tagasi. Nikorella vaatas rösteri poole. Sealt tuli suitsu. Naine ehmatas:
„Mis see siis nüüd on?“
Kiiresti tõmbas ta juhtme kontaktist välja. Ka peas ringiratast keriv viisike ammustest aegadest katkes. Õngitsenud noaga saiatükid välja, uuris Nikorella rösterit. Sellel ei paistnud midagi viga olevat. Ka kõik spiraalid olid veel kuumad. Masinat liigutades pudines sealt aga sodi ning Nikorella keeras rösteri kummuli. Lauale tekkis väike hunnik poolkõrbenud saiapuru. Muidugi, keegi polnud pikki kuid hoolinud rösteri puhastamisest. Nikorella raputas masinat korralikult, tõmbas siis välja alusplaadi ja puhastas selle ära, raputas masinat veel kord ning tõmbas lapiga üle ka selle küljed. Pannud rösteri tagasi kapile ja juhtme kontakti, pistis ta saiatükid tagasi rösterisse. Vaatas pingsalt – kas hakkab jälle suitsema. Ei hakanud. Saiad läksid kenasti pruuniks. Teinud endale kaks juustuvõileiba ja täitnud vahepeal pooltühjaks rüübatud kohvikruusi, tahtis naine viimase aja tava kohaselt tuppa diivanile istuma minna, kuid mõtles viimasel hetkel ümber.
„Ma pidin ju oma eluviisi muutma! Oma elu muutma. Millal siis veel, kui mitte nüüd ja kohe?“ Naine ohkas. Nii oli ta ju otsustanud ja tal oli ka õigustus.
„Janar tahaks seda ka, et tema ema oleks rõõmus.“
See oli Nikorella tugevaim trump – kui Janar tahab, siis tuleb seda teha, maksku, mis maksab.
Ta astus köögiakna juurde ja vaatas välja. Tagaaed. Just. Sinna ta läheb ja istub kiigele. Kuulab linnulaulu ja naudib värsket õhku, keha paitavat tuuleiili ning läbi õunapuulehtede paistvaid päikesekiiri. Võtnud võileivataldriku ühte ja kohvikruusi teise kätte, läks ta kõrvaltuppa ning küünarnukiga lingile vajutades lükkas rõduukse lahti ja pistis varbad sealsamas seisvatesse plätudesse. Kui tore, et on suvi ja saab väljas olla! Hommikul olid sääsed ka veel unised ega kippunud tüütama. Pannud võileivataldriku maha, istus ta ettevaatlikult kiigele.
Kohvi joodud ja võileivad söödud, seadis Nikorella end mugavamini kiigele ja lükkas kergelt hoogu. Meenus, kuidas ta seal oli istunud, beebi Janar süles. Selle pildi sundis ta tahtejõuga eemale:
„Meenutan parem seda, kuidas ma ise lapsena hoogu tegin…“
Korraga tuli talle veel parem mõte.
„Ei tea, kas naabritel on ka kiik?“
Ta püüdis meenutada. Ei, ei pannud tähele. Aga ta võis ju praegu minna ja järele uurida. Kui kiike ei ole, siis oleks nii tore seda väikest tüdrukut ja tema isa siia kiikuma kutsuda. Vahelduseks, muidugi. Ta peatas hoo ning hakkas juba tuttavat rada pidi naabriaia poole minema. Kleit jäi põõsaokste taha kinni. See tuletas meelde, et ta polnud rinanhoidjat selga pannud:
„Mis siis, kui naabrimees seal on? Aga… ta läks ju ära tööle. Ta ei saa veel tagasi olla. Võib-olla on hoopis naabrinaine aias. Päevitab või… rohib… Ah, ma võin ju iga hetk tagasi pöörata!“
Ta trügis läbi põõsarägastiku vapralt edasi.
Naabri aias oli kõik vaikne. Mõned ammustest aegadest jäänud katkised aialipid, mis heki keskel turritasid, polnud mingi takistus ning Nikorella pressis end heki vahelt läbi. Midagi torkas säärde.
„Aii…“ pääses huulilt. Oma hüüdest ehmunud, kükitas ta säärt hõõrudes kärmesti põõsasse ning tundis otsekohe veel paari torget.
„Neetud! Pagana neetud põõsad!“ pääses nüüd huulilt vihane pomin. Püsti tõusta ta aga kohe ei julgenud. Hakka veel naabrinaisele seletama, miks ta keset päeva tema aiaäärsetes põõsastes kakerdab. Ta ootas kükitades, julgemata ringi vaadata. Mis siis nüüd saab? Kas keegi tuleb asja uurima? Kõik jäi vaikseks. Kui naabrinaine oligi kodus, siis igatahes polnud ta tagaaias ja ei näinud ega kuulnud kutsumata sissetungijat. Aeglaselt tõusis Nikorella püsti. Mida ta sinna tegema oli läinudki? Ah jaa – kiik! Ta vaatas uudishimulikult ringi. Kõik oli olemas. Nii kiiged kui ka trampliin. Veidi eemal liivakast, täis plastmassist ämbreid ja koogivorme.
„Nii, siin on siis kõik olemas. Aga olgu, küll ma midagi muud välja mõtlen,“ lohutas ta ennast. Miks ta midagi välja mõtlema peab ja milleks, ta ei teadnud. Aga tunne, et ta seda tegema peab, et seda on vaja, oli tugev.
„Võib-olla polegi kedagi kodus? See, mis-ta-nimi-nüüdoligi, Linda vist, on ehk ka tööle läinud. Või poodi? Või kuhu iganes. Keda huvitab. Tegelikult.“
Aeglaselt ronis Nikorella põõsaste vahelt välja ja vaatas ärevalt maja poole. Seal oli kõik vaikne. Ta märkas, et ka aknad olid suletud. Võib-olla polnud tõesti kedagi kodus? See fakt andis julgust ja naine otsustas minna edasi, et aias ringi vaadata. Ta ei teadnud isegi, mida ta seal näha lootis, aga kuidagi rahustav tundus selle kena naabrimehe kodus olla. Vähemalt tema aias. Nikorella läks aeglaselt maja juurde ja selle kõrval olevat rada pidi edasi.
„Piiluks õige, mis maja ees toimub,“ mõtles ta. „Äkki istub see ennasttäis naine seal?“ Ettevaatlikult ligines ta maja nurgale ning kallutas aeglaselt pead, et näha, kas seal on kedagi. Aga ka maja ees oli kõik vaikne ja tühi. Välisuks oli kinni. Nikorella läks tagasi maja taha, rõduukse juurde – ehk on ikkagi keegi kodus? Paljugi mis. Võib-olla istub perenaine toas ja vaatab telekat? Ega siis kõik kenal suvepäeval aias ringi vahtima pea. Ta tahtis ukse taga kuulatada, kas majas mängib teler või on kosta muusikat. Kuid ka see ei andnud tulemust. Kõik oli ja jäi vaikseks.
„Pole siin kedagi!“ võttis Nikorella uurimistulemused kokku. Ta sai muidugi aru, et igaveseks ta võõrasse aeda ilma pererahva loata tammuma jääda ei saa, kuid oli nii lahe tunda end tavalise perekonna elus osalisena. Isegi põnev.
Ta muutus veidi enesekindlamaks ja läks istus aiatooli. Vaatas kriitilisel pilgul ringi. Tema ees oli laud, millel vaas tulpidega. Aiatoolidel olid kollasekirjud padjad ja ühel neist toolidest istus nüüd tema. Võõras aias. Võõral toolil. Noh ja siis? Nikorella seadis end toolil mugavamalt sisse ning sulges silmad kujutledes, et on oma kodus. Mõtle, kui tema oleks selle kena meesterahva abikaasa? Saatnud mehe tööle ja lapse lasteaeda, on ta juba koristanud toad ja istub nüüd mõnusalt aias lamamistoolil, käes pooleliolev raamat. Kohvitass või mahlaklaas tema kõrval laual. Või seisab tema ees ehk hoopis molbert ja käes hoiab ta pintslit? Ootab, et päike õige nurga all maalitavatele lilledele langeks? Aga äkki on ta hoopiski just tegelenud nende lilledega? Rohinud või taimi istutanud, samal ajal planeerides, mida perega koos õhtul ette võtta ja mida õhtusöögiks valmistada? Ja see väike rõõmsameelne hüpiknukk, kel nimeks Viola, oleks hoopis tema ja Jaagu tütar.
Korraga meenus midagi ja Nikorella avas silmad. Üllatusega pidi ta tunnistama, et polnud viimase tunni jooksul kordagi Janarile mõelnud. Ehk oli see hea? Kindlasti oli see aga märk, et ta tegi õigesti, kui otsustas oma elu edasi elada.
„Janar,“ sosistas ta, „ma ei saa sind igavesti enda juures kinni hoida. Su hing ihkab vabadust. Ma pean sul minna laskma. Ma tean seda. Ja ma luban, et kunagi saame me jälle kokku. Siis, kui ma olen oma elu ära elanud. Ma tean, et sa mind ootad. Naeratav ja rõõmsameelne, uudishimulik ja alati väike. Ka saja aasta pärast!“
Ta tundis pisaraid silmadesse valguvat ning tõusis kiiresti:
„Nüüd olen ma temaga hüvasti jätnud. Nüüd võin ma teha midagi muud! Ja see lihtsalt on nii!“ Nikorella ei tahtnud enam toolil edasi istuda. Oli kergem mõelda muudele asjadele, olles ise liikumises. Tõusnud, tahtis ta teha veel väikese ringi aias. Ehk mõtleb ta välja, mida nad tema aias teha võiksid, kui neid sinna kutsuda – Jaaku ja tema tütart.
„Huvitav, mis asjadega väikene Viola liivakastis mängib? Ämbrid ja koogivormid, need seal paistavad olema… Aga ei tea, kas tal jalgratas ka on?“
Aeglaselt hakkas naine aianurga poole minema, kus oli enne märganud liivakasti. Midagi läigatas selle lähedal maas.
„Klaasikild? Kuidas võis see sinna sattunud olla? Viola võib ju endale haiget teha!“
Nikorella kummardus, et võimalik pahategija üles korjata ja ära visata, kui nägi, et maas vedeleb klaasikillu asemel kaasist võtmehoidja ja selle küljes… võti? Kükitanud, uuris ta murul lebavat võtit. Mis võti see võis olla? Kes oli