ei tahaks.
Sel ajal, kui Gustav toidul hea maitseda laseb, läheneb Margit talle selja tagant ja silitab akadeemiku pead.
„Tead, Gustav,” alustab ta. „Meie suhted peavad lõppema…”
Gustav tilgutab moosi salvrätile.
„Ära hirmuta! Margit! Kuule, nad ju just äsja algasidki.”
„Donna e mobile,”lõõritab Margit veel korraks, kuid tõsineb siis kohe ja annab teada, pilk maas, et järgmisel kuul on ta juba mehenaine. Tulevat koguni kiriklikud pulmad ja ta ei taha, ei pea õigeks, et tema ja Naani suhted jätkuksid.
„Sa ei ütlegi selle peale midagi?..” imestab Margit, kui Naan teda rabama pidava uudise peale rahumeeli söömist jätkab. Vähemalt mingit nõutust peaks ta ikka välja näitama.
„Kas mul tuleks midagi öelda?.. Noh, kui sa nii oled otsustanud, siis vaevalt minu seisukohal enam tähtsust on.”
Tekib taas paus. Seejärel küsib Margit, ja just temal on pisar silmanurgas:
”Ütle, kas sa mind siis natu-natukenegi armastanud pole, Gustav? Kas… kas sa üldse oskadki armastada?” See lause kõlab juba natuke vihasemalt.
Nüüd ei sobi akadeemikul enam tõesti süüa. Ta tõuseb, paneb käed risti rinnale ja vaatab Margitile silma sisse.
„Sina, Margit, kindlasti tunned Tšaikovski esimest klaverikontserti?”
Margit väidab, et see – jutt kuhugi mujale keerata – on Naani tüüpiline komme. Mis puutub aga Tšaikovski esimest klaverikontserti, siis kes seda ei tunneks. Seda mängitakse igal võimalikul juhul: nii seppade kutsevõistluste avamisel kui ka karjalaskepäeval… Aga mis see kontsert siia puutub?!
„Kui ma nüüd küsiksin sult, kas Tšaikovski ikka armastas kõiki neid si-bemolle, fa’sid ja re-bemolle, mis sa siis vastaksid?”
Margit lausub, et kust tema seda võib teada.
„Muidugi armastas. Ta ju pidi! Ilma nendeta poleks seda kontserti, seda muusikat, teda ennastki poleks päris sellisena olemas, nagu ta nüüd on.”
„Igatahes ära kasutas ta neid noote küll. Nagu sina naisi!!!”
Naan astub Margiti juurde, üritab silitada ta randmeid, mida kuidagi ka talutakse, ja räägib naisele lahkesti nagu lapsele, et eks meie kõik ju komponeeri oma isiklikku kontserti – oma elu. See ongi meie ülesanne siin maa peal. Kuid keegi ei saa seda teha üksinda. On tarvis instrumente, on tarvis helisid, ühe sõnaga on vaja teisi inimesi.
Nüüd lükatakse Naani käsi kõrvale ning astutakse järsk samm tagasi.
„Sa pead oma isiklikku kontserti kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Sina pead saama end teostada. Kõik teised olgu sinu teenistuses. Sina, ikka sina kõigepealt!”
„Ka sina, kullake, teostad ennast teisi inimesi kasutades. Ka mind! On ju nii? Ja ma mõistan seda, sest teisiti inimene ei saa… Selge?”
„See kõik on ju õige ja ilus jutt. Aga selgemast selgem on see, et sina mind küll ei armasta. Igatahes pole see selline armastus, nagu mina vajan.”
Ja imekombel Margit ei solvugi, kui Naan talle ütleb, et ju vajab Margiti-tüüpi naine natuke mehisemat ja, mine tea, vast ehk ka ajuvabamat meest. Solvuda ei maksaks, sest ausalt öelda tahaks tema, Naan, ise kah mõnes asjas olla rohkem Põrgupõhja Jürka moodi tegelane… Jah, ta räägib seda täitsa tõsiselt: ausus ja mõõdukas lihtsakoelisus on ju tõesti inimese voorused. Teevad ka elamise lihtsamaks. See on ju Tammsaarel jube ilus koht, kui ta kirjeldab Jürkat oma eidele kirstu tegemas. Ja samblaid paneb ta naise soovil kah voodriks. Nagu olnud siis, kui nad esimest korda… Aga mis teha, nendib akadeemik, kui oled teistmoodi loodud. Pole Jürkaks sündinud…
Margit tunnistab, et Jürkat ta just ei sooviks, aga siiski on tal hea meel oma elus uus leht keerata. Krutskitega targad ja kavalad mehed talle eriti ei meeldigi, sest hinges tahtvat ta juba ammu hakata korralikuks pereemaks. Teatrist, varieteest, kogu sellest pealiskaudsest tilu-lilust, mille keskel ta seni on elanud, on talle nüüdseks kõrini! Ja aeg neiks saab ka mööda.
Margit rahuneb tasapisi.
Ent Naan teeb sellest vale järelduse, viies jutu otsemaid vallatumaile radadele:
„Ma julgen siiski loota, et teie noor pere ei vali oma kooselu aluseks fundamentaalset monogaamiat?”
Kui Margit seepeale küsib, mille nad siis peaksid valima, soovitab Gustav leida siiski midagi huvitavamat ja samal ajal vähem… amoraalset.
Vähem amoraalset?! Mis hull jutt see veel on?! Neil tulevat väga moraalne, kristlik abielu. Valge kleit ja pruutneitsid ja… Selle üle ei maksaks nalja teha!
„Ma ei teegi nalja,” deklareerib Naan. „Miks peaksin ma aga kristlikku ainuabielu respekteerima? Monogaamia on ainult inimajaloo viimane sabaots. Sadu tuhandeid aastaid peeti monogaamiat millekski väga inetuks, egoistlikuks ja amoraalseks.”
„No tead, seda ma nüüd küll ei usu!”
„Igasugune irdumine kollektiivist,” jätkab akadeemik täiesti tõsiselt, „mingite paarikeste moodustamine oli hukkamõistu väärt, kuna segas mammutijahti, naabritega sõdimist ja muud olulist. Alles siis, kui tekkis eraomand, krabas iga mees endale isikliku naise kaenlasse. Ja monogaamia kui äärmiselt ebamoraalne ja kitsalt individualistlik nähtus muutus normiks. Muide, üks vaimukas mees on öelnud, et raua kasutuselevõtt lõi abielu; kui aga ilmusid alumiinium ja plastmassid, siis algas monogaamia mõranemine. Nii et teie kaks, ärge keerake ajalooratast tagasi. Targad naised emantsipeeruvad. Lahutuste arv tõuseb. (Paus.) Miks sa mind nii imelikult vaatad?”
Margiti näol, punaseplekilisel, on vahkviha:
„Ma arvasin, et see meie f-ff-ataalne lahkuminek sind natukenegi kurvastab, sul ehk silmad niiskekski võtab, aga sina, küüniline limukas, lobised südamerahus plastmassist ja alumiiniumist. Inimlikud tunded on sulle võõrad.”
Ta pöördub kannalt ja kuulutab üle õla: „Mul on hea meel, et me enam kunagi ei kohtu. Sa kuradi enesearmastusest pungil… si-bemoll!”
Pole võimatu, et südames Margit ehk siiski loodab Gustavit tõusvat, ja vabandavat, et kõik see oli ainult hull naljajutt, ning et ta tõeliselt Margitit sügavalt… ja nii edasi. Kuid midagi niisugust ei toimu. Naan naudib pannkooke edasi. Margit kaob kööki. Naan aga ütleb sotto voce iseendale:
„Jumala abiga on see asi ühel pool! Koguni legendaarsel don Juanil olnud ainult üks armastus, üks naine korraga, väidab Max Frisch. Ainult et need korrad olnud üpris lühikesed ja kohe tuli jälle uus sügav tunne…Aga pannkooke teeb see naine paremini kui ükski neist, kellega olen seni kohtunud…”
Ta tõstab neist viimase rahumeeli endale ette ja naudib hõrgutist, silmad mõnust pilukil nagu kõutsil koorekirnu man.
3
Jevgenia Afanasjevna Korsitšenko-Naanile ei tahtnud täna kuidagi und tulla. See oli päris ootamatu asi, sest unetus oli talle seni enam-vähem tundmata. Gagras, kus ta suvila asju (õnnestunult!) ajas, oli ta maganud kõigi seal veedetud kahe nädala vältel lausa suurepäraselt.
Milles siis nüüd asi? Just siin, isakodus, Moskva kõrgete lagedega suures viietoalises kesklinnakorteris, kus Ženja tuntud julgeolekukindrali tütrena, ainsa lapsena, kord nukkudega mängis, kus ta hellitatud plikana pea kõik oma soovid läbi surus ja hiljem ekstrauhket, ainult välismaistest materjalidest tehtud lõpukleiti selga proovis, oleks ju uni pidanud eriti hästi tulema. Ikkagi lapsepõlvekodu. Aga näe, miski teeb rahutuks, mitte ei taha tukk peale tulla; tuleb nähtavasti arstikapi juurde minna, kus uinuteid ja rahusteid küllaga. Isal – tema töö iseloomu arvestades (oma tööst ei rääkinud ta kodus küll kunagi, kuid aimata ju võis, milles see seisnes) – läks rahustavat apteegikraami vahel vägagi tarvis.
Vastumeelselt ajas madam Korsitšenko end voodist välja. Ta pidi suure peegli eest mööda minema. Ja ta poleks olnud naine, kui ta selle ees poleks pilgukesekski seisatanud.
Jevgenia Afanasjevna tõstis