartid New Yorgis jne. Igaüks neist sai minult plaanid erisuguste nimede all.”
“Kuid sellisel viisil valmistatud osad oli ju vaja kokku monteerida,” jätkasin küsitlemist.
“Härra professor, selleks olin ehitanud vastavad töökojad keset ookeani asuvale tühjale saarele. Seal minu töölised, see tähendab minu vaprad kaaslased, kellele ma olin andnud vastava hariduse ja väljaõppe, ja mina ise viisime “Nautiluse” ehitamise lõpule. Pärast seda hävitasime tulega kõik jäljed meie viibimisest saarel, mille ma oleksin meelsasti õhku lasknud, kui oleksin suutnud.”
“Sel juhul näib mulle, et laeva ehitamine pidi tulema äärmiselt kulukas.”
“Härra Aronnax, tavalise raudlaeva ehitamine maksab tuhat ükssada kakskümmend viis franki iga tonni kohta. “Nautiluse” veeväljasurve on tuhat viissada tonni ja ta läks maksma miljon kuussada kaheksakümmend seitse tuhat franki, ütleme kaks miljonit franki koos sisseseadega või siis neli kuni viis miljonit koos kunstiteoste ja muude temas asuvate kollektsioonidega.”
“Veel viimane küsimus, kapten Nemo.”
“Palun, härra professor.”
“Te olete vist rikas?”
“Põhjaturikas, mu härra, nii rikas, et ma võiksin suurema vaevata kinni maksta kaks miljardit franki Prantsusmaa riigivõlga!”
Vaatasin teravalt otsa sellele kummalisele isikule, kes nõnda kõneles. Kas ta kuritarvitas minu kergeusklikkust? Tulevik pidi selle kohta vastust andma.
XIV
“MUST JÕGI”
Merega kaetud osa maakera pindalast võrdub umbes kolmesaja kuuekümne ühe miljoni ruutkilomeetriga. See veemass võrdub tuhande kolmesaja seitsmekümne miljoni kuupkilomeetriga ning kaalub tuhat kolmsada seitsekümmend kvintiljonit tonni. Et see arv oleks meile arusaadavam, siis olgu öeldud, et kvintiljon on miljardist niisama palju suurem kui miljard on suurem ühest. See tähendab, et kvintiljonis on niisama palju miljardeid kui miljardis ühtesid. See tohutu veemass võrdub ligikaudu veehulgaga, mida kogu maailma jõed kannavad merre neljakümne tuhande aasta jooksul.
Möödunud geoloogilistest ajastutest oli esimene tuleajastu, millele järgnes veeajastu. Siis oli kogu maakera pind kaetud veega. Edasi ilmusid siluriajastul vähehaaval üksikud mäetipud vee alt nähtavale, tekkisid saared, mis kohalike veeuputuste tagajärjel aeg-ajalt kadusid, siis jälle uuesti tekkisid, omavahel liitusid ning moodustasid lõpuks mandrid sellistena, nagu me neid praegu tunneme. Maa oli võitnud merelt kokku sada nelikümmend miljonit kuussada tuhat seitse ruutkilomeetrit.
Mandrite piirjooned võimaldavad maailmamere jaotada viide suurde ossa: Põhja-Jäämeri, Lõuna-Jäämeri, India ookean, Atlandi ookean ja Vaikne ookean.
Vaikset ookeani piiravad põhjast ja lõunast polaarjooned, idast ja läänest Aasia ja Ameerika, mille kaugus teineteisest võrdub saja neljakümne viie pikkuskraadiga. See on kõige vaiksem ookeanidest, tema hoovused on laiad ning aeglase vooluga, tõusud ja mõõnad väikesed, sademete hulk aga suur. Niisugune oli ookean, mille pidin läbi sõitma nendes uutes kummalistes tingimustes.
“Härra professor,” ütles kapten Nemo, “kui soovite, siis võime minna ja määrata täpselt kindlaks meie reisi lähtepunkti. Kell on praegu kolmveerand kaksteist. Tõusen nüüd veepinnale.”
Kapten vajutas kolm korda elektrilülitile. Pumbad hakkasid reservuaare veest tühjendama. Manomeetri osuti märkis vastavalt “Nautiluse” kerkimisele veesurve pidevat vähenemist ning peatus lõpuks.
“Oleme kohal,” lausus kapten.
Läksin