Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford

pole plaaniski sulle kätte maksta! Lihtsalt juhtus nii, et mul pole kellegi teise poole pöörduda. Ma kaotasin kogu oma raha, mul pole kusagil ööbida ja mille eest osta pilet koju? Kas te Samanthaga ei saaks mind aidata?”

      “Oi, ei,” raputas Étienne pead, avas ukse ja hakkas Sophiet väljapääsu poole tõukama, “raha ära küll küsi. Ja magada pole meil siin ka kuskil. Seda enam, kujuta ette, mida ütleb Samantha, kui ta tuleb ja jälle sind siit leiab. Pea mind topelt lurjuseks, kuid riskida ma ei taha.”

      “Mida ma siis tegema pean?”

      “Pöördu Prantsuse saatkonda!” vastas Étienne ja lõi ukse kinni.

      Sophie seisis veel mõne hetke, lootes, et ehk mõtleb mees ringi, kuid kui kedagi ei tulnud, võttis kohvri ja läks trepist alla.

      See on mingi õudusunenägu, tegi ta järelduse, astudes bussipeatuse poole. Emal oli tuhat korda õigus, kui ta mind Ameerika-reisist loobuma keelitas. Mõnele inimesele on seiklused vastunäidustatud. Otsustanud oma elu muuta, satuvad nad kohe rumalatesse olukordadesse. Nad peaksid kodus istuma, seriaale vaatama ja mitte oma nina tänavale toppima. Mina ilmselt kuulun just sellesse kategooriasse.

      Olgu, aitab, sõidan praegu kesklinna, otsin pangaautomaadi, võtan raha välja ja helistan emale. Ütlen, et mu plaan iseseisvuda purunes raginaga, vabandan kolm korda selle eest, et ei võtnud tema hoiatusi tõsiselt ja palun abi.

      Jõudnud peatusesse, uuris Sophie pingil istuvalt ja ajalehte lugevalt laia kübaraga naiselt, kas buss on juba läinud. Ta ei imestanud sugugi, kuuldes, et buss läks viie minuti eest ja järgmine tuleb alles poole tunni pärast. Kuna prantslanna pidas end pigilinnuks, pidas ta lugu bussiga loomulikuks asjade jätkuks.

      Tuul tõi temani praetud liha lõhna ja tütarlaps mõistis, et on väga näljane. Ta polnud ju mitte ainult lõunat söönud, vaid jäänud ka ilma hommikusöögita! Ringi vaadates nägi Sophie umbes kümne meetri kaugusel peatusest söögikohta ja otsustas, et läheb sinna sööma.

      Söögikoht oli räpane ja inimtühi. Peremees, kollases särgis paks mehhiklane, sirutas tütarlapse poole menüü, mis oli rasvastest sõrmedest võidunuks muutunud. Sophie võttis istet akna all, kust paistis bussipeatus. Millegipärast arvas ta, et sellises kohas söömine pole just ohutu, võib kergesti seedehäired saada. Kuid ta tahtis väga süüa ja kalli restorani jaoks oli tal raha vähevõitu. Seepärast käskis Sophie ennast mitte pirtsutada ja palus tõmmul ettekandjal tuua hamburgeri ja väikese pudeli koolat.

      Tuli välja, et siinsel toidul polnud eriti vigagi. Üldiselt, kui näljasele anda tükike leiba, tundub see kõige parema palana. Sophie lõi hambad pehmesse seesamiseemnetega saia, jõudis mahlase kotletini ja mõtles, et vaatamata kahjulikule kolesteroolile on see hamburger ikkagi erakordselt maitsev.

      Saanud oma toiduga kiiresti hakkama, istus Samantha mingi aja tühja taldriku taga. Magu urises rahulolematult, nõudes lisa, kuid Sophie mõistis, et praegu peab vähesega leppima.

      Kui kogu see jubedus lõpeb ja ma kodus tagasi olen, mõtles ta, siis lähen restorani ja lasen toidul hea maitsta. Tellin kõike nagu vaja: suupisteid, praadi, juustu, pudeli veini… Kuigi seda vahest mitte, ilmselt saan veinita hakkama. Pärast eilset nagu ei tahaks…

      Sophie vaatas unistavalt aknast välja. Seal oli kõik endine: peatus, naine ajalehega, buss… Buss?! Kuid pool tundi pole ju veel möödas!

      Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas väljapääsu poole, lohistades järele vihatud kohvrit. Tema teed takistas mehhiklasest peremees.

      “Enne lahkumist peab hamburgeri ja koola eest maksma ka!”

      “Seal on mu buss! Ma pean selle peale jõudma!”

      Sophie, olles unustanud kõik, püüdis mehest kord ühelt, kord teiselt poolt mööduda, kuid mees jätkas väljapääsu blokeerimist oma suure kehaga. Mõistes lõpuks, mida temalt nõutakse, pistis Sophie käe taskusse, võttis kortsus kupüüri ja sirutas mehhiklase poole, kes kohe ukse eest ära tuli.

      Söögikohast välja saanud, nägi ta, kuidas laia kübaraga naine kadus bussi ukse taha.

      “Oodake mind ka!” hüüdis Sophie peatuse poole kiirustades. “Palun! Ärge sõitke ära!”

      Kuid juht isegi ei vaadanud tema poole. Veel hetk ja buss hakkas sõitma, jättes õnnetu ikka samasse Los Angelese linnajakku. Kohta, mis oli Sophie jaoks saatuslik: ta tuli Étienne’i juurde ja siit algasid kõik hädad.

      Tütarlaps seisis keset tänavat, tundes, kuidas pisarad silma tükivad. Kõik läks viltu, absoluutselt kõik! Armastatu osutus lurjuseks, katse lõbutseda lõppes rahakoti kaotusega, isegi buss, ka see ei oodanud!

      Vanades filmides, mida Sophie nii armastas, ilmus kõige raskemal hetkel kangelanna teele nägus mees, kes hoobilt kõik probleemid lahendas. Kuid kino on nii kaugel reaalsusest ja Sophie oma kortsunud kleidis ja kohvriga käes sarnanes vähe nendele võrratutele naistele kinolinal.

      Jõudnud peatusesse, võttis ta istet tühjal pingil, kattis näo kätega ja hakkas nutma. Ta oli püüdnud end terve päeva vaos hoida, kuid lugu bussiga osutus viimaseks piisaks tema kannatuste karikas. Tal oli päris ükskõik, et möödujad teda vaatavad, ta tahtis koos pisaratega välja nutta kogu oma meeleheite.

      Kümmekonna minuti pärast said pisarad otsa ja Sophie otsustas veel kord oma olukorra üle järele mõelda. Ilusat meest silmapiirile ei ilmunud ja seetõttu pidi ta ainult iseendaga arvestama.

      Äraläinud buss polnud täna ilmselt mitte viimane, arutles ta. Varsti tuleb jälle üks ja siis teen tõepoolest seda, mida varem kavandasin: pangaautomaat, raha kaardi pealt ja kõne emale.

      Et ooteaega lühendada, võttis Sophie pingilt ajalehe, mille laia kübaraga naine sinna oli jätnud. Ta vaatas uudiseid, intervjuud kuulsa lauljaga, kriminaalkroonikat ja avas kuulutuste lehekülje.

      Oi, kui palju pakkumisi, mõtles tütarlaps, nähes rubriiki “Vabad töökohad”. Aga Étienne veab millegipärast pitsat laiali. Kas ta tõesti poleks midagi huvitavamat leidnud?

      Ta hakkas uurima peent ajalehekirja, püüdes ette kujutada, kuhu ta võiks tööle minna, kui kavatseks Los Angelesse jääda. Tuli välja, et enamikul juhtudel peeti silmas füüsilist tööd, mitte mõttetegevust. See tähendab, et inglise-prantsuse tõlke ei vajatud, see-eest aga võiks temast saada kas ettekandja või toatüdruk.

      See on täiesti loogiline, tegi ta järelduse. Kui ma otsiksin tööd vastavalt saadud haridusele, siis avaldaksin ise kuulutuse. Või pöörduksin tööjõuametisse. Aga siin pakutakse tööd põhiliselt teenindajatele. Või köögitöölistele. Ja näe, näiteks…

      Sophie lasi silmad üle rasvaste tähtedega trükitud kuulutuse teksti joosta: “Vajatakse lapsehoidjat viieaastasele tüdrukule. Korralik palk, pluss elamine ja toitlustus. Vanusel ja välimusel pole tähtsust. Tööotsijatel pöörduda aadressil Beverly Hills…”

      Asetanud ajalehe kõrvale, jäi Sophie mõttesse. Kas ta ikka tõepoolest tahab Prantsusmaale tagasi pöörduda ja endistviisi elada? Või oleks targem sukelduda uude seiklusesse?