lubas meile hapupiima valmis panna. Nüüd läheb varsti pimedaks, ja teil on parem alles kuupaistel üle Reini sõita.»
Asusime teele. Läbi madala linnavärava (vana munakividest müür piiras linna igast küljest, isegi laskeläved ei olnud veel kõik sisse langenud) läksime nurmele, kõndisime umbes sada sammu piki kivimüüri ja peatusime kitsa jalgvärava ees. Gagin avas selle ja juhtis meid mööda järsku rada mäest üles. Kummalgi pool kasvasid astangutel viinapuud; päike oli äsja looja läinud ja helepunane, õhuke valgus puhkas rohelistel väätidel, kõrgeil rohukõrtel, kuival maapinnal, mis oli üleni kaetud suurte ja väikeste paekildudega, ning viltuste mustade ristpalkide ja nelja valgustatud aknaga majakese valgel seinal, maja seisis selle mäe tipus, mille külge pidi me üles ronisime.
«Seal ongi meie elamu!» hüüatas Gagin, niipea kui majakesele lähenesime. «Näe, perenaine tulebki piimaga. Guten Abend, Madame! [Tere õhtust, proua!]… Kohe hakkame sööma; kuid enne,» lisas ta juurde, «vaadake ringi. Kuidas vaade meeldib?»
Vaade oli tõesti imeline. Rein lebas üleni hõbedasena meie ees roheliste kallaste vahel; ühes kohas põles ta loojangu purpurses kullas. Kaldal asuv linnake näitas kõiki oma maju ja tänavaid; künkad ja põllud jooksid avaralt laiali. All oli hea, kuid ülal oli veel parem; eriti üllatas mind taeva puhtus ja sügavus, õhu särav läbipaistvus. Värskelt ja kergelt õõtsus õhk tasa ja rullus lainetena, nagu oleks temalgi kõrguses avaram.
«Olete suurepärase korteri valinud,» sõnasin ma.
«Asja leidis selle,» vastas Gagin. «Noh, Asja,» lisas ta, «tee korraldusi. Käsi kõik siia kanda. Me sööme õhtust vabas õhus. Siin kuuleb muusikat paremini. Kas panite tähele,» lisas ta minu poole pöördudes, «lähedalt kuulates ei kõlba mõni valss kuhugi – labased, jämedad helid, eemalt kuulates aga lausa ime, paneb teis kõik romantilised keeled helisema.»
Asja (õieti oli tema nimi Anna, kuid Gagin kutsus teda Asjaks, ja lubage minulgi teda nõnda nimetada) – Asja läks majja ning tuli varsti ühes perenaisega tagasi. Kahekesi kandsid nad suurt kandikut piimapotiga, taldrikutega, lusikatega, suhkruga, marjadega, leivaga. Me istusime ja hakkasime õhtust sööma. Asja võttis kübara peast; tema mustad, poisikombel pöetud ja kammitud juuksed langesid suurte kiharatena kaelale ja kõrvadele. Algul võõrastas ta mind, kuid Gagin ütles temale:
«Asja, aitab kerratõmbumisest! Ta ei hammusta.»
Asja naeratas ja tegi natukese aja pärast juba ise minuga juttu. Ma ei olnud liikuvamat olendit näinud. Ühte hetkegi ei istunud ta vaikselt; tõusis, jooksis majja ning tuli joostes tagasi, laulis poolvaljusti, naeris sageli ja väga imelikul kombel: näis, nagu ei naeraks ta selle üle, mis ta kuulis, vaid igasuguste mõtete üle, mis temale pähe tulid. Tema suured silmad vaatasid otsekoheselt, selgelt, julgelt, kuid mõnikord pilutas ta kergelt lauge ja siis muutus ta pilk äkki sügavaks ning õrnaks.
Lobisesime paar tundi. Päev oli ammu kustunud, ja õhtu – algul üleni lõõmav, siis selge ja helepunane, seejärel aga kahvatu ja hämar – hääbus vaikselt, vajudes ööhõlma; meie vestlus kestis ikka edasi – rahulik ja mahe just nagu meid ümbritsev õhk. Gagin käskis tuua pudeli reinveini; me jõime selle ilma ruttamata tühjaks. Muusikat kandus endiselt meieni; selle helid tundusid nüüd magusamad ja õrnemad olevat; linnas ja jõe kohal süttisid tuled. Asja langetas äkki pea, nii et kiharad ta silmadele langesid, jäi vait ja ohkas; seepeale ütles ta meile, et tahab magada, ja läks majja, ent ma nägin, kuidas ta küünalt läitmata kaua seisis suletud akna juures. Viimaks tõusis kuu ja pani Reini virvendama; kõik valgenes, tumenes, muutus: isegi vein meie lihvitud klaasides sädeles salapärase helgiga. Tuul vaibus, nagu oleks ta tiivad kokku pannud ja tardunud; maast tõusis öist, lõhnavat soojust.
«Aeg on minna!» hüüatasin ma. «Muidu ei leia ehk ülevedajat.»
«Jah, on aeg,» kordas Gagin.
Läksime rada mööda alla. Äkki pudenes meile kive järele: Asja tuli meie kannul.
«Sa ei magagi?» küsis talt vend, kuid tema jooksis sõnagi vastamata mööda. Viimased kustuvad rasvalambid, mis üliõpilased pimeduse tulekul võõrastemaja aias olid süüdanud, valgustasid puude lehti altpoolt; see andis puudele piduliku ja fantastilise ilme. Leidsime Asja kaldalt: ta rääkis ülevedajaga. Ma hüppasin paati ja jätsin oma uued sõbrad jumalaga. Gagin lubas mind järgmisel päeval külastada: ma surusin ta kätt ja sirutasin käe Asjale; kuid tema vaid vaatas mulle otsa ja raputas pead. Paat eemaldus kaldast ja kihutas mööda kiirevoolulist jõge edasi. Ülevedaja, kõbus vanamees, pidi jõudu pingutama, kastes aerusid tumedasse vette.
«Te sõitsite kuusambasse, te purustasite selle,» hüüdis mulle Asja.
Ma langetasin silmad; paadi ümber õõtsusid mustavad lained.
«Jumalaga!» kostis jälle ta hääl.
«Homseni,» ütles Gagin tema järel.
Paat jõudis kaldale. Astusin paadist välja ning vaatasin ümber. Vastaskaldal ei olnud enam kedagi näha. Kuusammas kandus jällegi kuldse sillana üle kogu jõe. Otsekui jumalagajätuks ruttasid mu juurde Lanneri vana valsi helid. Gaginil oli õigus: ma tundsin, et kõik mu südame keeled hakkasid värisema vastuseks neile meelitavaile viisidele. Lõhnavat õhku aeglaselt sisse hingates läksin pimenenud põldude vahelt koju, ning jõudsin oma toakesse sihitute ja otsatute ootuste magusa rauguse mõjul täielikult hellununa. Tundsin, et olen õnnelik… Aga miks olin õnnelik? Ma ei soovinud midagi, ei mõtelnud millelegi… Olin õnnelik.
Meeldivate ja vallatute tunnete külluses peaaegu naerdes lipsasin voodisse ja sulgesin juba silmadki, kui mul äkki käis peast läbi mõte, et mu julm kaunitar polnud mulle õhtu kestel kordagi meelde tulnud «Mida see tähendab?» küsisin iseendalt. «Kas ma siis polegi armunud?» Kuid esitanud endale selle küsimuse, uinusin vist otsekohe nagu laps hällis.
Järgmisel hommikul (olin juba ärkvel, kuid alles voodis) kuulsin akna all kepi-koputust, ja kellegi hääl – tundsin selles kohe Gagini hääle – hakkas laulma:
Sind äratan unest
kitarriga ma…
Ruttasin temale ust avama.
«Tere,» ütles Gagin sisse astudes. «Rikkusin teie rahu õige vara, aga vaadake, missugune hommik on väljas. Värskus, kaste, lõokesed laulavad…»
Oma kiharduvate läikivate juuste, lahtise kaela ja roosade põskedega oli ta värske nagu hommik.
Ma riietusin; me läksime aiakesse, istusime pingile, käskisime endile kohvi tuua ja hakkasime vestlema. Gagin rääkis mulle oma tulevikukavatsustest: korralikku varandust omades ja mitte kellestki sõltudes tahtis ta end maalikunstile pühendada ja kahetses vaid seda, et ta liiga hilja oli aru pähe võtnud ja palju aega ilmaasjata ära raisanud; ka mina mainisin oma kavatsusi ja usaldasin talle parajal hetkel oma õnnetu armastuse saladuse. Ta kuulas mind heatahtlikult, kuid niipalju kui märkasin, tugevat kaastunnet oma kire vastu ma temas ei äratanud. Kui ohkasin mina, siis ohkas temagi, ent ainult viisakusest. Seejärel tegi Gagin mulle ettepaneku tema poole minna –tema etüüde vaatama. Nõustusin jalamaid.
Asjat kodus ei olnud. Perenaise jutu järgi oli ta «varemeisse» läinud. Paari versta kaugusel L. linnakesest asetsesid ühe feodaallossi jäänused. Gagin avas mulle kõik oma mapid. Tema etüüdides oli palju elu ja tõtt, midagi vaba ja avarat, kuid ükski neist ei olnud lõpetatud, ja joonistuslik külg oli minu meelest lohakas ning ebaõige. Ütlesin temale avameelselt oma arvamise.
«Jah, jah,» ruttas ta ohates lausuma. «Teil on õigus, kõik see on väga vilets ja ebaküps, mis parata! Ma ei ole korralikult õppinud, ja ka neetud slaavi distsiplineerimatus nõuab oma osa. Seni kui tööst unistad, hõljud lausa kotkana kõrgustes; tunned, et nihutaksid kas või maakera kohalt ära – tööle asudes aga nõrked ja väsid.»
Hakkasin teda julgustama, kuid tema lõi käega, korjas visandid kaenlasse ja viskas nad sohvale.
«Kui kannatust jätkub, siis saab minust midagi,» sõnas ta läbi hammaste, «kui ei jätku, siis jään aadlisoost äbarikuks. Lähme parem Asjat otsima?