mul seda rongiäpardust nüüd vaja talle pihtida?” küsib Naan endalt pisut hiljem. Tundlik teema ikkagi. On asju, millest naistele ei räägita. Aga oma esimesest voodikogemusest ta õnneks siiski ei rääkinud.
Akadeemik mõtleb end Siberimaale noorukiikka tagasi…
12
Eks igal mehel – kui ta just lootusetu nosu ei ole või just taeva tahtel naiste armust ilmajääjaks pole määratud – ole oma esimene naiskogemus. Süütusekaotamine. Meesterahva puhul kõlab see väljend isegi naljakalt, kuigi ei peaks: Goethe ju väitis, et polevat midagi ilusamat, puhtamat, õilsamat süütust noormehest (naiste puhul hindavat ta tarkust enam kui ilu, sest esimesena nimetatu on nende puhul haruldasem).
Nii-öelda pattulang võivat vahel esimese armastusega kokku sattuda ja kestma jäädagi. Kuid miskipärast harvemini kui eeldatav. Seks ja tõeline armastus on paraku eri asjad. Juba hakkavad seda tunnistama julgemad naisedki. Andes mõlemale oma, kuid iseseisva väärtuse. Aga eks see, et esimesele sekselamusele – kasutasin tahtlikult just atavistlikku sõna „pattulangemine” – vaadata sageli pigem kui põnevale, eluks ajaks meelde jäävale seiklusele, tuleneb sellest, et tihtipeale on tegu partnerite üsnagi suure vanusevahega. Naised enamasti ikka vanemad…
Gustav, tollal Kusti, teadis, et nende klassis olid kaks poissi „naisküsimuses” temast kaugemale jõudnud. (Üht neist aitas elu tundma õppida nende oma kooli keskealine leseks jäänud kokk, hea südamega naine.) Need kaks poissi eelistasid salatseda, mis muide poiste seas tüüpiline pole; pigem hoobeldakse oma võitudega naisterindel. Ent ju nad pidasid ennast teistest paremateks ja puudutasid teatud teemasid ainult omavahel rääkides. Vaikselt, kogenud kuttide üleolekuga. Juntsud ei pea maailmaasjust kõike teadma! Kui aga mõni lähemale trügis ja midagi kuulata üritas, siis käratati neile: „Mis te klutid siin passite? Ah tahate meeste juttu kuulata?! Hurjuhh! Laiali! Kasvage veel!”
Tulevane akadeemik aga ei saanud leppida, et keegi millestki temast rohkem teab. Ta tuhnis raamatukogus arstiraamatuis; seal günekoloogiaõpikuis trükitud naisterahva alakeha rist- ja põiklõikeist ei saanud õieti midagi aru. Ja kui midagi tabasidki, siis oli see nii teoreetiline ja reaalsusekauge, et jättis huvilise absoluutselt külmaks. Ei osanud arvata, kuidas niisugune kuiv teadus üldse millegi ahvatleva ja poolenisti keelatuga seoses saab olla.
Mnjaa – Naan teadis mõningaid ladinakeelseid sõnu (vulva ja clitoris), kuid mis sest kasu oli…? See on üks tabuvärk, sest unenägudes oli kõik palju põnevam ja võis lõppeda noorukitele nii loomuliku pollutsiooniga. (Ka ambroosiavaagna puudumisel.)
Kusti tegi kindla otsuse: ei või temasugune intelligentne indiviid ometi kahest vinnilisest kolmemehest-klassivennast maha jääda. Ta teeb selle naistevärgi endale selgeks!
Aga kuidas? Tantsupeol? Ei, liiga aeglane tee, mis ka sihile ei pruugi viia. Pirtsutavad plikad, kes sinuga rändkino seanssidele on nõus tulema, kui neile pileti välja teed, ei garanteeri sulle isegi musi, rääkimata muust. Panevad itsitades lippama just oma koduukse ees…
Ja just siis mängis elu Gustavile kätte suurepärase võimaluse.
Milline ajajärk see neil parajasti oli?.. Ah? Teadagi. Lähenes kurikuulsate kolmekümnendate aastate keskpaik. Eriti eestlasi haaras hirm. Kõneldi sealse väikese eestikeelse kooli kadumisest, mitmete juba ammu siia asunud eestlaste ümberasustamisest, sest paljud neist olid tänu taibukusele ja töökusele „kulakustunud”.
Nad võinuks olla küll ju ümberkaudsetele heaks eeskujuks, kuid venelased ei võtnud vedu. Ju leidsid töörügamises, milleta aga elus edasi ei jõua, midagi õigele mehele häbistavat. Neile meeldis hoopis poe taga õlut lonksata ja doominot mängida. Nii et pool küla vastu kajas. Ei olnud neil ka siis kiiret, kui kena nisusaak varisemise piiril oli. Valitses uskumine, et kõik peavad ühtemoodi võrdsed (vaesed) olema, muidu on nagu midagi valesti… See oli mingi omapärane võrdsuse-ideoloogia… Teati, et kui sa mees ka suurt ei rassi, ei juhtu midagi eriti halba ikkagi. Eit peab kodus kitse ja paneb talvejao kartulit, sibulat, porknat ja kurki maha. Elame üle! Aus vaene vene mees ei osanud tulevikult midagi karta ega oodata. Tema süda oli puhas. Mis tal kaotada ongi? Ja oodata – sellest olid nad ammu loobunud. Valitses mingi animaalne ellusuhtumine. Kas on linnukesel muret? Eestlased aga olid ärevil küll…
Nüüd paar sõna nende lauluõpetajast. Õpetaja Hiie Ilumets oli ilusapoolne, nagu ta perekonnanimi vihjas, tõesti. Natuke ehk ülearu totsakas, tsipa ka jämedusele kalduvate jalgadega punapalgeline noor naine. Aga muidu igati armas ja hea südamega. Nii umbes kahekümne kahe-kolmene. Kuigi nende pere siin Siberis juba teist põlve elas, oldi säilitanud kindlad eesti rahvusaated. (Eks noore naise nimi Hiiegi juba vihjanud sellele. Aga venelastele harjumatu Х tähega algav oli nagu mõni ropp sõna. Xииэ – mis see siis olgu?! Vene originaalsõnu mitte ealeski lõpetav ja üldse harva esinev „э” kah mängus. Normaalne inimene oleks ammu uue nime võtnud. See pole ju keelatud. Aga ei tema võta.)
Ja eesti kooli laulutundides lauldi arusaamatuid, ju siis eestikeelseid laule. Vene omi lauldi ainult aktustel. Oli tunda, et Hiiele olid nad justkui vastukarva. Ning hakatigi kraikomitee haridusosakonnas arvama, et ega see eestlaste lauluõpetaja üks õige nõukogude patrioot ole. Vaja asja uurida. Aga ei saa ju nende laulude sõnadest aru. Siis aga meenus kellelegi mingi komisjon, mis õieti mingit tööd ei teinudki. Pidi lihtsalt selline kirjade järgi olemas olema. Aga sellesse õpetajate ja õpilaste ühiskomisjoni kuulus tubli õpilane, komnoor ja eeskujupoiss Gustav Naan.
Naan kutsuti välja, paluti tal tundides kasutatavad, omal käel ümber kirjutatud tekstid kaasa võtta ja nende sisu ära tõlkida.
Loomulikult oli Naan nõus, aga kui ta laulude sõnade üle mõtlema jäi, siis tekkis kohe suur mure: ta taipas, et otse tõlkida oleks riskantne. Mida arvataks sõnadest „Eesti mees, su mehemeel pole mitte surnud veel”? Ja sellele järgnevast allegooriast „marutuultes Taara tammepuudest”… Elame ometi ju armsal Nõukogudemaal, mis tuuled siin nii väga peaksid möllama, et eesti mehemeelt ja kellegi tundmatu Taara tammepuid murda…
Ja vilka mõtlemisega poiss taipas kohe, et otsetõlget teha ei saa. Aga nii-öelda käigu pealt midagi, mis haridusosakonda rõõmustaks, ju kah välja ei mõtle. Naan vabandas komisjonis, et töö on raske, eriti kui püüda täpne olla, ja palus nädala lisaaega. Kolm päeva talle lisa anti ja täpsustati, et ega riimid neid huvitagi. Proosatõlge olgu!
Kusti, eks ta siis veel Kusti olnud jah, teadis õpetaja Hiie, kellesse ta natuke ehk armunud oli, suurest unistusest: neiu tahtis Gnessinite-nim Muusikapedagoogika Instituuti astuda ja valmistas end eksamiteks ette.
Jah, aga kui seal Gnessinite koolis teada saadakse, milliseid natsionalistlikke laule too imeliku nimega eesti neiu oma koolis lastele õpetab, oleks lool kurb lõpp olnud. Vast hullemgi kui lihtläbikukk. Sellistest lugudest tehakse vastavad järeldused.
Gustav pidas pingsalt aru ja juba sama päeva pealelõunal palus Hiielt, kas too ei leiaks temale natuke aega.
Lauluõpetaja oli üsna imestunud, kuid muidugi – aeg sai leitud. Naan ütles, et kuna on vaja vist natuke koos tööd teha, kas siis…
„Siis tuled mulle koju. Sobib sulle näiteks viie paiku. Joome tassikese teed ja eks ma siis kuula su probleemid ära.”
Naan pani selga oma aktuseülikonna ja koguni lipsu ette ning koputas Hiie – neiu elas üksinda – korteri ukse taga. Gustavi väljanägemine pani teda poissi, aga mõnes mõttes juba ka poolenisti meest, pika ja uuriva pilguga vaatama. Kindlasti ei kahelnud ta selles, et Naanil midagi olulist rääkida oli, kuid tal võis samahästi tekkida ka mulje, et äkki on poiss siiski temasse natuke armunud. (Mis ju ka täitsa vale polnud.)
„Noh mis sulle siis muret teeb, Gustav?” (Meeldiv, kui sind kogu aeg ei „Kustitata”.)
„Minu mure pole seotud minu, vaid pigem teiega. See on nii-öelda meie ühine mure…” ohkas Gustav.
„???”
„Õpetaja Hiie, teie olete minust muidugi palju targem, kuid mõelge siiski veidike meie laulukoori repertuaari üle. Mida peaks pahatahtlik inimene arvama näiteks laulust „Eesti mees, su mehe