ilmus veepinnale hingama, siis tungis õhk tema kopsudesse niisuguse jõuga nagu aur mõne kahe tuhande hobujõulise aurumasina silindreisse.
“Hm!” mõtlesin ma, “tõesti tore vaal, kellel on ratsarügemendi jõud!”
Kuni valgenemiseni valvasid kõik; valmistuti lahinguks. Püügiriistad asetati piki laeva parrast. Tüürimees laskis laadida vaalapüügikahurid, mis paiskavad harpuuni kuni miili kaugusele, ja pikatorulised jahipüssid lõhkekuulidega tulistamiseks, mille iga tabamus on surmav ka suurimale loomale. Ned Land piirdus oma harpuuni teritamisega, mis tema käes oli kohutav relv.
Kell kuus hakkas päike tõusma ning koos aovalgusega kadus ka narvali elektriline helendus. Kell seitse oli juba küllalt valge, kuid silmapiiri kattis väga tihe hommikune udu, millest ei suutnud läbi tungida ka parimad pikksilmad. See tekitas pettumust ja viha.
Vinnasin end üles kuni päramasti saalinguteni. Mõned ohvitserid istusid juba mastide tipus.
Rasked udupilved, mis mere kohal rullusid, hakkasid kella kaheksa ajal vähehaaval kõrgemale tõusma. Silmapiir selgines ja avardus.
Nagu õhtulgi, kõlas äkki Ned Landi hääl: “Otsitav ese pakpoordis traaversist tagapool!”
Kõigi pilgud pöördusid märgitud punkti suunas. Seal, umbes pooleteise miili kaugusel fregatist, kerkis mustjas kere peaaegu meetri võrra üle merepinna. Ägedalt sabaga pekstes tekitas ta tugevat lainetust. Kunagi pole ühegi looma saba peksnud vett niisuguse jõuga. Tema liikumisteed tähistas tohutu pimestavalt valge vahujuga, mis joonistas veepinnale pikliku kaare.
Fregatt lähenes vaalalisele. Võisime looma täiesti vabalt jälgida. “Shannoni” ja “Helvetia” teadetes oli tema mõõtmetega veidi liialdatud. Mina igatahes hindasin narvali pikkust ainult kahesaja viiekümnele jalale.28 Mis puutub tema jämedusse, siis oli raske selle üle otsustada, kuid üldiselt näis loom olevat igati suurepäraste proportsioonidega.
Sellal kui me seda fenomenaalset olendit vaatlesime, paiskusid tema sõõrmeist kaks vee- ja aurusammast neljakümne meetri kõrgusele, ja selle järgi tegin kindlaks looma hingamisviisi. Veendusin lõplikult, et ta kuulus selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi, emakooksete alamklassi, kalaliste rühma, vaalaliste seltsi ja… sugukonna kohta ei võinud ma veel midagi öelda. Vaalaliste seltsi kuuluvad ka narvalid. Iga sugukond jaguneb omakorda perekondadeks, perekonnad liikideks, liigid alamliikideks. Seega puudusid mul veel sugukond, perekond, liik ja alamliik, kuid ma ei kahelnud, et taeva ja kapten Farragut’ abiga oma liigituse lõpule viin.
Meeskond ootas kannatamatult komandöri käsklusi. See aga, olles enne tähelepanelikult looma jälginud, laskis kutsuda inseneri. Insener ilmus.
“Mu härra, kas auru on?” küsis kapten.
“Jah, mu härra,” vastas insener.
“Hästi! Kütke tugevamini, ja siis täisaur peale!”
Sellele käsule vastas kolm hurraad. Võitlusetund oli kukkunud. Mõne hetke pärast paiskasid fregati kaks korstnat välja musti suitsupilvi ja katelde värisemist oli tekilegi tunda. “Abraham Lincoln”, tõugatuna oma võimsast propellerist, tormas otse looma peale. See laskis tal poole kaabeltau kaugusele läheneda ja, ilma et oleks vaevaks võtnud sukelduda, hakkas vaikselt eest ära liikuma, piirdudes vahemaa säilitamisega.
Niisugune jälitamine kestis umbes kolmveerand tundi, ilma et fregatt oleks paari sülla võrragi vaalale lähemale jõudnud. Oli ilmne, et taolise kiirusega ei saa me teda kunagi kätte.
Kapten Farragut katkus raevukalt tihedat habemetutti oma lõua all.
“Ned Land!” hüüdis ta.
Kanadalane ilmus käsu peale.
“Noh, isand Land, kas ikka veel soovitate mul paadid vette lasta?” küsis kapten.
“Ei, mu härra,” vastas Ned Land, “sest see elukas laseb end ainult siis püüda, kui ta ise seda tahab.”
“Mida siis teha?”
“Lisage auru, kui võite. Mina aga asuksin teie loaga vesitaakidele ja kui jõuame viskekaugusele, heidan harpuuni.”
“Minge, Ned,” lausus kapten ja hüüdis: “Insener, survet juurde!”
“Ned Land asus oma kohale. Kateldele tehti kõvem tuli alla. Laeva kruvi tegi nelikümmend tiiru minutis ning aur tungis visisedes ventiilidest välja. Logi näitas, et laeva kiirus oli kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.
Kuid see neetud loom ujus samuti kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.
Fregatt jätkas tagaajamist sama kiirusega veel terve tunni, ainsatki sülda lähemale jõudmata! See oli Ameerika sõjalaevastiku ühele kiireimale laevale alandav. Allasurutud viha täitis kogu meeskonda. Madrused kirusid elajat, kes ei suvatsenud neile isegi vastata. Kapten Farragut ei rahuldunud oma habemetuti silumisega, ta lausa näris seda.
Insener kutsuti veel kord üles.
“Kas maksimaalne surve on saavutatud?” küsis kapten.
“Jah, härra,” vastas insener.
“Millisele survele on teil ventiilid reguleeritud?”
“Kuuele ja poolele atmosfäärile.”
“Seadke nad kümnele atmosfäärile.”
See oli tõepoolest eht-ameerikalik käsk. Ka Mississippil poleks mõne “konkurendi” ennetamiseks paremini tehtud!
“Conseil,” ütlesin oma tublile teenrile, kes seisis mu kõrval, “kas tead ka, et me lendame vist õhku?”
“Nagu härrale meeldib!” oli Conseil’ vastus.
Tore! Pean tunnistama, et säärane risk mulle meeldis.
Ventiilidele lisati raskust. Süsi voolas ahjudesse. Ventilaatorid paiskasid õhujugasid tulelõõma. “Abraham Lincolni” kiirus kasvas. Mastid värisesid alusteni, suitsukeerised leidsid liiga kitsastes korstnates vaevalt väljapääsu.
Logi heideti teist korda merre.
“Hei, roolimees?” küsis kapten Farragut.
“Üheksateist ja kolm kümnendikku miili, härra.”
“Auru juurde!”
Insener kuuletus. Manomeeter näitas kümme atmosfääri. Ent vaal pani samuti “auru juurde” ja ilma suurema vaevata ujus temagi üheksateist ja kolm kümnendikku miili tunnis.
Missugune jälitamine! Ei, ma ei suuda kirjeldada erutust, mis pani mind üleni värisema. Ned Land seisis oma postil, harpuun käes. Mitmel korral laskis loom meid endale läheneda.
“Jõuame järele! Jõuame järele!” karjus kanadalane.
Aga iga kord, kui ta valmistus lööma, kadus vaal säärase kiirusega, mis minu arvates ei võinud olla alla kolmekümne miili tunnis. Ja isegi nüüd, kus fregatt kihutas oma maksimaalse kiirusega, ei jätnud ta meid mõnitamata sellega, et tegi tiiru ümber laeva! Kõigist rinnust kõlas raevukarjatus.
Kella kaheteistkümneks olime niisama kaugel kui hommikul kella kaheksa ajal.
Kapten Farragut otsustas nüüd tarvitusele võtta mõjuvamad abinõud.
“Ah nii,” ütles ta, “või siis see elajas liigub kiiremini kui “Abraham Lincoln”! Tubli! Vaatame, kas ta kahurikuulist ka ette jõuab. Pootsman, mehed käilakahuri juurde!”
Otsekohe oli suurtükk laetud, välja sihitud ja tulistas. Mürsk lendas mõne jala võrra vaalast üle, kes asus poole miili kaugusel.
“Osavam mees asemele!” karjus kapten. “Viissada dollarit sellele, kes tollele põrgulisele pihta laseb!”
Üks vana, halli habeme, rahuliku pilgu ja külmaverelise ilmega kahurimees – veel praegugi seisab tema kuju mu silme ees – astus kahuri juurde, võttis asendi sisse ja sihtis tükk aega. Siis käis tugev pauk, mille kaja segunes meeskonna hurraahüüetega.
Mürsk küll tabas