viiulil oli see, mis esmalt Mary tähelepanu köitis. Hiljem oli ta, olles üles kasvanud prantsuse õukonna elegantsis, saanud tema prantsuse asjade sekretäriks; samal ajal kuninganna temasse kiinduski, seda kui kaaspagulasse sellel karmil ja muutlikul maal, mida saatus oli valinud teda valitsema. Rizzio, kasutades oma võimalusi ja peent Itaalia intelligentsi, edenes nii kiiresti, et varsti ei olnud Šotimaal ühtegi meest, kes oleks kuninganna silmis kõrgemal seisnud.
Kui Lethingtoni Maitland erru saadeti, kahtlustatuna pagendatud protestantidest aadlike soosimises, täitis tema koha seigneur Davie, ja nüüd, kui Mortonil lasus sama kahtlus, räägiti juba avalikult, et seigneur Davie’st saab tema asemel järgmine kantsler.
Nii sai seigneur Davie’st Šotimaa kõige võimsam mees ja ei olnud lootustki, et uhke, kangekaelne aadelkond selle halvakspanuta alla neelaks. Nad lõid tema vastu intriige, levitades muuhulgas kuulujutte, et see võõramaalasest tõusik oli paavsti saadik, kes plaanitses protestantide usu Šotimaalt väljatõrjumist. Kuid nende aeglastel Šoti mõistustel ei olnud tema Itaalia peenusele midagi vastu panna. Intriigitsesid nad nii, kuis suutsid – tema võim jäi muutumatuks. Ja siis viimaks hakkasid levima jutud, et ta võlgnes oma soosingu noore ilusa kuninganna juures millelegi muule kui oma ametialastele võimetele, nii et Bedford kirjutas Cecilile:
“Mil viisil kuninganna Davidit toetab, ma ei kirjuta, seda austusest kuninganna isiku vastu.”
See kuulujutt leidis kõlapinda – tõepoolest, alates sellest ajast on alati olnud neid, kes seda uskusid – ja levides jõudis see Darnley kõrvu. See seletas tema jaoks kuninganna vaenulikkuse, ja et ta ise ei mõtisklenud üldse suunas, mis oleks võimaldanud tal avastada tõelise põhjuse – tema enda vead, võimendas ta seda seda kuulujuttu kogu oma vihas ja muutus Rizziole hävingu soovijate seas kõige tähtsamaks.
Ta saatis Ruthveni, Murray ja eksiilis isandate sõbra järele – kes, pidage meeles, olid eksiilis Darnley süül – ja pakkus, et ta hoolitseb põgenike taas ametissenimetamise eest, kui nad kaitsevad tema au ja teevad temast Šoti kuninga ka kõiges muus peale lihtsalt nime.
Ruthven, surmavalt haige ja tõusnud oma haigevoodist ainult selleks, et kutsele vastata, kuulas tõsiselt selle rumala ja armsa poisi vahutavaid kõnesid.
“Pole kahtlustki, et teil on oma sõbra Davie suhtes õigus,” nõustus ta süngelt ja ütles meelega asju, mis ilmselt viisid Darnley kui kuninga ja abikaasa viimse võimaluseni endast välja. Siis lisas ta tingimused, mille täitmisel võis Darnley tema abile loota.
“Järgmise kuu alguses tuleb parlament kokku arutamaks Murray ja tema sõprade juhtumit, kuulutades nad oma mässu tõttu ilma jäänuks oma elust, maast ja varast. Te näete, selle võõramaa petise mõju on nii suur, et see ässitab Mary’t omaenese venna vastu. Murray on alati Davie’t vihanud, teades väga hästi, mis on kuninganna häbiks tema ja kuninganna vahel toimunud, ning isand Davie mõtleb nii Murray’le ja tema vihale lõpu peale teha.”
Darnley näris huuli ja ristas käed, piinatuna osavalt sisse antud mürgist.
“Ja siis? Mida saab veel teha?” hüüdis ta.
Ruthven vastas talle järsult:
“See plaan ei tohi teoks saada. Parlament ei tohi seda eelnõud kunagi heaks kiita. Te olete Tema Hiilguse abikaasa ja Šotimaa kuningas.”
“Nime järgi küll!” muigas Darnley mõrult.
“Sellest nimest piisab,” ütles Ruthven. “Selle nimega kirjutate te alla Murray ja tema sõprade ametlikule armuandmisdokumendile, lubades neil ohutult Šotimaale naasta ning nõudes nende läänide isandatelt nende kaitsvat saatmist. Tehke seda ja jätke ülejäänu meie hooleks.”
Kui Darnley hetkekski kõhkles, siis mitte seetõttu, et ta nägi olukorra irooniat – et tema ise vabastab salaja kuninganna jalgealust õõnestades süüdistustest need, kes olid Mary vastu võidelnud just seetõttu, et too oli temaga abiellunud. Ta kõhkles, sest otsustusvõimetus oli osa tema loomusest.
“Ja siis?” küsis ta lõpuks.
Ruthveni sinakashallist, pärlendavast näost vaagisid verega täitunud silmad emotsioonitult Darnley’d.
“Siis ükskõik, kas te valitsete koos temaga või temata, hakkate te valitsema kui Šotimaa kuningas. Ma luban seda teile, enda nimel ja ka teiste nimel, et me võiksime kokku leppida.”
Darnley istus maha, et kirjutada alla seigneur Davie surmaotsusele.
Oli laupäeva õhtu, üheksas märts.
Kuninganna kambri seinanišis põles väikesel tuleasemel männihalgudest tuli, eritades meeldivat aroomi ning muutes kogu ruumi hubaseks, mida suurendas kontrast uste taha jääva rõõmutu ilmaga, sest õues puhus idatuul Arthuri mäelt alla ja selle ulgumine kostus kõikjale üle lumme mattunud maa.
Võluv kuldsete juustega noor kuninganna sõi koos mõningate lähedaste sõpradega õhtust: tema lihane õde, Argylli krahvinna, Holyroodi maavalitseja, majaülem Beaton, Arthur Erskine, valvurite kapten ja veel üks – David Rizzio, kes oli eksinud rändurist tõusnud selliseks ohtlikuks imetlusobjektiks, mees, kelle tõmmut jumet ja inetut nägu tasakaalustas tema tumedatest silmadest särav tarkus ning kelle keha oli nii kõhn ja habras, et jättis temast peaaegu moonutatud mulje. Ta ei olnud vanem kui kolmkümmend, kuid tema vilets tervis, varane hüljatus ja ebaõnn olid jätnud oma jälje, nii et ta nägi välja kui viiekümneaastane. Rizzio oli riietatud tõsise kuninglikkusega ning tema õrna, hoolitsetud käe keskmises sõrmes hiilgas äärmiselt kallihinnaline juveel.
Õhtusöök oli lõppemas. Kuninganna nõjatus kõrgele istmele vaipadega kaetud seina ääres. Argylli krahvinna, suures toolis kuningannast vasakul, istus, küünarnukid laual, jälgides seigneur Davie pehmelt pikakaelalise lauto keeltel liikuvaid peeneid sõrmi. Jutuajamine, mis oli intiimselt ja piiramatult puudutanud Tema Majesteedi poolt kolme kuu pärast ilmale toodavat last, oli nüüd soikunud ja vaikushetke täitmiseks oligi Rizzio lauto kätte võtnud.
Karm näoilme muutus, kui ta keeli hellitas, tema hing ja meeleolu läksid muusikaga kaasa. Väga õrnalt, mitte rohkem kui kõhklevalt, alustas ta ühte neist kurblikest viisidest, tänu millele tema hing Šotimaal tänapäevani elus on, kui saabuva vaikuse murdis äkki kardinarõngaste kilin. Ust varjanud vaibad olid kõrvale tõmmatud ja ette teatamata seisis lävel noore kuninga pikk poisilik keha.
Darnley ilmumine peletas hetkega itaallase inspiratsiooni. Meloodia katkes järsult üheainsa kõrge valju liiga teravalt mängitud noodiga.
See heli ja siis järgnenud vaikus rabas neid kõiki – tekitades tunde, et miski sai just lõhutud, mida ei saa enam kunagi parandada.
Darnley sammus aeglaselt edasi. Tema kaunis nägu oli kahvatu, kui mitte arvestada kahte punast laiku tema põsesarnadel, ja tema silmad helkisid palavikuliselt. Ta oli joonud, see oli selge, ja et ta oli sellisena kuninganna juurde tulnud, keda ta kainena nii harva otsis, vihastas noid lähedasi sõpru, kes olid hakanud jagama Mary õigustatud halvakspanu tema suhtes. Nime poolest võis ta ju kuningas olla, kuid teda põlati nii väga, et mitte keegi ei tõusnud austuse märgiks püsti, samal ajal kui Mary ise vaatas tema lähenemist vaenulike, umbusklike silmadega.
“Mis viga, mu isand?” küsis Mary talt külmalt, kui Darnley istus ja ennast tema kõrval pingil sisse seadis.
Ta vaatas naist himuka pilguga, pani oma käe tema piha ümber, tõmbas ta enda vastu ning suudles teda matslikul viisil.
Keegi ei liigutanud. Kõik vaatasid neid ja ükski nägu ei näidanud mingit emotsiooni. Lõppude lõpuks, ta oli kuningas ja Mary oli tema naine. Ja siis, vaikust häirides, kurjakuulutavalt kui turma enda lähenevad sammud, kostus eemalt eesruumist kilisevat astumist. Jälle löödi kardinad kõrvale ja Argylli krahvinna karjatas äkki hirmunult vaatepildi peale, mida ta nägi. Ilmunud kuju oli relvastatud kui turniiril, pealaest jalatallani hiilgavas terases, mõõk käepärast kõrval, parem käsi puhkamas vööl asuval raskel pistodal. Kiivri visiir oli üles tõstetud, paljastades Ruthveni hirmsa näo – nii tontlik oli tema ilme, et see oleks tundunud surnud mehe näona, kui poleks olnud tema leegitsevaid silmi, mis seltskonda puurisid. Nende küsiv pilk liikus üle kogu laua, jäi pidama Rizziol