kokku Silviaga.”
Silvia: “Aarne küsis, kas ma olen taimetoitlane: mul pidavat olema selline jume nagu Aime Sügisel, nägu olevat porgandikarva.”
Aarne: “Miskipärast tegin talle ettepaneku sööma minna. Ma ei mäleta, mida mina sõin, aga Silvia tellis supi. Raha oli mul väga vähe, kuid hirmsasti tahtsin talle välja teha.”
“Me tundsime teineteise kohe ära, esimesel päeval,” ütleb Tuuli.
Paar sai jutu peale Ernitsa, Põldma ja Jancise multifilmide esilinastusel. Tegude kaudu teadsid nad teineteist varemgi, aga sel õhtul astus veidi vindine Arbo Tuulile ligi ja teatas, et on juba ammu soovinud end tutvustada. “Ütles, et täna ta rohkem ei räägi, aga helistab homme, kui on kaine,”itsitab Tuuli. Nii sündiski. “Arbo tundus mulle tegude järgi põnev persoon. Mõtles teistmoodi, avaralt. Ja mis mulle veel silma oli jäänud: ta astub õigluse eest välja.”
Arbo arvas Tuuli kohta laias laastus sama. “Tal oli tunne, et ma teen olulist asja, olen Eesti naiste ärataja. Võiks vist öelda, et Arbo on võrdlemisi suur feminist.”
Nad klappisid ja kokku kolides selgus – nagu alati selgub –, et mõnes argises asjas on nad liigagi sarnased.
Heidi: “Kohtusime Käärikul, kui olime ülikoolist praktikal. Aasta oli 1978. Mängisime lauatennist. Mina mängisin lauatennist elus esimest korda.”
Kas see oli armastus esimesest silmapilgust?
Heidi: “Ma kahtlustasin midagi niisugust, sest paremakäeline Ülo mängis minu vastu vasaku käega… Tekitas tunde, et ma ei olegi nii koba.”
Ülo: “Jah, oli küll. Pärast bussis hoidsin talle kohta. Siis aga oli terve suvi vahel, kui me teineteist ei näinud.”
Heidi: “Sügisel viisid teed jälle vahetpidamata risti ja ühel hetkel kutsus Ülo mind Kaukaasiasse talimatkale. Pärast seda oli alailma põhjust kokku saada – näiteks et küsida jalanumbrit (suusasaabaste jaoks) või järgmise matka jaoks kuivikuid teha. Nii et paar aastat me käisimegi ainult matkadel ja semmisime niisama.”
Kersti ja Antsu viis kokku muusika.“Meil oli ühiseid sõpru ja me teadsime teineteist aastaid, aga lõpuks sai ikka otsustavaks see, et Antsul oli üks pilet üle…Tema on pakkunud mulle turvatunnet, mis nooruses võib-olla pole nii tähtis, aga küpsemas eas otsustab mehe-naise suhetes väga palju.”
Ühel õhtul, kui Annely oli teel sõbranna juurde, et koos välja minna, hakkas ta autos silmi värvima.“Ühe sain valmis, teise kavatsesin lõpetada sõbranna juures.” Liftis kohatud šarmantse noore mehega jäid nad seisma sama ukse taha.“Sõbranna oli kutsunud kinnisvarainimese, sest soovis oma korterit müüa.”Annely sai kohe aru, et mees ei suuda keskenduda, vaid piilub kogu aeg tema poole. Et tal endalgi oli vaja korterit vahetada, küsis ta mehelt nõu.
Sascha jahtis Annelyt kolm kuud “ja väga osavalt! Ta väidab, et olin talle armastus esimesest silmapilgust.” Mees lendas tihti naisele kontsertidele järele ja saatis “palju imponeerivaid eestikeelseid SMSe, mis ei olnud kunagi pealetükkivad”. Kes tal neid tõlkida aitas, ei tea naine siiani.
Peetriga tutvus Kerttu kinos Kosmos filmi “Minu Leninid”esilinastusel. Kerttu jäi kinno hiljaks, ja Torontos kasvanud Peeter, hiljuti Eestisse filmi õppima tulnud, nägi saalis istudes, kuidas siseneb naine, kellest saab tema abikaasa.
“Õhtul oli pidu, Peeter tuli otse minu juurde ja peaaegu et andis teada, mis plaanid tal on. Ta käis väga sihikindlalt ja rahulikult peale. Mina kirjutasin talle pika kirja, kus selgitasin, et ma ei soovi end siduda – aga sõbrad võime olla. Panin kirja posti. Ootasin reaktsiooni – aga seda ei tulnud, kõned ja väljakutsumised muudkui jätkusid. Küsisin: kas sa kirja pole saanud? Peeter väitis, et mitte. Poole aasta pärast avastasin end juba tema juures elamas…
Aasta hiljem, kui ma ootasin Oliviat, leidsin selle ümbriku ühel hommikul postkastist! Tegime selle koos lahti… Ja Peeter ütles naerdes, et sina oled minu p r o g r a m m ja see kiri, kui oleks ka varem saabunud, poleks midagi muutnud!”
Helgale meeldib arvamust avaldada ja endale kindlaks jäämine sai otsustavaks ka siis, kui 23aastane Enn Nõu ta eesti õhtugümnaasiumi sügispeol poolkogemata tantsima võttis. Kogemata sellepärast, et tegelikult kummardas Enn hoopis ühe teise tüdruku ees, aga selleks ajaks, kui ta oma sügavast kummardusest jälle püsti tõusis, oli soovitud neiu kadunud ja Enn vaatas otse Helga ümmargustesse ehmunud silmadesse.
“Mis tal üle jäi! Tegi head nägu ja üsna kohe sattusime suurde vaidlusesse Ungari revolutsiooni teemadel,” naerab Helga. “Koguni nii suurde, et tantsisime õhtu lõpuni ja mõne aja möödudes olime juba abielus.”
“Imbil piisas sissesaamiseks ainult erialaeksami viiest ja kui tal see käes oli, siis sugulased kinkisid talle tordi. Mina elasin tol ajal konservatooriumi ühiselamus ja mängisin Eesti Raadio sümfooniaorkestris trompetit, aga eluviis oli ikka üliõpilase oma. Nii see Imbi oma tordiga meie tuppa sattus. Ja kui ta jõudis kolmandale kursusele, siis me juba abiellusime.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.